Lummuses. Barbara Cartland

märkus

      Elfid1 tähistasid kunagi kõiki loodusega seotud vaime või deemoneid, kes väidetavalt elasid vetes, metsades ja mägedes.

      Germaani keeltes – ja teistes keeltes, mis selle sõna on üle võtnud – on sõnal elf ehk haldjas piiratum tähendus. Haldjaid peeti inimestest kaunimateks ja paremateks, kasvult väiksemateks. Noored naissoost haldjad võlusid ja nõidusid mehi oma iluga. Kui mees nende tantsuga ühines, kadus ta igaveseks. Nende tantsudel ei olnud pealtnägijaid, kuid hommikul oli niiskel rohul näha nende jalajälgi.

      Silvanus, ladinlaste jumal, kes oli varasest ajast Roomas populaarne, elas metsades ja mägedes ning kaitses maaviljelust. Tema jaoks olid pühad paljud loomad: hobused, hundid ja ka rähnid. Temale pühendatud taimedeks on viik, tamm, kontpuu ja loorber.

      Esimene peatükk

      1870

      Raamatukogutoa uks avanes ja leedi Elfa Allerton heitis ruttu rõdule pikali.

      Northallertoni hertsogi raamatukogu oli maja üks silmapaistvamaid ruume. Kõiki panid imestama selle proportsioonid ja keerukas messingäärisega rõdu, mis ulatus üle mõlema seina ning lõppes keerdtrepiga.

      Rõdupiirde alumist osa kaunistas tihe lillede ja lehtedega sepis, nii et kui leedi Elfa lamas, polnud võimalik teda alumiselt korruselt märgata.

      Ta tõmbas raamatu lähemale ja jätkas lugemist, lootes, et kes iganes alumisel korrusel ka poleks, läheks ta varsti minema.

      Ta oletas, et tulijaks oli ema ning teadis, et kui ta avastatakse, saadetakse ta otsekohe aeda midagi tegema või lillede eest hoolitsema.

      Northallertoni hertsoginnale oli aed kinnisideeks ning ta ei mõistnud, miks lapsed pidasid närtsinud õite mahalõikamist, uute taimede istutamist ja peenarde rohimist igavaks.

      Ta oli ammu kindel, et vanuselt teine tütar Elfa pühendas lugemisele liiga palju aega. Selle tagajärjel oli neiul tihti pea pilvedes ning ta elas – nagu hertsoginna ütles kõigile, kes kuulata viitsisid – „unistuste maailmas”.

* * *

      Elfa keeras õrnalt lehte, keskendudes loetule, mis oli tema jaoks kaasahaaravalt huvitav, kui kuulis järsku isa häält:

      „Siin sa siis oledki, Elizabeth! Olen sind kõikjalt otsinud! Arvasin, et oled aias.”

      „Ma otsisin asalea ladinakeelset nimetust,” vastas hertsoginna. „Sa pead seda vaatama tulema, Arthur! See on väga haruldane liik ja mul on ülimalt hea meel, et ta nii heas seisundis kohale jõudis.”

      „Mul on uudis, Elizabeth,” ütles hertsog, „mis on kaugelt põnevam kui mõni asalea või ükski teine sinu lilledest.”

      „Mis on juhtunud?” küsis hertsoginna veidi kartlikult.

      Ta teadis, et kõigutamatu ja proosaliselt kuiv abikaasa innustus harva, ning erutust tema hääles oli väga ebaharilik kuulda.

      „Ma olen lõplikult lahendanud Magnus Crofti küsimuse,” ütles hertsog.

      „Magnus Crofti?” kordas hertsoginna.

      „Ära mängi lolli, Elizabeth! Sa tead sama hästi kui mina, et ma räägin sellest 10 000 aakrisest maatükist, mis on viimased kakskümmend aastat olnud tüliõun meie ja Lynchesteride vahel.”

      „Aa… See!” hüüdis hertsoginna.

      „Jah, see!” ütles hertsog rõõmsal meelel, „ja ma usun, et keegi peale minu poleks suutnud nii hiilgavalt rahumeelse kompromissi peale tulla.”

      Elfa kuulas nüüd pingsalt, sest teadis sama hästi kui ema, kuidas vaidlus Magnus Crofti omandiõiguse üle oli põhjustanud vaenu kahe hertsogi perekonna vahel.

      Sel ajal, kui nende olukord ringkonda lõbustas, polnud kahel hertsogil võimalik teineteise seltskonnas viibida.

      Piirkonna kahe suurima maaomaniku vägivaldne tüli polnud ainult lõputu keelepeksu alus. Sellest kirjutasid isegi ajalehed.

      Viimane ajas marru Northallertoni hertsogi, kes põlgas niinimetatud sopaajakirjandust, nagu ta seda kutsus. Tema arvates oli aadliku nime trükis avaldamine sobiv vaid kahel korral – kui ta sündis ning kui ta suri.

