''Väegade noobel kooljas…'' (nentis vanem laibakandur). Enn Vetemaa

mitte. Pigem kaunis jube. Kuid toimeaine tõeline lõhn sai ära maskeeritud – estrite lille- ja puuviljalõhna varju. Ja see ei kukkunud mul vist halvasti välja, nagu ma teie näost võin lugeda…”

      “Sellega oled sa, poiss, vahvasti toime tulnud,” ühmati mulle. Sõnaga “poiss” pandi nagu jälle midagi paika.

      Ent nüüd tuli mul siiski asjalikumaks minna.

      “Ained, mida te muude lõhnadega koos sisse hingate – üht väävliühendit esialgu – jah, eks põrgu ja paradiis ole ju ikka paaris – , on väga tõsise toimega. Näiteks kui siia tuppa peaks sattuma õnnistatud olekus naine, siis garanteerin ma kindla nurisünnituse. Või kui laps sünnibki, ei saa temast õiget elulooma, sest ta lümfosüsteem on täitsa sassis. Muidugi on see ravitav, kuid väga ja väga vaevaliselt. Rikutud tasakaalu taastamine on üks ütlemata vaevaline asi. Aga teie asjad on teistpidi paigast ära, ja teie jaoks võtamegi selle, tervetele inimestele ohtliku eksperimendi käsile. Asume uut tasakaalu looma. Kuigi ma ei garanteeri midagi!”

      “Rasedaid siia ei sattu,” lausus Nils nukralt. “Ja lapsi siin ei ela.” Korraks tundsin ma talle vist isegi kaasa: ma teadsin, et ta naine ei saa – ühe nooruses tehtud rumaluse tõttu – iial emaks. (Mu tutvusringkonnas on ju ka günekolooge. Niisugustel teemadel nad ei lobise, kuid teinekord piisab vihjestki.)

      “Ja ka sina. Nils, tohid siia ruumi tulla ainult harva. Ja lühikeseks ajaks,” olin ma range.

      “Mina pole ju rase naine,” manas koolivend näole virila naeratuse.

      “Ja seda ustki tuleks tihendada,” jätkasin ma, kohmakat naljakatset ignoreerides. “Hea, et see tuba on ärklikorrusel ainuke. Kuid mingil määral difundeerub siinne lõhn siiski ka mujale. Ning see teeb mind natuke murelikuks. Sest kõigi nende, kes immunodepressantidega kokku puutuvad – muide ka mina ise! – , nende tervis on alati teatud määral ohus. Meie immuunsus langeb. Iga gripp või nohu leiab meis endale hiilgava ründeobjekti. Sina, Nils, tuuluta oma tuba pidevalt ja ole võimalikult palju värskes õhus. Loomulikult ei tohi sa külma saada. Juba samas majas elamise tõttu oled paratamatult nõrgem kui tavaline kodanik. Niisugused on selle “koja” – härra Kibbermann kergitas kulme – “elanike perspektiivid. Ja pisimagi haiguse korral peate mulle sellest otsemaid teatama. Immunodepressantide kasutajate puhul tuleb ka kõige tavalisemate haiguste ravil kasutada erimeetodeid, millest reatohtreil aimugi ei ole. See on immunoloogide leib.”

      “Anu lapsi ei tohi siis küll enam siia tuua,” lausus pereisand kurvalt.

      “Noh, ütleme, sünnipäeval ja lühikeseks ajaks,” lohutasin ma. “Ja selle minutehtud eluka peame selleks ajaks välja lülitama. Mnjaa… aga ühe puuri valgete hiirtega tooksin ma siia küll. Ettevalmistatud hiirtega.”

      “Hiirte vastu pole mul midagi. Ongi ehk seltsim, kui suures puuris on veel teine, väiksem puur,” naeratas isand Kibbermann.

      “Aga mida tähendab see… “ettevalmistatud hiir”?”

      “Pikem jutt. Igatahes vivisektsionismiga siin tegu pole ja Loomakaitse Seltsi see asi ei puuduta.” Tore ja natuke ka koomiline oli vaadata, kuidas vana mees otsekui väike poiss nautis ammukeelatud lõhnu.

