''Väegade noobel kooljas…'' (nentis vanem laibakandur). Enn Vetemaa

vastust ma ei saanud, sest miski oli äkki Nilsi tähelepanu paelunud.

      “Vaata, seal aula ukse kõrval on igavene virn värvipurke. Kas mitte ust ei hakata värvima…? Midagi on nagu pahteldatud.”

      “Siis pole muud kunsti kui see siinne avatud poolik punase värvi purk alla viia ja teiste purkide hulka sokutada. Aga nii, et selle laupäeval või pühapäeval ka pimedas üles leiaks. Noh, suur kunst see ei ole.” Juba olin ma võtnud punase värvi poti sülle ja asusin pikema jututa teele, et seda alla viia.

      “Punaseks nad seda ust vist ikka ei värvi,” kuulutasin ma nagu suur rahu ise. “Kuid tähelepanu see purk kah vaevalt äratab.”

      Jälle lippas mu jalge eest läbi surmahirmus hiir.

      “Viie minuti pärast on vahetund. Nii et ära sa mind siia enam oota!”

      “Toomas! Ära seda parem siiski tee!” Nilsi hääl oli tõesti paluv. “Jumal teab, mis sellest veel välja tuleb. Ka sel juhul, kui keegi sulle jälile ei saagi… Ja mida see värv suures Vene riigis muudaks?..”

      “Vähemalt nähakse, et eestlased pole veel surnud. Siin majas mitte!” Sain ise ka aru, et mu Lembitu-toon oli naiivsevõitu. Aga Nils oli armuline ja ei muianudki.

      “Kui sulle nüüd trepil vastu tullakse?”

      “Häh! Kas sa tõesti usud, et mõnel võib mõttesse tulla, et ma selle värvi isakesele kraesse kallan?”

      Nii koledat plaani ühelt teismeliselt muidugi keegi ei oota – sellest sai ka Nils aru.

      “Las ma lähen siiski ees,” nõudis ta.

      Me astusime rõduuksest välja, Nils sulges ukse.

      Kas see hiir sureb hirmu või janu või nälja kätte? Või otsustab ta äkki oma saba otsast ära hammustada, mõtlesin ma. See viimane oleks muidugi ainuõige, kuid julgust ja otsustavust nõudev tegu.

      Nils ohkas. Siis hiilis ta mulle järele ning lukustas ukse.

      Punase värvi pott sai teiste remondiks tarvilike sekka sokutatud. Kellel tuleks pähe otsida heinakuhjast nõela – ei, pigem heina…

      “Kui sa kaasa julged tulla, ootan sind võimla ukse ees ülehomme õhtul. Noh, ütleme kell kaheksa. Aga sa muidugi ei pruugi, geenispetsialist…”

      Vihje läks märki.

      “Ma tulen. Aga mina visata ei julge!”

      “Seda pole ma iial arvanudki.”

      5

      Ja nüüd lubatagu mul end ka natuke kiita. Ei, mitte natuke, vaid kohe päris suure suuga. Mul on õigus seda teha. Ma ei valeta ega liialda!

      Mind võidakse üsna heaks viroloogiks pidada. Ma olen ikkagi teaduste doktor, ja kui mitte just oma ala imemees, siis ikkagi korralik asjatundja. Kuid on olemas siiski midagi, milles ma olen ületamatu: vähemalt seni pole ma kohanud kedagi, kes võiks minuga võistelda klaasipuhumise-kunstis. Loomulikult ei pea ma siinkohal silmas ainuüksi teadlasi – nemad on selles töös, mida ma arbumisega võrdleksin, enamalt jaolt parajad kobakäpad – , kuid klaasitöös endast osavamat meest pole ma seni kohanud veel ka klaasivabrikuis. Üldse mitte kuskil.

      Kui ma kahe aasta eest end Prahas täiendamas käisin, olid sealsed teooriafanaatikud viiruste peenpuhastamiseks välja mõelnud ülivaimuka seadeldise, mille valmistamise aga praktikud paraku pikema jututa tehniliselt absoluutselt võimatuks tunnistasid.

      Mul kulus üks nädalavahetus (kaks ööd muidugi kaasa arvatud) ning esmaspäeva hommikul oli kõige keerukam töö – klaasitöö – valmis. Jahmunud kolleegid vahtisid mind otsekui müstilisest Boreasest saabunud mustkunstnikku – lapi nõida. Kas ma ei tahaks oma komandeeringut pikendada näiteks terveks aastaks? Aitäh! Ei taha! Ma juba aimasin, mis saatus mind sel juhul ootaks.

      Ilmatu hulga ülipisikesi klaasist jubinaid olin ma kenasti üksteise sisse puhunud ja ämblikuvõrgulise kapillaarsoonestikuga ühendanud.

