Lummuses. Barbara Cartland

tuttav oli.

      Seejärel ei tahtnud ta muud, kui selle lühikese leegitseva kokkupõrke ees uks sulgeda ja unustada.

      Tegelikkuses polnud see aga nii lihtne – naised, kes temasse armunud olid, klammerdusid ta külge, hädaldasid ja süüdistasid teda.

      Äärmusse viiduna muutus kõik tema jaoks tüütuks ja ta mõtles vahel, kas mäng on üldse küünlaid väärt.

      Ta uskus, et talle meeldivad naised sama palju kui hobused ega osanud elu kummatagi ette kujutada. Aga ta tahtis saada lapsi.

      Hiljuti oli ta mõelnud, et õpetab oma poega, kui see tal kord olemas on, hindama edusamme, mida Chester House’is on tema käe all toimunud.

      Ta näitaks pojale, kuidas rebasekoertega jahil käia, ta õpetaks poega kindlasti varakult tulistama, et tast saaks sama hea laskur kui tema isa.

      Samuti õpetaks ta pojale kalapüüki. Algul järvest forelli püüdma, hiljem viiks ta Šotimaale, kus ta kord poisina oma esimese lõhe püüdis. Ta ei unusta kunagi seda elevustunnet.

      Northallertoni hertsogi ettepanek abielluda tema tütre Caroline’iga tuli nagu välk selgest taevast. Järele mõeldes pidas hertsog seda rahuldavaks lahenduseks probleemile, mis oli tükk aega ta pead vaevanud.

      Tal oli meeles, et leedi Caroline Allertoni peeti silmapaistvaks iluduseks, ja ta uskus, ehkki polnud täiesti kindel, et oli teda jahimaadel märganud.

      Pikk, kaunis ja sinisilmne neid näeb kindlasti safiirides, mis olid tema ema lemmikehted, hea välja. Ja ta kaunistaks kindlasti türkiise, mis sobiksid ta silmadega.

      Tähtsaim oli aga see, et Magnus Crofti nimeline maa-ala liidetaks taas Lynchesteri valdustega.

      Hertsogi tundis viha, et tema isa oli nii rumalalt loobunud nendest maadest.

      Tal tarvitses ainult seinal rippuvale kaardile vaadata, et tunda vihahoogu, nähes oma maade sisse tungivat teekannutila kujulist Magnus Crofti roheliseks värvituna, mitte punaseks nagu ülejäänud tema valdused.

      „Nüüd saan ma kõik just nii korda, nagu peab olema,” ütles hertsog iseendale.

      Ei tea, mida Isobel mõtleb, kui kuuleb, et ta kavatseb abielluda.

      Walshinghami krahvinna oli käesoleval hetkel tema armuke ning hertsog polnud temast veel tüdinud.

      Daam oli palju arukam kui teised naised, kellega hertsog viimaste aastate jooksul seotud oli olnud. Ta oskas meest naerma panna, mis oli üsna ebaharilik, kuigi ta teadis, et kõik, mida naine rääkis, oli keeleteritamine.

      Ta nägi ka õelutsedes kaunis välja ja tema siniste silmade õel sära lisas talle veetlust.

      Ta leidis, et naine vastas tema tunnetele intensiivsemalt ja nõudlikumalt kui keegi teine ta armukestest.

      Ta tundis, et tal pole hetkel soovi krahvinnast loobuda või tema veetlusele vastu seista.

      Pealegi ei näinud ta põhjust, miks abielu peaks tema muid huvisid segama, kui asja diskreetselt ajada.

      Tal oli kindel kavatsus kohelda oma abikaasat austusega, mitte talle piinlikkust tekitada ja hoida truudusetus salajas.

      Tema abikaasa ja hertsoginnana oli tal õigus kohale mehe kõrval ning ta teadis, et kindlustab abikaasale positsioonikohase vastuvõtu ja kohtlemise nii Buckinghami palees, Windsori lossis kui ka Chester House’is.

      „Ta ei pea midagi kahetsema,” otsustas hertsog.

      Ainus erinevus tuleviku ja mineviku vahel saab olema suurem diskreetsus kohtumistes Isobeli või muude naistega, kes talle huvi pakuvad.

      Ta peab teravasilmse keelepeksu vältimiseks kaval olema. Kuulujutud põhjustavad pahandust, kuid ta usub, et suudab maailma üle kavaldada.