      “Need hiired päästavad teid pidevatest analüüsidest. Nemad on teie abimehed. Teatud mõttes nagu termo- ja baromeetrid.”

      Härra Kibbermann imetles ikka veel mu müstilist vaimusünnitist, mis talle kevade ja, mine tea, ehk isegi paranemislootuse majja oli toonud. Võimalik, et ta üritas minu kaunis absurdset, kuid jumala eest head pihustit võrrelda mõne peenemat sorti tuletõrjeasjavärgiga. Küllap edutult.

      Siis aga pöördus härra Kibbermann poja poole ja meenutas talle kaunis tõredalt, et “poisil” tuleb täna kollektsionääride koosolekule minna. Kellelgi Ferdinandil võivat tema kogu jaoks midagi uut olla.

      Ja kohe ilmus lauale ka mulle juba eelmisest siinkäigust tuttav margialbum.

      Sain aru, et on paras aeg seekordne visiit lõpetada.

      6

      Üks poiss astub läbi lobjakase märtsiõhtu kooli poole. Ja täna ei saa ta teisiti, kui peab end miskipärast kõrvalt vaatama. Muidu ei tea tema endal sellist kommet olevat.

      Midagi rõõmustavat see kõrvaltpilk aga ei paku: hale, üsna ilmetu poisipamp; saapaninad valgeks trööbeldatud – saabastel on teatavasti kalduvus togida kive või külmunud hobusejunne (neid kohtab viimasel ajal küll üha harvemini).

      Ent saapad saabasteks – eriti pahandab poissi tema läkiläki, millel on kaks tobedat kõrvalapatsit ning mis ema karmil käsul tulevad lõua alt paelaga kõvasti kokku siduda. Muidugi – kõrvavalu on Tooma sagedane ja vastik külaline küll, kuid täna see titeläkiläki ju lihtsalt ei sobi! Mõeldagu vaid, millele üks koolipoiss täna välja läheb…!

      Kuidas peab ta generalissimusepagunite kandjale, kelle paraadmunder on nagu nõelasilmast tulnud ning kelle säärikud säravad nagu Issanda välk, julgema üldse otsagi vaadata?! Kas oleks Taavet üldse Koljati silme ette ilmuda julgenud, kui ta pidanuks kandma narri, paelaga lõua alt kinnisikutatud lapats-läkiläkit?

      Kuid järsku ja täiesti ootamatult hakkab Toomas asju nägema uues ja märksa meeldivamas valguses: kas just selles polegi midagi ülevat, et temasugune kaltsupundar söandab minna näitama, mida ta arvab ühest mõrtsukast, kes on kuuendikule maailmast Jehoova ja kurat ühes isikus.

      Miskipärast meenub Toomale reamees Nemeček “Pàl-tänava poistest”, ja ta südames hakkab kuidagi soe.

      Muidugi on mingile pildile värvipoti vastu larhvi lartsatamine poisikesetemp, kuid kas on temasugusel muid võimalusi? Kangematelegi meestele on selle hirmuvalitseja kukutamine ülejõu käinud. Kuulsatele kindraliteligi. Mida siis ühelt Toomalt oodata. Kuid oma – ja arvatavasti ka oma rahva arvamust tema siiski väljendab. Ja seegi on midagi väärt!

      Hämardub. Laupäevaõhtu kohta on täna vähe rahvast.

      Toomas silmitseb vastutulijaid: kas mõni neist aimab, mille peale see ilmetuvõitu, lühikeseks jäänud mantli ja kehvade käimadega poiss välja läheb? Suure juhi ja õpetaja, kalli Jossif Vissarionovitši vuntsid saavad täna märgistatud tema lemmikvärviga. Vaat milles asi. Jah, kui mõni seda vaid aimaks…

      Kuid… mis sellest kõigest ikkagi kasu on? Mida see muudab? Nilski ju nentis, et ei miskit. Ja ometi – nii imelik, kui see ka on – Toomas poleks Nilsita sellele värvivirutamismõttele tulnudki. Jah, too ühine popitund rõdul… Nils silmitsemas suurt lastesõpra Stalinit ja tunnistamas, et ta teda mõneti siiski imetleb. Kardavad ja imetlevad seda meest ju kõik. Ja need teised sõnad.