      Klaasipuhumine köitis mind juba ülikoolis; ma suutsin valmistada jõulupuuehteid, mis mõjusid sama uskumatult nagu nood uhked täispurjedes laevad, mida te ehk tühjades viskipudelites olete näinud, ning mille eksistents asjassepühendamatuile ilmvõimatu tundub. Kuidas – kurat võtku! – on need lendavad hollandlased peenikesest pudelikurgust sisse aetud?!

      Minu jaoks pole klaasipuhumine töö, vaid püha rituaal, kõrgemat sorti meditatsioon, tulekummardamine. Sa pead olema absoluutselt rahulik: iga käe- või ka huulevääratus võib kogu tehtud töö hävitada. Kuid teatud hetkel sünnib su sisimas mingi üleinimlik kindlus ja enesesseusk. Sa unustad kõik maailmas, koguni nagu ühined mingi kõrgema vaimuga – Sulaklaasijumalaga, ja kõik läheb korda.

      Kõige uhkem on töötada öösi ja ihuüksi nagu kunagised alkeemikud. Gaasileegi maagiline võbisemine, oranžiks muutuv tulikuum klaasniit nagu habras võbelev elulõngake, nagu müstiline ektoplasma. Jumalik töö! Kui ma kunagi peaksin vanglasse sattuma (mis kõiki siinkirjeldet ja seni veel kirjeldamata asjaolusid arvesse võttes nii ilmvõimatu ehk polegi), siis paluksin ma jumalakeeli end klaasivabrikusse tööle suunata. Ja ma ei olekski enam vang, vaid Looja.

      Nojah, ja just selle kõige pärast olingi ma natuke nukker, kui pidin asuma valmistama seadeldist, mis härra Kibbermann seniori üksikkambrisse tema hulluksläinud ihu taltsutavaid aerosoole pihustaks. Pidasin seda aga endasuguse mehe jaoks liiga primitiivseks tööks. Õieti oleks piisanud ühest paraja suurusega klaasnõust, mingist kanistrist, mille saab kas või toa seinale kinnitada. Seal asuks toimeaine. Edasi tuleks kombineerida mingi peen tilguti ja ühendada see kiiresti pöörleva ventilaatoriga; tiivikule kukub tilgake ja pihustub. Muidugi tuleb siin tegelda arvutustega – kindla suurusega tilgake peab kindla ajavahemiku vältel dispergeeritud saama – ; ent selle töö lahendaks iga tudengki, stopper näpus, eriliste pingutusteta.

      Muidugi tuleb täpne olla, sest need immunodepressandid, mida praegusel raskel juhul proovida tuleks, pole just süütud.

      Ah jaa – see minu valitud väävliühend (6-merkaptopuriin) haises tõesti kaunis jälgilt. Kuid haisuprobleem oli kah lihtsasti lahendatav. Otsustasin fekaale meenutavad haisud varjestada mõne hästi lõhnava estriga – muide just need ongi ained, mis annavad puuviljadele, marjadele ja osale lilledestki nende aroomi. Ning seda imeväikestes doosides.

      Lõhnaku härra pritsimeeste pealiku kamber nagu roosiaed. Või eelistab ta puuviljalõhna? Ükspuha – saab, mis tahab.

      Kuid oma nõrkusele ei suutnud ma siiski alla anda ning tegin lihtsa riistapuu nii kauniks ja keeruliseks, kui oskasin; igatahes ei suudaks mitte igamees tema otstarvet – iseenesest ju lihtsat – ära mõistatadagi. Ja mõistataja vist muigaks.

      Kulutasin küll terve päeva ja pool ööd, ent kui ma oma instrumendi härra Kibbermanni juures lahti pakkisin, jäid nii isa kui poeg seda ammuli sui vahtima.

      “See võis küll jube kallis olla?” oletas Nils.

      “Oma kätetöö,” teatasin ma mõningase uhkusega ja nautisin tekkinud vaikust.

      Ja siis – mõni minut hiljem – hakkas härra Kibbermanni tuba, õigemini üksikkong, lõhnama nagu maikuine aed…

      Ma nägin, kuidas peremees korraks silmad sulges ja sügavalt, ahnelt, naudinguga kopsud täis tõmbas oivalisi aroome, mis talle juba aastaid keelatud olid. See oli liigutav.

      Kuid kohe seejärel ta võpatas.

      “Aga ma ju ei tohi!”

      “Teil pole mitte kui midagi karta,” rahustasin ma teda.

      “Kuidas nii? Aknaid tohin ma avada ainult talviti,” selgitati mulle. “Jah, juba siis, kui pajud urba lähevad, on värske õhk mulle mürk. Hilissügiseni. Ja suveks pean ma oma aknad koguni kinni kleepima. Muidu on põrgu lahti.”

      “Õie tolm on see, härra Kibbermann, mida te ei talu. Siin pole aga tegu õietolmuga. Need on lõhnad. Sünteesi produktid. Mõnes