1001 ööd. Valimik muinasjutte. Rahvasuu

lõppes. Siis ta heitis maha ja magas senikaua, kuni päike teda nii pistis, et tal tuli vahtu suust. Viimaks ta tõusis, ja tal ei olnud ühtki raha, ei ainust drahmigi.

      Ta läks ühe koka poe juurde, kes asetas tulele potte ja panne, pesi anumaid, puhastas kaalu ja niisutas ning pühkis oma poodi. Ja tõepoolest, ta rasv ja õlid olid selged ja kurnatud ja ta vürtsid lõhnasid, ja ta ise seisis pottide taga, valmis teenima ostjaid.

      Võrukael, kelle mõtteid teritas nälg, astus tema poodi, tervitas ja ütles: „Kaalu mulle poole drahmi eest liha, veerand drahmi eest keedetud hirssi ja niisama palju leiba.”

      Kokk kaalus, ja võrukael astus ligi; kokk pani toidu talle ette, ta sõi kõik otsa ja noolis taldrikudki puhtaks ning jäi nõutult istuma, kuna ta ei teadnud, kuidas tasuda kokale söödu eest. Ja kui ta laskis silmadel ringi käia, langes ta pilk savianumale, mis oli kummuli ühe augu kohal. Ta kergitas seda, ja leidis selle all värskelt otsast lõigatud verise hobusesaba. Sellest ta järeldas, et kokk võltsis roogi hobuselihaga. Ta oli rõõmus, et ta selle avastas, pesi oma käed ja läks noruspäi minema.

      Kui kokk märkas, et ta lahkus arvet õiendamata, hõikas ta temale järele: „Pea kinni, sa katk ja sissemurdja!”

      Võrukael seisatas ja küsis: „Kas sõimad mind ja hõikad sääraseid sõnu minule, sina näru?”

      Siis vihastas kokk, kargas poest välja ja hüüdis: „Mida mõtled oma sõnadega, sina häbematu, kes sa sööd minu leiba, mu hirssi ja liha ning rooga ja lähed maksmata, üteldes: rahu olgu sinuga, nagu poleks midagi olnud?”

      Vastas see rahatu: „Sa valetad, neetud närupoeg!”

      Nüüd aga kokk haaras oma võlgniku turjast kinni ja kisendas: „Teie, moslemid, see oli täna mu esimene ostja ja ta sõi minu toitu, ning ei maksnud midagi!”

      Ja rahvast kogunes nende ümber ja kõik hurjutasid teda ja ütlesid: „Anna talle kätte selle hind, mis sa oled söönud!”

      Tema vastas: „Andsin talle ühe drahmi, enne kui astusin poodi.”

      Kokk karjus: „Võetagu minult kõik, mis ma täna müün, kui ta mulle kas või palja drahmi nimegi oleks andnud! Allahi eest, ta ei andnud mulle midagi, vaid sõi oma söögi ja läks minema ning tahtis sõna lausumata kaduda.”

      Võrukael vastas: „Andsin sulle ühe drahmi.” Ja ta teotas kokka, kes ei jätnud vastamata; siis ta lõi teda ja nad läksid rinnutsi kokku.

      Kui rahvas nägi neid maadlemas, astusid mõned ligi ja küsisid: „Mida tähendab teie kaklus, millel pole alust?”

      Võrukael vastas: „Ometi, Allahi nimel, sel asjal on alus ja alusel on saba!”

      Hüüdis siis kokk: „Tõepoolest, Allahi eest, nüüd sa meenutad mulle su drahmi! Muidugi ta andis mulle ühe drahmi, ja ainult veerandi eest ta on söönud. Tule ja söö, mis jäi sul su drahmi eest veel saada!”

      Sest kui mainiti saba, siis ta taipas, kuidas lugu oli.

      „Ja minu lool, mu sõber,” lisas Abu al-Hasan, „on samuti alus; ja ma jutustan sellest sulle.”

      Kaliif naeris ta sõnade üle ja ütles: „Allahi eest, see on lõbus lugu! Jutusta nüüd mulle oma lugu ja selle loo alusest.”

      Peremees kostis: „Rõõmu ja mõnuga!”

      Ja ta jutustas talle oma loo ning lõpetas: „See ongi põhjuseks, miks ma sulle ütlesin: jäägu meist kaugele, et korduks see, mis on möödas; sest pärast tänast ööd ma ei taha sinuga enam seltsida.”

      Kui usklike vürst seda kuulis, naeris ta valju naeru ja ütles: „Allahi eest, oh mu vend, ma annan sulle andeks, kuna sain teada selle aluse, millel on saba. Ometi ma ei tahaks, inšallah, sinust lahkuda.”

      Vastas Abu al-Hasan: „Oh mu külaline, eks ma ütelnud: jäägu meist kaugele, et korduks see, mis on möödas. Tõepoolest, ma ei taha sind teist korda näha.”

      Siis tõusis kaliif üles, ja peremees pani talle ette kausi pruunistatud hanega ja viilu hapendamata leiba; ja ta istus, lõikas selle küljest ning ulatas suutäisi kaliifile.

