Armastus pilvedes. Barbara Cartland

tulnud teated on enamasti kuulujutud ja üldjuhul osutuvad need väärtusetuteks.”

      “Minu informaator on auväärne mees, aga ta võib muidugi eksida.”

      “On ta teid ka varem tegelikult aidanud?”

      “Olen teda alati äärmiselt usaldusväärseks pidanud ja ta vaevus minu juurde Kalkuttasse tulema, kui olin parasjagu astumas Inglismaale sõitvale laevale.”

      “Tundub, et ta on endas kindel, aga te pole mulle veel öelnud, lord Frome, kuidas ma teid aidata saan.”

      Chandra kohkus.

      Ta teadis nüüd, kes on tema isa külaline.

      Damon Frome oli üks neist noortest meestest, keda huvitasid sanskriti aarded ja isa oli teda sageli maininud.

      Damon Frome oli saatnud professorile viimase kahe aasta jooksul mitmeid vanu käsikirju, mida Chandra oli aidanud tõlkida.

      Talle meenus, et need olid olnud palju põnevamad ja vanemad kui enamik dokumente, mille kallal tema isa töötas.

      Veelgi enam, isale oli selle eest rohkem makstud.

      Kui lord Frome tõi tema isale uut tööd, mõtles Chandra rõõmsalt, oli see just see, mida neile praegu vaja oli.

      Enne külast lahkumist oli poepidaja härra Dart talle öelnud:

      “Tean, et professor on väga hõivatud, aga kui te saaksite temalt arvete maksmiseks pisut raha küsida, oleksin väga tänulik.”

      Härra Dart oli närviline, pisut kohmetu mehike, mitte sugugi kuraasikas ja ülevoolav tegelane, mida võiks selle ala esindajalt oodata.

      Chandra teadis, et mees oli end tema kõnetamiseks ette valmistanud ja ta taipas kohmetudes, et nende tasumata arve härra Darti juures oli viimaste kuudega aina kasvanud.

      “Ma räägin isaga, härra Dart,” ütles ta tõtakalt. “Olen kindel, et meie võlg on tal kahe silma vahele jäänud. Te ju teate, kui hajameelne ta on.”

      “Ma vabandan, et pean teid tülitama, preili Chandra,” sõnas härra Dart, “aga ajad on rasked ja ma ei saa oma hulgimüüjalt sularahata midagi tellida.”

      “Saan aru, härra Dart,” vastas Chandra, “ja ma räägin isaga kohe, kui koju jõuan.”

      Ebamugava olukorra leevendamiseks küsis ta proua Darti ja laste kohta, keda ta kõiki nimepidi teadis.

      Ent kaaraknaga poest lahkudes arutles Chandra, kuidas tasuda härra Dartile kas või väike osa sellest, mis nad talle võlgnesid.

      Ta võiks muidugi isa kirjastajatele kirjutada. Ta oli seda varemgi teinud ja isa oli sellest kuuldes väga vihastanud.

      Ent tal polnud erilist lootust saada lisaraha raamatute eest, mis olid eelmisel aastal avaldatud ja teadlaste hulgas hinnatud, ent ilma müügieduta jäänud.

      “Ei tea, kas kodus on midagi, mida maha müüa?” oli Chandra mööda teed koju kõndides mõelnud.

      Ta teadis vastust ette.

      Tema tuju tõusis.

      Lord Frome oli isale tööd toonud ja ta oli kindel, et nüüd ja tulevikus on kõik teisiti.

      “Praegu vajan ma teie abi, professor,” ütles lord parasjagu, “aga hoopis teistsugust kui seni.”

      “Teistsugust?” küsis isa hämmeldunult.

      “Varem,” jätkas lord Frome, “olen ma toonud teile käsikirju, mida olen leidnud Tiibetist ja Himaalajast ning te olete need tõlkinud nii oskuslikult, et läänemaailmas teile võrdset ei leidu.”

      “Väga lahke teist,” kuulis Chandra isa vastamas ja teadis, kui väga see kompliment professorile meeldis.

      “Aga see käsikiri on nii hinnaline, nii erinev kõikidest teistest,” jätkas lord, “et lisaks tõlkimisele peate te aitama mul see esmalt üles leida.”

      “Leida?” kordas professor.

      “Ausalt öeldes,” sõnas lord, “pole ma kindel, kas ma selle ise ära tunneksin.”

