1001 ööd. Valimik muinasjutte. Rahvasuu

tütar vastas: „See peab sündima.”

      Ja kuna vesiir oli tüdinenud kasutust hädaldamisest, vaidlustest, veenmisest ja mahalaitmisest, siis ta läks kuningas Šahriari juurde, õnnistas teda, suudles maad ta jalge ees ja jutustas talle kogu tüli oma tütrega ja ka seda, et tal on kavatsus tuua tütar öösel kuninga juurde. Kuningas imestas ülimal määral, sest vesiiri tütre suhtes oli ta nimelt erandi teinud, ja ta ütles vesiirile: „Oh kallim nõuandjaist, kuidas see tuleb? Tead ju, et olen taeva looja nimel tõotanud, et ma igaühe kohta, kelle olen võtnud naiseks, järgmisel hommikul sinule ütlen: „võta ja tapa ta!” Ja kui sa seda ei tee, siis saab see möödapääsmatult sulle endale osaks.”

      „Allah aidaku sul saavutada kuulsust ja pikendagu su iga, oh aja kuningas,” vastas vesiir, „seda kõike olen temale ütelnud ja veel palju enamgi, kuid tema on nõnda otsustanud, ei taha mind kuulata ja nõuab, et ta järgneva öö veedaks kuninga juures.”

      Siis oli Šahriar üpris rõõmus ja ütles: „Nii on hea, too ta siis minu juurde!”

      Vesiir läks tagasi ja teatas oma tütrele kuninga käsu ja ütles: „Allah lohutagu su isa sinu kaotuse pärast!”

      Ent Šahrazad rõõmustles suurimal määral, seadis kõik valmis, mis oli vajalik, ja ütles oma nooremale õele Dunyazadile: „Pane hoolikalt tähele, millise ülesande sulle usaldan. Kui olen kuninga juures, siis saadan sinu järele; ja kui sina näed, et kuningas hakkab magama jääma, siis ütle minule: oh mu õde, kui sa pole veel unine, siis jutusta mulle mõni uus lugu, et ärkveloleku tunde rutem mööda saata; ja siis ma tahan jutustada loo, mis peab saama meie vabastamiseks ja võõrutama kuninga ta verejanulisest kombest, kui see on Allahi meele pärast.”

      Ja Dunyazad vastas: „Armastuse ja heameelega.”

      Kui öö oli käes, viis vesiir, ta isa, Šahrazad kuninga juurde, kes teda nähes rõõmsaks sai ning küsis: „Kas tõid mulle, mida vajan?”

      Ja vesiir vastas: „Jah.”

      Kui Šahrazad oli üksi, siis ta hakkas nutma, ja kuningas küsis: „Mis sinul puudub?”

      Ta vastas: „Aja kuningas, mul on noorem õde, kelle tahan jumalaga jätta, enne kui näen päeva koitmas.”

      Siis saatis kuningas kohe Dunyazadi järele. Ta tuli, suudles maad ja kuningas lubas tal aseme jalutsis istet võtta.

      Kui saabus südaöö, siis andis Šahrazad õele märku, ja õde tõusis ja ütles: „Allah olgu sinuga, oh mu õde, jutusta meile mõni uus, huvitav ja lõbus lugu, et viita meie ärkveloleku tunde!”

      „Suure lõbu ja rõõmuga,” vastas Šahrazad, „kui vaga ja õnnelik kuningas lubab.”

      „Jutusta,” ütles kuningas, kel polnud und ega rahu ja ta tundis rõõmu uuest loost. Siis rõõmutses Šahrazad, ja ta alustas esimesel ööl tuhande ja ühe öö esimest lugu. Ja kuningas kuulas öö läbi, Šahrazad aga jõudis hommikuks loo keskpaigani.

      Ta nägi päeva koitvat ja peatus jutustamises. Siis ütles ta õde: „Kui kaunis on su jutustus ja kui meeldiv, kui hurmav ja paeluv!”

      Ja Šahrazad lausus: „Mis on see kõik selle vastu, mida võiksin sulle jutustada järgmisel ööl, kui kuningas mind säästaks ja kui oleksin elus!”

      Siis ütles kuningas endale: „Allahi eest, ma ei lase teda tappa, enne kui kuulen selle loo lõppu.”

      Siis läks kuningas vastuvõturuumi kotta, ja seal seisis vesiir, tütarde surilinad kaenla all. Ja kuningas andis käskusid ja tegi korraldusi, kuid ei kõnelnud vesiirile midagi juhtunust. Ja minister imestas ülimal määral ja kuningas pöördus tagasi lossi.

      Kui oli käes teine öö, siis ütles Dunyazad oma õele: „Oh mu õde, jutusta meile see lugu lõpuni,” ja tema kostis: „Suure lõbu ja rõõmuga, kui kuningas lubab.”

      Siis ütles kuningas: „Jutusta oma lugu!” ja Šahrazad jätkas jutustamist.

      Nii toimus tuhat ööd läbi, et Šahrazad jutustas lugusid, mis on käesolevas raamatus üles tähendatud. Ja tuhat ja esimesel ööl sündis, mis esitatakse omal ajal. Ja nüüd järgnevad jutustused.

