Armastuse lahing. Barbara Cartland

võõras võiks siia tulla. Siin ei käi keegi.”

      „Mitte ühtegi võõrast?”

      „Ei… mitte kunagi. Nad on liiga…”

      Tüdruk jättis lause lõpetamata ja mees tundis, et ta oleks äärepealt öelnud midagi taktitut.

      Neiu viipas käega kamina ees asuvale toolile ja mees kõndis selle poole.

      Toolile istudes jälgis ta tüdrukut lähemalt ja mõistis, et tegemist on väga veetleva neiuga.

      Ta nägu oli väga ebatavaline, absoluutselt erinev kõikide teiste naiste omast, kellega ta siiani kohtunud oli.

      Tema silmad olid kukekannustega ühte värvi, sama sinised kui tooli kõrval laual vaasis olevad lilled. Tema juuksed olid nii heledad, et meenutasid mehele koidikukiiri, mis hommikul taevast valgustavad ja öövalguse hajutavad.

      Neiu oli väga sale ja lähemalt vaadates selgus, et tema kleit oli mööbliriidega sarnaselt vana ja kulunud ning esialgse värvi kaotanud, kahtlemata tuleneb see pidevast pesemisest.

      Sellest hoolimata ei varjanud kleit tema keha ümarusi ega peent pihta.

      Lord Cheriton istus suurde tugitooli ja proovis mitte mõelda sellele, kuidas isa alati seal istus ja ema tema jalge ees nuttes anus.

      Ta nägi, kuidas tema ees seisev tütarlaps otsis sobivaid sõnu, ja mees lausus:

      „Me ei ole teineteisega tuttavad. Lubage tutvustada, minu nimi on Stuart Bradleigh ja tegelikult olen ma teel Doverisse ning sõidan siit külast ainult läbi.”

      Tundus, et neiu silmad lõid selle peale särama ja ta vastas:

      „Mina olen Wivina Compton.”

      Lord Cheriton kummardas.

      „Väga meeldiv tutvuda, preili Compton.”

      Neiu ei vastanud, aga võttis tema vastas istet ja lord Cheriton mõtles, et too liigub graatsilisemalt ja hoiab pead uhkelt sel viisil, mis ehiks igat ballisaali, kus ta Inglismaale naasmisest alates käinud on.

      Tüdruk vaatas meest vaikides, kuni too ütles:

      „Preili Compton, ma ootan. Juhul, kui te muretsete, siis lubage kinnitada, et kõik teie poolt öeldu jääb saladuseks.”

      Neiu naeratas, kuid silmis peegeldus endiselt hirm.

      „Te võite arvata, et see, mis mul teile öelda on, on väga… laiduväärne.”

      „Seda saan ma väita ainult siis, kui olen kuulnud, mis teil öelda on.”

      „Jah… muidugi.”

      Ta hingas sügavalt sisse ja alustas:

      „Kui kadunud lord Cheriton üheksa aasta eest suri, siis ei jäetud teenijatele mitte midagi.”

      „Tema teenijatele?” hüüatas lord Cheriton.

      See oli midagi, mida ta ei osanud oodata.

      „Kõik teenijad olid siin töötanud juba palju aastaid,” selgitas Wivina. „Proua Briggs, kokk, oli peaaegu 70aastane ja loomulikult oleks tal sellises eas väga raske uut kohta leida.”

      „Arusaadav.”

      „Siis oli siin veel aednik Rouse, kes tuli siia majja noore poisina ja ta ei olnud elu jooksul kuskil mujal töötanud.”

      Wivina hääl muutus väga kurvaks:

      „Ta pidi oma maja vabastama. Kuigi talle ja proua Briggsile määrati väikene pension, jäi sellest väheks, et katust pea kohal hoida.”

      Lord Cheriton surus huuled kokku, aga ei öelnud midagi.

      „Lisaks oli tallimees Pender, kes oli ka kohe pensionile jäämas ja ta lootis lisaks pensionile saada külas väikese majakese.”

      „Kas nad juristiga sellest rääkisid?”

