Armastuse lahing. Barbara Cartland

väljakul asuv Cheritoni maja tuli sulgeda ja hoida heas seisukorras, kuni tal tekib vajadus seda kasutada.

      Sussexis elavatelt rentniktalupoegadelt tuleb küsida, kas nad soovivad oma talud välja osta, ja kui nad peaksid pakkumisest keelduma, siis tuleb maa ja majade eest korralikult hoolitseda.

      „Ja mis saab majast, milord?” küsis jurist austusega. „Mida tuleks teha Larks Halliga?”

      Hetkeks valitses vaikus, kuid siis vastas uus lord Cheriton õelalt:

      „See võib kokku variseda!”

      Majale lähenedes nägi lord Cheriton, et maja ei ole veel kokku kukkunud, aga ta oli veendunud, et üheksa aastat on tühjas majas oma töö teinud.

      Ta tahaks seda maja varemetes näha, sest alles siis suudaks ta minevikuga rahu teha ega kuuleks oma kõrvus enam isa karjumist ega vihisevat piitsa oma õlgadel.

      Ta möödus järvest ja vastumeelselt meenusid talle paar õnnelikku hetke, kui ta suutis kinni püüda forelli või ujus puhtas vees, mis natukenegi õhetavat keha jahutas.

      Ta jõudis maja esiukseni ja tema suureks üllatuseks oli see avali.

      Mõttes kinnitas ta endale, et nii on isegi parem, siis saab tuul, vihm ja lumi uksest ja akendest sisse ja tänu sellele mädanevad põrandalauad kiiremini.

      Ta hüppas elujõulise täku seljast, kellega ta Euroopa lahinguväljadel ratsutas ja endaga Inglismaale kaasa võttis, maha.

      Ta ei sidunud hobust kinni, sest too oli treenitud peremehe vile peale kohale tulema.

      Seejärel astus ta peaaegu vastumeelselt majauksest sisse, justkui astuks uuesti minevikku.

      Tema suureks üllatuseks ei olnud maja must ja mahajäetud.

      Ta oli kogu aeg arvanud, et kui ta majja astub, leiab ta eest ämblikuvõrkudesse mattunud ruumid, mille seintelt on maalid maha kukkunud ja vaip tolmukorra alla mattunud. Selle asemel leidis ta eest kõik väga puhta olevat.

      Lord Cheriton vaatas üllatunult majas ringi.

      Tundus, et isegi tammepuidust mööblit on hiljuti poleeritud ja trepi kõrval oleval laual oli vaas ilusate roosidega. Tegemist oli väikese ümmarguse lauaga, kuhu külla kutsutud inimesed (selle au osaliseks said küll väga vähesed) jätsid lahkudes oma visiitkaardid, mida isa kunagi ei lugenud.

      Mõtlikult astus ta ukse suunas, mille taga asus omal ajal ema maalimistuba.

      See oli ainuke ruum kogu majas, millesse ta tolerantselt suhtuda suutis. Pime raamatukogu, kus teda piitsutati, oli kunagi valu puhastustuli; söögituba, kus isa kärarikkalt kõneles, oli pideva terroriseerimise koht.

      Ta avas ukse, seisatas hetkeks sõnagi lausumata ja jõllitas tuba, nagu see kõik oleks unenägu.

      Toas oli palju päikesevalgust ja hetkeks tundus, et siin ei ole mitte midagi muutunud. Hetke pärast märkas ta, et kardinad on tuhmunud ja mitmest kohast paigatud, aga puhtad.

      Diivanitel oli kulumise märke ja kanga tuhmunud värv meenutas maja telliskive. Diivanikate oli samuti paigatud.

      Mööbel säras ja igal pool olid vaasis lilled – roosid, kuslapuu, sinised kukekannused ja isegi liiliad, sellised mida vanasti kasvuhoonetes kiriku, mille jumalateenistustel ema pühapäeviti käis, altari jaoks kasvatati.

      „See on hämmastav! Uskumatu!” ütles ta endamisi.

      Ta arvas, et leiab eest varemed, mitte selle.

      Lord Cheriton seisis ukseavas ja vaatas toas igat detaili, samal ajal tuli keegi läbi avatud akna majja sisse ja seljaga vastu päikest tundus, nagu tema pea kohal oleks kuldne pühapaiste.

