Armastus pilvedes. Barbara Cartland

lugusid. Räägitakse, et ta hakkas maailmas ringi rändama nimelt õnnetu armastuse pärast.”

      Chandra astus tagasi kabinetti.

      “Kui põnev!” ütles ta. “Kas sa tead, kes see naine oli?”

      “Pole aimugi,” sõnas professor. “Tean vaid, et Frome on tõeline mees. Uhke, järsk ja vaevub harva kedagi meelitama, kõige vähem naisi.”

      “Kui kaua sa teda tunned, isa?”

      “Oh, mitu aastat,” vastas professor, “ja meie teed on mitmel korral ristunud. Mäletan, et kohtusime temaga Indias, kui su ema minuga kaasas oli. Frome ei meeldinud talle.”

      Chandra istus isa vastu.

      “Miks ta emale ei meeldinud?”

      “Ema pidas teda liiga jõuliseks, agressiivseks noormeheks, kes ta tol ajal kindlasti ka oli.”

      “Ja nüüd?”

      “Enam pole agressiivsuseks vajadust, aga jõulisus on tal kaasa sündinud.”

      Nüüd oli Chandra kord naerda.

      “Sa kirjeldad teda väga ilukõneliselt, isa. Jätka!”

      “Ma ei tea, mida muud öelda,” tähendas isa. “Ta sai tiitli üsna noorena, aga ei kasuta seda. Ta eelistab end Damon Frome’iks kutsuda, kui ta just ei taha oma tahtmise saamiseks lorditiitlile rõhuda. Arvan, et Nepali pääsemiseks ta just seda tegigi.”

      “Aga miks ta just sanskriti keeltest huvitatud on?”

      Professor kehitas õlgu.

      “Pole aimugi! Noore mehe jaoks on see tõesti kummaline huvi, aga ta on kahtlemata leidnud aja jooksul mitu vägagi väärtuslikku käsikirja, enamasti Tiibetist ja nagu sa tead, on ta neist päris suure hulga mulle tõlkimiseks saatnud.”

      “Mida ta nendega siis teeb, kui need on tõlgitud?”

      “Annab trükki ja mina saan müügitulust teatava osa. Kahjuks pole nende läbimüük kuigi märkimisväärne.”

      “Ta tundub olevat üsna salapärane inimene,” nentis Chandra. “Kui vana ta on, isa?”

      Professor kehitas õlgu.

      “Kolmkümmend kolm või neli. Ma tõesti ei tea,” vastas ta. “Ta on üks selliseid inimesi, kelle vanust on raske määrata. Arvan, et ta on noor, sest ta oli alles poisike, kui me esimest korda kohtusime.”

      “Aga ta on rikas!”

      “Väga rikas. Enamik temavanuseid mehi lõbutsevad Londonis, olles Marlborough House Set’i liikmed, võistlevad Newmarketis, üritavad võita derbit, lasevad Šotimaal tetresid või purjetavad Cowes’is.”

      Chandra lõi käsi kokku.

      “Oh isa, sa oled nii vahva! Sa käitud, nagu oleks su pea pilvedes, aga tegelikult tead seltskonnaasjadest palju rohkem, kui välja näitad.”

      “Mind see maailm ei huvita ja mul pole selle jaoks kunagi piisavalt raha olnud,” kostis professor. “Sinu emale oleks see noorena meeldinud, ehkki ma ei usu, et ta selleks puudust tundis.”

      “Ema ei tundnud sinu seltsis millestki puudust,” sõnas Chandra. “Kui sa oleksid teda kuu peale elama kutsunud, oleks ta seda nautinud ja seal elamise üsna mõnusaks muutnud.”

      “See on tõsi,” nõustus professor. “Ehkki me pidime ühel või teisel moel palju ebamugavusi taluma, suutsime me alati elu üle naerda, sest meile meeldis koos olla.”

      “Mina olin ka teiega,” tuletas Chandra talle vaikselt meelde.

      “Tean, kullake, ja meie meelest olid sa maailma kõige võluvam tütar, ehkki me oleksime tahtnud rohkem lapsi. Aga meil poleks selleks vist raha jätkunud.”

      “Mitut last poleks saanud läbi kõrbete Indiasse ning mujale kaugetesse kohtadesse vedada,” lausus Chandra.

      Professor ohkas.