      Vimma tõttu, mida ringkonnas kutsuti mõnitavalt „hertsogluseks”, kannatasid Elfa ja tema õde Caroline, kuna neid ei kutsutud kunagi Lynchesteride Chester House’i pidudele.

      Lastena nad selle pärast ei muretsenud, kuna leidus mitmeid teisigi naabreid, kes neid hea meelega lõbustasid.

      Aga nüüd, kus Caroline oli neiuks kasvanud ja ka Elfa pidi seltskonnas debüteerima, ajas marru mõte, et uus hertsog, kes kaks aastat tagasi koha pärinud oli, korraldab seal suursuguseid pidusid, millest õed kõrvale jäetakse.

      „Te ei naudiks neid nagunii,” lohutas hertsoginna tütreid, kui nad tema juures kurtmas käisid. „Hertsogi sõbrad on teist palju vanemad ja elukogenumad ning te tunneksite end nende seltskonnas halvasti.”

      Hertsoginna toonist tajus Elfa, et ema mõistab hertsogi sõpru hukka.

      Siiski jäi talle mulje, et seal on lõbusam ja huvitavam kui pidevalt Allerton Towersit külastavate vanade mõisahärrade ning krahvkonna mõjuvõimsate isikute seltskond.

      Ehkki Caroline’i huvi hertsogi vastu oli nüüdseks kadunud, nägi Elfa teda vahel eemalt jahti pidamas ning arvas, et ta näeb välja täpselt nagu hertsogile kohane.

      Seetõttu kuulas ta tähelepanelikult, kui ema küsis: „Mida sa maa asjus tegid, Arthur? Ma ei taha enam sellest midagi kuulda. Minu arvates oleks kõige mõistlikum otsus see jagada.”

      „Sa ei kuula mind kunagi, Elizabeth!” vastas abikaasa ärritunult. „Ma olen sulle pidevalt rääkinud, et kui kadunud hertsog selle variandi mu isale välja käis, keeldus too kategooriliselt. Ta ütles, et maa kuulub talle ja olgu ta neetud, kui ta sellest loobub isegi viimases rahahädas!”

      Hertsoginna ohkas.

      „Ma olin selle unustanud, Arthur.”

      „Sa peaks neid vaidlusi mäletama. Lynchester on alati vihjanud, et mu isa võitis selle maa kaardimängus, kui tema isa oli liiga purjus, et oma tegude eest vastutada. Ainus, mida mina selle kohta ütlen, on, et mees, kes sellises olekus kihla veab, saab teenitud karistuse!”

      Hertsoginna ohkas uuesti.

      Ta oli kõike seda juba tuhandeid kordi kuulnud. Ta ei mäletanud ühtki hetke oma abielu vältel, mil kahe hertsogi valduse vaheline maa-ala poleks kuidagi leidnud teed vestlusse.

      Põhjus oli selles, et 10 000 aakrit Magnus Crofti oli üks Lynchesteri valduste parimaid jahimaid ja sealsetes metsades leidus rohkem faasaneid kui üheski Allertoni tihnikus.

      Kui ta natuke selle peale mõtles, meenus talle, et praegune Lynchesteri hertsog oli kohe pärast pärimist hakanud tema abikaasat veenma, et too maatüki, mis sajandeid oli Lynchesteride perekonnale kuulunud, tagasi müüks.

      Northallertoni hertsogil polnud eriti rahalisi probleeme ning lisaks sellele oli Magnus Croft tema valduste äärealadel ja seepärast raskesti majandatav.

      Kuid tal polnud mingit kavatsust loobuda sellest, mis kuulus õigusega talle.

      Uus Lynchesteri hertsog oli aga tuntud oma järjekindluse poolest.

      „Ma pole sulle rääkinud vaid seepärast, et sa kunagi mind ei kuula,” jätkas hertsog, „Lynchester on mind selle maaga tüüdanud iga kord, kui me White’i härrasmeesteklubis või mõnel krahvkonna koosolekul kohal oleme. Ta tuli sellest minuga isegi jahil rääkima, ehkki see pole koht, kus mulle meeldib äri ajada.”

      „Loomulikult mitte,” ütles hertsoginna alandlikult.

      „Ja siis täna,” lisas hertsog, „kui Lynchester uuesti teema üles võttis, kui olime lõpetanud vestluse tolle uue mehe hulljulgest soovist veel üks koerakari kasvatada, tuli mul mõte.”

      „Mis see oli, Arthur?” küsis hertsoginna, kui mees hinge tõmbas.

      Rääkides vaatas ta välja päikese poole ja lootis, et saab varsti aeda naasta.

      Oli täiuslik päev lillede ümberistutamiseks. Ta oli juba niigi hiljaks jäänud kasvuhoone lillede avamaale ümberistutamisega.

      „Ma

1

Elfid (ingl) e elbid, muinasgermaani usundis õhulised vaimolendid maas, õhus ja vees.