      LUGU ABU AL-HASANIST EHK ÄRGANUD MAGAJAST

      Sain kuulda, oh õnnelik kuningas, et ükskord elas Bagdadis Harun al-Rašidi kalifaadi ajal kaupmees, kellel oli poeg Abu al-Hasan-al-Khalia. Kui kaupmees suri, pärandas ta temale palju vara, mille poeg jagas kahte ühesuurusesse ossa. Poole ta pani tallele, kuna poole ta tahtis ära tarvitada.

      Ja ta hakkas läbi käima pärslastega ja kaupmeeste poegadega ning andus hea viina ja roogade nautlemisele, kuni ta rikkus oli raisatud. Siis läks ta oma sõprade ja joomakaaslaste juurde ja kurtis neile oma häda ning avaldas, et kõik vara, mis oli tal käes, on kulutatud. Ent keegi ei hoolinud temast ja mõni ei vastanudki talle.

      Ja ta tuli tagasi oma ema juurde (ja tõepoolest, ta süda oli murdunud) ja jutustas temale, mis ta oli üle elanud oma sõpradega, kellest ükski talle ühe sõnagagi ei tasunud. Ütles siis ema: „Oh Abu al-Hasan, nii on nüüdisaja pojad. On sul midagi hinge taga, siis tulevad nad su juurde, ei ole sul midagi, siis tõukavad nad sinu kõrvale.” Ja ta lohutas poega, kuna see kaebas ja ta pisarad jooksid.

      Ja ta tõusis ruttu üles ja läks sinna, kuhu oli talletanud oma vara teise poole, võttis selle ja elas sellest mõnusasti ning tõotas, et ta elades ei seltsi nendega, keda oli varem tundnud, vaid ainult mõne võõraga, keda ta ei kostita kauem kui vaid üks öö, ja niipea kui saabub hommik, ei tunne ta teda enam.

      Ta istus siis iga õhtu Tigrise jõe sillal ja vaatas otsa igaühele, kes läks mööda. Ja kui ta nägi mõnd võõrast, siis sõlmis ta sellega sõprust ja viis oma majja, kus kostitas teda hommikuni ja jõi koos temaga. Siis aga saatis ta võõra minema ja ei kavatsenud teda edaspidi tervitada ega enda poole kutsuda.

      Niiviisi ta elas terve aasta. Kui ta ühel päeval nagu alati istus sillal ja ootas, et tuleks mõni, keda ta võiks kaasa kutsuda ja temaga öö veeta, näe, siis tuli kaliif Masruri saatel, kes kandis ta tasumismõõka. Nad kandsid oma kombe kohaselt kaupmeeste riietust.

      Abu al-Hasan vaatas neile otsa, ja kuna ta neid ei tundnud, tõusis ta püsti ja küsis neilt: „Mis te ütlete? Kas tahate tulla minu majja, süüa, mis on valmis, ja juua, mis on parajasti saadaval, nimelt kausis küpsetatud leiba, keedetud liha ja selgitatud viina?”

      Kaliif keeldus, kuid tema vannutas teda ja ütles: „Allah olgu sinuga, isand, tule minuga, sest täna oled sina mu külaline, ära riku mu lootust, mis tugineb sinule.”

      Ja ta ei lakanud peale käimast, kuni kaliif oli nõus. Abu al-Hasan oli rõõmus, kõndis nende ees ja vestles nendega, kuni nad saabusid tema majja, kus ta juhtis kaliifi saali. Ja Al-Rašid astus ruumi, ja kui sina oleksid näinud neid seinu, sa oleksid näinud imet; ja kui oleksid vaadanud veetoru, sa oleksid näinud kullast kaevu.

      Kaliif jättis oma saatja ukse juurde ja kui ta võttis istet, tõi peremees talle süüa. Nii ta sõi ja Abu al-Hasan sõi koos temaga, et toit talle maitseks. Siis ta kandis laua ära, nad pesid käsi ja usklike valitseja istus ühes temaga. Abu al-Hasan tõi jooginõu, asetas selle ta kõrvale ja vesteldes temaga valas viina ja andis talle juua. Ja kui nad olid küllalt joonud, kutsus peremees naisorja, nõtke nagu pajuvitsa; see võttis kandle ja laulis.

      Tema külalislahkus meeldis kaliifile ja see ütles: „Oh noormees, kes sa oled? Anna end minule tunda, et võiksin sulle su heldust tasuda.”

      Abu al-Hasan aga naeratas ja ütles: „Oh mu isand, jäägu meist kaugele, et tuleks tagasi see, mis on möödas, ja et ma veel kord seltsiksin sinuga!”

      Küsis siis usklike vürst: „Ja mispärast siis? Miks ei taha sa mulle tunda anda oma saatust?”

      Kostis Abu al-Hasan: „Tea seda, mu isand, minu lugu on harukordne, ja kõigel on oma alus.”

      Küsis Harun al-Rašid: „Ja milline on selle alus?”

      Vastas tema: „Sel alusel on oma saba.”

      Nende