Lummuses. Barbara Cartland

võiks, et ta saaks Edward Dalkirkiga abielluda, oli ta kindel, et Lynchesteri hertsog teda kuulda ei võtaks.

      Ta oli alati teadnud, et isal on Caroline’i suhtes ambitsioone.

      Isa oli uhke, kui Caroline iluduseks kuulutati. Elfale meenus võidukas ilme tema näol, kui Caroline oma esimesel ballil nii kaunis välja nägi.

      See leidis aset kaks aastat varem, kui ta ise oli alles koolitüdruk. Elfa mõtles juba siis, et kui saabub kord tema esimene ball, pole isa kindlasti samamoodi uhke.

      Ta mõistis, et hertsog, kes oli alati tahtnud, et tema lemmiklaps aupaistes säraks, tundis suurt rõõmu sellest, et Caroline saaks kanda traditsioonilist maasikalehtedest aadlikrooni ning tema ühiskondlik positsioon oleks pärast kuninglikku perekonda kohe järgmine.

      Elfa teadis, et kaks hertsogikoda olid alati võistelnud ühiskondliku positsiooni pärast.

      Eelmine Lynchesteri hertsog oli olnud üsna liiderlik mees, mistõttu austati ja imetleti tema isa rohkem. Krahvkonnast sai kõigi kavatsuste ja eesmärkide järgi tema impeerium.

      Äsja tiitli pärinud hertsog erines oma isast märgatavalt.

      Ta sõbrustas Wales’i printsiga ja nii palju kui Elfa aru oli saanud, oli ta heal positsioonil Londoni seltskonnas, mida oli kiidetud ja kadestatud nende poolt, keda see ei šokeerinud. Samuti oli mehel teatud määral mõjukust.

      Hertsogit ette kujutades polnud see mingi ime.

      Jahil paistis ta silma mitte ainult ületamatu ratsutajana, vaid ta paistis silma ka isiksusena, keda oli võimatu eirata.

      Neiu polnud temaga kordagi rääkinud, kuid oli kindel, et ta on võimukas ja isegi hirmutav. Ta teadis, et selline iseloom muudaks Caroline’i rusutuks ja abituks.

      Kuna Caroline oli alati nii soostuv, oli kaks aastat noorem Elfa alati juht, kõigi nende vempude sütitaja ja see, kes Caroline’i karistuse eest kaitsmiseks alati süü enda peale võttis.

      Teatud mõttes oli see aus, sest Caroline’il puudus elav kujutlusvõime, mida Elfal, nagu isa seda tihti teadustas, oli liigagi palju.

      „Mida ma teha… saan? Mida ma teha saan?” lausus Caroline nüüd pomisedes ja jätkas taskurätikusse nutmist. „Ma ei taha hertsogiga abielluda!”

      Isegi nuttes nägi ta kena välja, ehkki ta nina oli nüüd kergelt roosakas ja sinised silmad ujusid pisarais.

      „Peab midagi välja mõtlema,” ütles Elfa peaaegu hääletult.

      Järsku ta hüüatas.

      „Mul on mõte!”

      Caroline ei vastanud. Ta ainult vajus toolil natuke sügavamale ja tõstis taas käed silmile.

      Elfa seisis liikumatult paigal.

      „Ma kujutan juba ette,” ütles ta. „Näen seda kui pilti, mis mu silme ees avaneb. Ma tean! Ma tean, kuidas seda teha!”

      „Mida… teha?” küsis Caroline tuimalt.

      „Sind päästa!” vastas Elfa.

      „Hertsogiga abiellumisest?”

      „Jah, hertsogiga abiellumisest,” kordas Elfa.

      „Kuidas? Kuidas?” küsis Caroline. „Ma tean, et isa ei võta mind kuulda ja Edwardil pole hetkel… üldse raha. Ta ütles mulle, kui me kohtusime… eile, et ta pidi viimaste märade ostmiseks pangast laenu võtma.”

      „Isegi kui Edward laenaks miljon naela,” ütles Elfa, „ei päästaks see sind hertsoginna saatusest.”

      „Ma tean… Ma tean, aga ma ei taha olla hertsoginna! Ma tahan ainult Edwardiga abielluda ja elada selles armsas väikeses majas… koos temaga.”

      Caroline’i hääl oli peaaegu seosetu ja pisarad voolasid mööda tema põski kleidirinnale.

      „Kuula,” ütles Elfa. „Kuula mind, Caroline.”

      Ta laskus õe ette põlvili ja haaras tal kätest.