      Mees ei liigutanud ennast ja aknast sisenenud naine ei pannud teda hetkeks tähele.

      Naisel oli käes uus sületäis valgeid roose ja pead nende kohale kummardades märkas lord Cheriton naise ilusa näo taustal pikkade ripsmete tumedust.

      Seejärel tundus, nagu naine oleks aimanud, et ta ei ole ruumis üksinda ja pilku tõstes läksid tema silmad üllatusest väga suureks.

      „Vabandage mind,” ütles lord Cheriton, „aga uks oli lahti ja minu teada pidi maja tühi olema.”

      „Kes… kes teile ütles, et see on… tühi?”

      Naise hääles oli kuulda värinat, mis peegeldas hirmu.

      „Mul ei olnud aimugi, et keegi siin elab.”

      „Miks te peaksite… eeldama, et… siin keegi ei ela?”

      „Tegemist on ju Larks Halliga?”

      „Jah… nii see… on.”

      „Ja ma arvan, et see kuulub lord Cheritonile?”

      „Jah, aga tema ei käi siin kunagi ja me kuulsime, see ei pruugi küll tõele vastata, aga et ta soovis, et see maja… kokku kukuks.”

      Järgnes vaikus, kuni lord Cheriton ütles:

      „Juhtumisi ma tunnen lord Cheritoni.”

      „Te tunnete teda?”

      Sõnad tulid peaaegu karjena neiu suust, ja neiu, tegemist oli noore neiuga, pani kiiresti lilled lauale, nagu need oleksid tema süles liiga raskeks muutunud.

      „Jah, ma tunnen teda,” ütles lord Cheriton ettevaatlikult.

      „Ta ei… mõtle ju… siia tulla?”

      Neiu sinistes silmades valitses nüüd hirm ja tema noores hääles oli kuulda õudusenoote.

      „Ma arvan, et mitte,” vastas lord Cheriton, „aga miks peaks see teid häirima?”

      Neiu pööras näo kõrvale ja mees nägi, et too mudib närviliselt käsi.

      „Kas te kavatsete… talle öelda, et olete… siin käinud?”

      „Kas on mõni põhjus, miks ma seda tegema ei peaks?”

      „Palju põhjusi.”

      „Ma kardan, et ma ei mõista teid.”

      Tüdruk tundus olevat abitus olukorras. Seejärel vaatas ta mehele otsa, nagu prooviks teada saada, kas mees on usaldusväärne ja kas talle võib tõtt rääkida.

      „Lubage mul öelda,” vastas lord Cheriton vaikselt, „et ma ei ütle selle maja omanikule mitte midagi sellist, mida te ei soovi, et ta teada saaks. Samal ajal sooviksin ma ise mõista, miks teid nii väga häirib see, kui lord Cheriton teaks teie siinolekust.”

      „Ilmselt on see küsimus vältimatu,” ütles neiu kergelt ohates.

      „Ma pean tunnistama, et olen pisut uudishimulik.”

      Tütarlaps vaatas uuesti mehele otsa ja too mõtles endamisi muiates, et tavaliselt vaatab tema sellise pilguga uusi värvatud ajateenistujaid või ametnikku, kes soovib ametikõrgendust. Sellise pilguga otsib ta midagi sügavamat, kui välimusest välja paistab, püüdes vaadata pigem tema südamesse või hinge.

      Lord Cheriton naeratas korraks vaevumärgatavalt ja küsis seejärel:

      „Kuidas on? Kas ma läbisin eksami?”

      „Asi ei ole selles,” ütles neiu kiiresti. „Teie sõnadest sõltub väga paljude inimeste heaolu.”

      „Paljude inimeste?”

      „Siin elavate inimeste.”

      „Kas ma võin paluda täpsemat selgitust?”

      „Ma proovin,” ütles neiu. „Aga ma kardan, kardan koledal kombel, et kui lord Cheriton kuuleb sellest, mis ma teile praegu ütlen, siis viskab ta meid kõiki siit välja.”

      „Ma arvan, et võite mind usaldada, ma ei teeks midagi, mis võiks teile kahju teha.”

      „See on teist väga kena.”

      „Mul on tunne, et mitte kõik, mis teil mulle öelda on, ei ole laiduväärne,” ütles lord Cheriton. „Kui teie usaldate mind, siis olen mina valmis teid usaldama.”

      Ta oli harjunud meestega