      “Mul on hea meel, et su ema sai oma viimased eluaastad siin veeta. Ta igatses alati koju.”

      “Ta tegi sellest õnneliku paiga,” nentis Chandra. “Ma ootan ikka veel majja astudes tema küsimust: “Kas sina tulid, kullake?””

      Chandra nägi, et isa silmad muutusid niiskeks ja ta kahetses, et oli sellest juttu teinud.

      Siis küsis isa äkki:

      “Kas sa saad minuta hakkama?”

      “Ellen on ka siin.”

      “Loodetavasti ei lähe mul väga kaua.”

      “Mina loodan sama, isa. Ma hakkan sinu järele igatsema, nii et jäta mulle palju tööd.”

      “Kuningliku Aasia Ühingu saadetud viimasest käsikirjast on veel palju tegemata,” märkis professor.

      “Jah, muidugi,” nõustus Chandra, “ma asungi selle kallale. Aga see pole sama, kui sinuga koos töötamine, isa.”

      Professor tõusis.

      “Kui tegu oleks ükskõik kelle teisega peale Frome’i,” lausus ta, “sülitaksin ma tagajärgede peale ja ütleksin, et sa pead minuga kaasa tulema, aga Frome on täiesti ettearvamatu. Arvan, et ta vastaks, et otsib siis kellegi teise.”

      “Ja see murraks su südame, isa, sa tead seda!” hüüatas Chandra. “Pole hullu, ma olen mõtetes sinuga ja palvetan iga päev, et sa tõesti leiaksid Lootose käsikirja ja tooksid selle koju mulle näha.”

      “Siis peaksime peo teise kuuesaja naelaga,” lubas isa, “ja sina saaksid kõike, mida su hing ihaldab. Ma luban!”

      Chandra tõusis ning kallistas ja suudles oma isa.

      “Sa hoolitsed enda eest, eks, isa?” palus ta. “Mul pole siin nagunii kuigi meeldiv olla, kui Ellen kogu aeg muretseb.”

      “Kui Ellen oma tahtmise saaks, istuksin ratastoolis! Invaliidid meeldivad igas vanuses naistele, et nad saaksid nende üle valitseda!”

      Chandra naeris. Siis ütles ta:

      “Ma lähen nüüd pööningule ja olen kindel, isa, et Ellen on juba seal. Sa tead, et torisemisest hoolimata on ta sinu saavutuste üle väga uhke, nii nagu minagi.”

      “Seda ütles ka su ema,” sõnas professor, “ja ma tahaksin väga leida Lootose käsikirja, kas või ainult selleks, et tema oleks selle üle heameelt tundnud.”

      “Kui sa selle leiad, isa, siis ma usun, et ema aitas sul seda leida,” ütles Chandra.

      Siis läks ta otsustavalt ukse juurde – ehkki isaga on huvitav vestelda, oli tal palju tegemist.

      Trepist üles minnes mõtles neiu igatsevalt, et oleks väga tore, kui ta saaks isaga kaasa minna nagu kunagi varem.

      Neid reise meenutades tundus talle, et need olid alati täis naeru, isegi kui neid tabas mõni kohutav õnnetus, nagu see, kui üks haruldaste esemete koormaga muul kuristikku kukkus.

      See kõik oli olnud seiklus, just nagu siis, kui nad olid mitu päeva väikese purjekaga tuulevaiksel Punasel merel ja joogivesi lõppes otsa.

      Chandrale meenus lugematul arvul juhtumeid, kui mõni teine inimene oleks nutma hakanud, aga tema ema suutis alati naeratada.

      “Asi võiks hullem olla,” ütles ema ikka. “Me oleme ju elus ja terved ning mast pole meile pähe kukkunud ega krokodill meid ära söönud!”

      See oli ema, kes tegi isa olemise täiesti võimatutes paikades mugavaks. See oli ema, kes suutis valmistada mingil moel süüa, kui nad olid väsinud ja pahurad. Ema ümbritses isa alati armastuse auraga, nii et nad olid õnnelikud ka siis, kui nad vaesed olid.

      “Ema hoolitses alati isa eest,” mõtles Chandra, “ja pärast tema surma oleme me Elleniga endast parima andnud! Ma ei usu, et isa oleks meieta hakkama saanud.”

      Tal oli ebamugav tunne, et see on tõsi. Siis küsis ta endalt, mida ta saab selles osas ette võtta.

      Nepali sõitmine