      „Ma mõtlesin välja, kuidas mina su päästa saan,” ütles ta. „Aga, kallis, sa pead tegema täpselt nii, nagu ma sul käsin. Kas lubad?”

      „Ma luban… kõike, kui saan vaid Edwardiga abielluda.”

      „Väga hästi,” ütles Elfa. „Kuula nüüd mind…”

* * *

      Lynchesteri hertsog jälgis pilguga, kuidas Northallertoni hertsogi tõld tema välisuksest eemaldus. Seejärel kõndis ta üle halli kabinetti, kus ta tavapäraselt istus.

      See oli mugav, ilusti sisustatud tuba. Raamatuid oli vähe, seinu katsid peamiselt suurepärased hobustepildid.

      Enamik pilte pärines Stubbilt, Sartoriuselt ja Herringilt ning need olid kokku kogutud ühe ta esivanema poolt. Nende ülesriputamisega oli hertsog enda arvates muutnud kabineti kujunduse täiuslikuks. Sama soovis ta järk-järgult teha ka teiste ruumidega lossis.

      Ta oli sisemiselt perfektsionist ning talle meeldis, kui kõik ümbritsev pakkus nii silmailu kui ka vaimset rahuldust.

      Teda oli häirinud, et isa ja vanaisa olid jätnud Chester House’i korratusse.

      Tegu oli äärmiselt muljetavaldava hoonega, mis oli ehitatud umbes 1750. aastal, olles tollal koloniaalarhitektuuri ja – maitse musternäidis.

      Teine Lynchesteri hertsog tegeles vaid naiste ja hobustega, kolmanda kinnisideeks olid hasartmängud, mille tõttu kaotas mõis suurel hulgal raha ja mitu väärtuslikku maali.

      Müügist tekkinud lüngad täideti sama mõõtu piltidega, mis toodi maja vähem olulistest osadest. Tulemus polnud praeguse hertsogi arvates ei kunsti- ega meelepärane.

      Ometi hakkasid asjad nüüd tema tahtmist mööda minema. Kuigi maja oli omandanud uue hiilguse, teadis hertsog, et see vajas veel naise puudutust.

      See oli võimalik vaid juhul, kui ta võtab naise, kellega seda suurepärast maja jagada.

      Aastaid oli ta olnud kindlameelselt abielu vastu, teades, et see häiriks tema kergemeelsest elu Londonis ja naudingut, mida pakkusid mitte üks naine, vaid mitu.

      Nüüd aga oli ta isegi sugulaste ergutuseta teadlik, et on aeg muretseda järglased, eriti pärija, kes kindlustaksid perekonnaliini jätkumise.

      „Kui sa veel kaua ootad, pole sa hiljem võimeline oma pojale õpetama, kuidas olla hea laskur ja ratsutaja,” ütles tema vanaema teravalt, kui nad viimati kohtusid.

      Hertsog ei vastanud ja vanaema lisas:

      „Mind kurvastab mõte, et Lynchesteri teemandid on seifi luku taga; pärlid kahtlemata kaotamas oma läiget, muutudes roheliseks, kui neid ei kanta sooja naha vastas.”

      Hertsog naeris, teades, et vanaema jutus peitub tõde.

      Hiljem mõtles ta aga selle üle, kuidas peaks üks mees, kes on seltskonnas kuningas, üldse abiellumise juurde asuma, kui ta nõnda harva noorte neidudega kokku juhtub.

      Pruudikandidaate oli muidugi mitmeid, kuid oma saatjate kõrval seistes nägid nad tema arvates välja igavad, kohmetud ja tublisti allpool tema taset.

      Pidudel, mida ta ise korraldas või kus ta kohal käis, valiti külalisi erilise hoolega ja põhiliselt ühel eesmärgil: nad peavad olema huvitavad. Hertsogi tõekspidamise järgi tähendas see kaht omadust – nad peavad olema võluvad ja lummavad!

      Neid omadusi leidis ta elukogenud kaunitarides, kes vaatasid tema poole oma pikkade ripsmete varjust, andes selgelt mõista, et on valmis tuliseks affaire de coeur’iks.

      Neis suhetes peitus põhjaliku jahi põnevus: tagaajamise rõõm, alistamise rahuldus. See oli ülimalt nauditav ja teoorias ei saanud keegi haiget.

      Tegelikult ei vastanud see väide sugugi alati tõele.

      Naised, kellega hertsog end nõnda sidus, ei kaotanud üksnes pea, vaid ka südame.

      Mees mõtles tihti selle üle, miks siis, kui naised temasse nii kirglikult ja nõudlikult armusid, temal igav hakkas ja ta rahutuks muutus.

      Ta