      Kui nad olid söönud, tõi Abu al-Hasan kausi, kannu ja potast, ja nad pesid käsi. Siis ta süütas kolm vahaküünalt ja kolm lampi, laotas joomaliniku ja tõi selget, vana viina, millel oli puhta muskuse lõhn. Ja Hasan täitis esimese karika ja ütles: „Oh mu joomakaaslane, jätkem sinu loal vormlikkused! Su ori on sinu ees; ärgu tabagu mind sinu kaotus!”

      Ja ta jõi tühjaks ühe karika ning täitis teise, mille sündsas aukartuses ulatas kaliifile. Tema viis meeldis usklike valitsejale, kuna ta kõneles haritud kombel, ja ta ütles endamisi: „Allahi eest, ma tahan talle seda kindlasti tasuda.”

      Ja Abu al-Hasan täitis uuesti karika, ulatas selle kaliifile, ja nad ei lakanud joomast ja vestlemast enne keskööd, kus kaliif ütles peremehele:

      „Oh mu vend, kas kannad sa südames mingit soovi, mille teostumist tahaksid näha, ehk tunned sa midagi, mida sooviksid kõrvaldada?”

      Vastas tema: „Allahi eest, ma ei kahetse muud, kui et mul pole võimu käskida ja keelata, et teostada, mis lasub mu südamel.”

      Ütles siis usklike valitseja: „Allahi nimel ja veel kord Allahi nimel, ütle mulle, mu vend, mis su südamel lasub.”

      Vastas Abu al-Hasan: „Kui taevas tahaks, ma oleksin ainuski päev kaliif, et saaksin tasuda oma naabreile! Sest mu naabruses on mošee, kus elab neli šeiki, keda pahandab see, kui mind keegi külastab; ja nad kiusavad mind oma kõnedega ja torgivad sõnadega ning ähvardavad usklike valitsejale minu peale kaevata. Tõepoolest, nad tülitavad mind palju, ja ma palun Allahit, kõigekõrgemat, et ta annaks mulle üheks päevaks võimu, siis tahan neid peksta lasta ja niisama mošee imami. Ja ma tahan lasta neid talutada mööda linna ja hüüda nende eel: „see on palgaks, ja väikeseks palgaks sellele, kes ülearu lobiseb, inimesi tülitab ja nende mõnu muudab meelehärmiks!” See on mu soov, ja see on ainus.”

      Ütles kaliif: „Allah andku sulle, mida ihkad! Joogem veel üks karikas, ja homme õhtul ma olen jälle siin.”

      Abu al-Hasan vastas: „See jäägu meist kaugele!”

      Ja kaliif tõstis karika, millesse poetas uimastava taime tüki, ulatas selle oma võõrustajale ja ütles: „Minu elu nimel, oh mu vend, joo sest karikast minu käest.” Ütles Abu al-Hasan: „Jah, sinu elu nimel, tahan juua sinu käest.”

      Ja ta võttis ning jõi karika tühjaks. Ent vaevalt oli jook vajunud alla, kui ta pea langes ta jalge ette ja ta kukkus maha nagu mahalöödu. Siis läks kaliif välja ja ütles oma orjale Masrurile: „Mine majja noormehe juurde, kellele see maja kuulub, tõsta ta üles ja too ta minu juurde paleesse. Ja kui sa lähed, siis sule uks.” Ise ta pöördus minema, kuna Masrur läks täitma ta käsku.

      Ta saabus noormehega paleesse, kui öö jõudis lõpule ja kuked hakkasid kirema; ja ta asetas noormehe usklike valitseja ette, kes naeris.

      Siis saatis kaliif Dzafari järele ja ütles sellele: „Vaata seda noormeest, ja kui sa näed teda homme minu valitsejaistmel ja kalifaadi troonil, siis teeni teda ja käsi ka emiire, suurnikke ja teenreid ning minu riigi võimukandjaid astuda tema ette ja kuulata ta käsku, nagu oleksid nad tema alluvad. Ja ärge rääkige milleski vastu järgmise päeva jooksul.

      Dzafar võttis käsu vastu ja kaliif läks ning ütles naistele palees: „Kui see magaja homme ärkab, siis suudelge maad tema käte vahel ja ümmardage teda; pange talle selga kuninglikud riided, andke talle süüa kuninglikest nõudest ja ütelge talle: „Sa oled kaliif.” Ja ta õpetas neile, mida noormehele ütelda ja kuidas teda kohelda, ning läks ise ära.

      Abu al-Hasan aga ei lakanud norskamast enne, kui päev koitis. Siis astus üks ümmardaja ta juurde ja ütles: „Oh meie isand, hommikupalvusele.”

      Kui Abu al-Hasan seda kuulis, naeris ta, ja kui ta avas silmad ja laskis neil ringi käia, nägi ta kullatud ja kalliskividega kaunistatud seinu ja lage, ümberringi magamisruume, mille uste ees olid kuldtikanditega eesriided, ja kõikjal oli nõusid kullast, portselanist