      Hetkeks tekkis vaikus ja Chandra oli kindel, et isa vaatab lord Frome’i mõistmatul ilmel.

      “Ma tahan öelda seda, professor,” ütles lord Frome nagu vastuseks tema välja ütlemata küsimusele, “et te peaksite minuga Nepali tulema.”

      “Kas te arvate, et käsikiri asub seal?” päris professor Wardell.

      “Minu informaator ütleb, et see asub mägedes Katmandust edasi, ühes budistlikus mungakloostris. Ta on peaaegu täiesti kindel, et sealne kloostriülem ja mungad ei tea, kui väärtuslik ese nende valduses on. Ta usub, et nad ei loe kuigi palju, vaid on lihtsalt väga jumalakartlikud.”

      “See peaks käsikirja kättesaamise lihtsamaks tegema,” tähendas professor asjalikult.

      “Mina mõtlesin sama,” nõustus lord Frome. “Samas olen kuulnud, et selles kloostris on sadu või koguni tuhandeid käsikirju ja kui ma just aastaid nende läbiuurimisele kulutada ei taha, vajan teie abi.”

      “Kas te kutsute mind tõesti endaga Nepali? Ma olen kuulnud, et sellesse riiki on keeruline pääseda.”

      “Ongi,” tunnistas lord. “Peale Briti kodanike on väheseid eurooplasi sinna lubatud.”

      “Muidugi,” nentis professor. “Sir Brian Hodgson oli vist 1843. aastani sealne Briti volinik.”

      “Just!” kinnitas lord Frome. “Ent pärast lord Ellenborough’ tekitatud probleeme loobus ta kahjuks voliniku kohast ja nagu te teate, elas erakuna Darjeelingis, kus lõi suurema osa oma vapustavatest töödest sanskriti käsikirjade kallal.”

      “Muidugi, muidugi!” sõnas professor. “Ma olen näinud suurt osa nendest, mis ta kinkis Kuninglikule Aasia ühingule ja India raamatukogule.”

      “Mina samuti,” lausus lord Frome, “ja mõlemad on fantastilised kogud, mille eest järeltulevad põlved peaksid olema eriti tänulikud.”

      “Kahtlen selles!” pomises professor, aga lord Frome jätkas:

      “Praegu on Nepalis Briti volinik olemas. Õnneks suutis ta veenda peaministrit andma loa riiki sisenemiseks mulle ja minu abilisele. Me ei tohi kauaks jääda, aga ma olen aru saanud, et kui me juba Nepalis oleme, on võimalik seda aega pikendada.”

      “Teie suust kõlab see lihtsamalt, kui ma arvasin,” märkis professor.

      “Idamaadega asju ajades pole miski lihtne,” tähendas lord Frome. “Ma peame lihtsalt sammhaaval edasi liikuma. Meil on olemas luba lühiajaliselt Nepalis viibida.”

      “Kas nepallased ei tee takistusi ühe oma aarde riigist väljaviimisele?” uuris professor.

      “Ma ei usu, et nad selle väärtust tunnevad, ja ma ei pea silmas raha, vaid intellektuaalset tähtsust,” vastas lord Frome. “Ma ei pea teile ütlema, professor, et kui me leiame Lootose käsikirja, nagu meie teiega seda nimetame, saab kogu mõtlev maailm sellest tohutut kasu.”

      “Me võime vaid palvetada,” sõnas professor, “et teieni jõudnud info pole väär.”

      “Minu sisetunne, mida ma alati kuulan,” sõnas lord Frome, “ütleb, et me leiame otsitava ja toome selle siia tagasi, et te seda uurida saaksite.”

      Isa külaline ilmselt tõusis, sest Chandra kuulis, kuidas tool kriipis põrandat. Siis ütles lord Frome:

      “Ma lahkun juba täna, aga loodan, et te ühinete minuga võimalikult pea Bairagnias.”

      “Kuidas?” uuris professor Wardell.

      “Oma palve pakilisuse tõttu võtsin ma endale vabaduse broneerida teile kajut P.& O. auriku Bezwada pardal,” selgitas lord, “mis lahkub Southamptonist järgmisel kolmapäeval. Kui te Bombaysse jõuate, olen mina juba põhja poole edasi läinud, aga ma ootan teid Bairagnias.”

      Tekkis vaikus ja Chandra tajus, et lord Frome naeratas, lisades:

      “Tean,