      „Loomulikult rääkisid! Aga too ütles, et talle ei jäetud maja eest hoolitsejate suhtes mingeid juhtnööre.”

      „Mis siis edasi sai?” küsis lord Cheriton.

      „Kõik proovisid uusi töökohti leida, aga kui neilt eluasemed ka ära võeti, siis nad… kolisid Larks Halli.”

      „Nad tulid siia elama?”

      Wivina noogutas.

      „See oli proua Briggsi mõte, sest tema keeldus kolimast. Ta ütles mulle ükskord: „Mina tulin noorena siia köögitööliseks, preili, ja mina lahkun siit ainult jalad ees.””

      Lord Cheriton naeratas ja küsis:

      „Ja kuidas teie selle majaga seotud olete?”

      „Minu isa… koguduse kirikuõpetaja… suri nelja aasta eest.”

      „Minu kaastunne.”

      „See oli… õnnetus.”

      Viimasele sõnale järgnes vaikus ja lord Cheriton vaatas kahtlustavalt neiule otsa:

      „Õnnetus?”

      „See… pidi olema… kuigi ma olen tihti… mõelnud…”

      Tüdruk peatus jälle, kuid jätkas peagi:

      „Mulle ja vennale jäi väga vähe raha.”

      „Sinu vennale?”

      „Jah, minu vend Richardile. Ta on praegu 17-aastane, aga tookord oli ta kõigest 13 ja temaga juhtus ratsutades õnnetus.”

      Wivina jätkas kurblikul toonil:

      „Ta murdis jalaluu ja see kasvas valesti kokku või oli tegemist raske juhusega, ma ei tea, aga igatahes on ta sellest ajast invaliid ja lonkab.”

      „See on tema jaoks suur ebaõnn,” ütles lord Cheriton käriseva häälega.

      „On küll,” vastas ta, „ja ta vihkab, et ei saa teha kõiki asju, mida teised poisid teevad, aga õnneks on ta väga tark.”

      Tüdruk ohkas ja jätkas peaaegu nagu iseendaga rääkides:

      „Kui ta ainult saaks ülikooli minna, see tähendaks tema jaoks nii palju, aga loomulikult on see võimatu.”

      „Sest te ei saa seda endale lubada?”

      Neiu naeratas talle, nagu oleks ta pigem rumal laps.

      „Kui isa rahaasjad aetud said, selgus, et mulle ja vennale jäi aastas elamiseks vähem kui 100 naela. Sellest ei jätku ülikooli õppemaksude jaoks.”

      „Loomulikult mitte,” nõustus lord Cheriton.

      Wivina tegi mõlema käega kerge viipe ja lausus:

      „Seega tulime ka meie siia elama.”

      Ta rääkis väga loomulikult; seejärel hakkas edasi seletama, justkui mees ei oleks kõigest veel aru saanud:

      „Uus kirikuõpetaja on Richardi vastu väga lahke. Ta õpetab teda ega võta selle eest mingit tasu ning me oleme selle eest väga tänulikud. Aga me ei saa eeldada, et ta lubaks meil kõigele lisaks veel koguduse juures elada.”

      „Ilmselt mitte.”

      „Ja see maja on nii suur. Kas te teate, et siin on 80 magamistuba?”

      „Siin on ruumi kõigi jaoks,” ütles lord Cheriton.

      „Paljude tubade laed on küll sisse kukkunud,” ütles Wivina. „Ma ei kannata, kui kuulen öösiti mütsatusi, sest see tähendab, et mõni kaunis maal on rikutud või on laest krohvi kukkunud ja seda ei saa enam parandada.”

      Tema hääletoonis oli midagi, millest võis järeldada, et ta mõtles kõike tõsiselt ja et tal on siiralt kahju.

      „Ma arvan, et teile meeldib see maja,” ütles lord Cheriton kõva häälega.

      „Jah, mulle meeldib see. See on mulle alati meeldinud,” vastas Wivina. „Ma käisin siin juba väga väikese tüdrukuna. Mulle tundus, et tegemist on muinasjutulossiga. Kui lord Cheriton ära suri, oli see minu jaoks väga kurvastav, et kõik kohad