      Hertsog istus laua taha, et uurida sinna kuhjunud kirju ja kutseid, mis sekretär sinna läbivaatamiseks oli pannud.

      Uks avanes.

      Hertsog tõstis naeratades pilgu.

      „Tere, Harry! Kui tore sind näha! Mul on hea meel, et sa varakult enne teisi kohale jõudsid.”

      Rääkides tõusis ta püsti ja ulatas käe. Harry Sheldon, üks tema vanimaid sõpru, vastas:

      „Mul oli kavatsus siia jõudmisega su rekord purustada, kuid pean möönma, et mu hobused pole nii head kui sul.”

      „Kui kaua sul läks?”

      „Kaks tundi ja kakskümmend kolm minutit.”

      „Kümme minutit rohkem kui minu rekord.”

      „Ma tean,” vastas Harry Sheldon, „pole vaja seda nina alla hõõruda.”

      Tugitooli istudes ütles ta:

      „Sellele vaatamata väärin ma pokaali šampanjat ja ma loodan, et see on piisavalt külm.”

      „Sa solvad mu majapidamise korraldusi,” vastas hertsog.

      Ta kõndis toa nurgas oleva laua juurde, kus oli avatud pudel šampanjat kuldses jahutis.

      „Sa jäid eile heast peost ilma, Silvanus,” ütles Harry Sheldon. „Me einestasime White’sis ja läksime edasi uude lõbumajja, mis just Heinaturul avati. Seal olid ühed kenad linnukesed Prantsusmaalt, ütleksin, et ilusamaid annab otsida. Polnud muud kui „Ola-la” ja „Oui – Oui!” Veetsin seal lõbusalt aega.”

      „Võid mind järgmisel nädalal sinna viia,” ütles hertsog, šampanjaklaas käes, üle toa kõndides. „Ja muuseas, Harry, ma kavatsen abielluda!”

      Harry Sheldon pillas peaaegu šampanjaklaasi maha.

      „Mis sa ütlesid – abielluda?”

      Hertsog noogutas.

      „Jumala eest!” hüüdis Harry. „Nii et sa oled ka lõpuks otsustava sammu astunud! Aga, kuradi päralt, kellega? Ja miks mina temaga kohtunud pole?”

      „Ma pole ise ka veel temaga kohtunud,” vastas hertsog.

      „Tõsiselt?”

      „Täiesti!”

      „Millest sa siis räägid ja kes ta on?”

      „Ta on Northallertoni hertsogi tütar. Isa just pakkus teda mulle koos 10 000 aakrise Magnus Croftiga.”

      „Ma ei suuda seda uskuda!”

      „See on sulatõsi.”

      „Siis sina oled võitnud!” ütles Harry Sheldon. „Sa vandusid, et saad isa kaotatud maa lõpuks tagasi.”

      „Jah, ma võitsin ja ma usun, et sellel on kena kaubapealne ka. Olen kuulnud, et Caroline Allerton on tõeline iludus.”

      „Caroline Allerton? Aga sa pole teda kordagi kohanud?”

      „Loomulikult mitte. Lynchesterid pole Northallertonidega suhelnud sellest ajast alates, kui hertsog keeldus maatükki tagasi andmast. Mu isa selgitas talle, et alkoholi mõju all polnud ta terve mõistuse juures, kui Magnus Crofti panustas ja kaotas.”

      „Northallertoni ei saa süüdistada,” märkis Harry Sheldon. „Kihlvedu on kihlvedu ja au on au.”

      „Täpselt!” ütles hertsog. „Samas pidas mu isa hertsogi otsust ebamõistlikuks ja katkestas kõik suhted, välja arvatud rangelt ametlikul tasandil.”

      „Ja kas ta pakkus oma tütart sulle ka ametlikult?”

      „Väga,” vastas hertsog. „Meil on ühine vaenlane kõrvalise isiku näol, kes püüab krahvkonda uut rebasekoerte karja sisse tuua. Juba kaks karja on olemas, millest üks kuulub mulle ja teise vastu tunneb Northallertoni hertsog huvi. Sa vist mõistad, et me pidime jõud ühendama, et saata krants tagasi kuuti, kust ta nähtavale tuli.”

      „Ja selle iseäraliku partnerluse lõpptulemus on see, et sa abiellud hertsogi tütrega.”

      „Tema pakkus selle välja,” ütles hertsog. „Kuna mulle paistab see mõistlik kokkulepe, siis ma nõustusin.”

      Harry viskas