Armastust ei saa varjata. Barbara Cartland

võimalus oli, et ta ööbis sõprade pool.

      Igatahes oli lootusetu teda nii hilisel kellaajal leida.

      Ta otsustas Fezis šeigi otsimisele rõhku panna.

      “Millal te Marokosse sõidate?” tahtis Narda teada.

      “Homme või ülehomme,” arvas markii.

      “Palun… kas ma tohin teiega… kaasa tulla?”

      Markii vaatas neiut hämmeldunult.

      “Ei, muidugi mitte!”

      “Aga… kui te mind kaasa ei võta… kuidas te siis… mu kaelakee leiate? Ja kui šeik… ei soovi sellest… loobuda… võib ta anda teile… koopia… või suvalise idamaise rämpsutüki.”

      “Kui joonistate mulle pildi, siis olen kindel, et mind ei tõmmata haneks,” kostis markii.

      “Ei või iial teada,” vaidles Narda vastu, “ja ma… tahaksin… teiega… kaasa tulla.”

      “Muidugi tahaksite,” ühmas markii, “aga te sattusite juba praegu oma käitumise tõttu hädaohtu. Soovitan teil edaspidi tagasihoidlikum olla. Ema ütleks teile kindlasti sedasama.”

      Tükk aega valitses vaikus.

      Mõne aja pärast lausus Narda: “Te teate ju, et… ma pean… Fezi minema. Palun olge mõistlik ja lubage mul… endaga kaasa tulla… selle asemel et mind… üksi reisile saata.”

      “Mida te sellega öelda tahate?” nähvas markii teravalt.

      “Pidasin silmas seda, et kaelakee päästmiseks… oma venna nimel, pean ise… Fezi sõitma. Loodetavasti kohtan seal… teid.”

      “See on naeruväärne!” hüüatas markii. “Te ei tohi üksi Fezi sõita. Kelle te kaasa võtate?”

      “Võiksin kutsuda oma teenijanna, kuid temast oleks tüli rohkem kui kasu ja sellepärast eelistan üksi minna.”

      Markii tõusis ja jäi kamina ette seisma.

      “Kuulake mind, preili Warrington,” ütles ta, “te olete väga noor ja – vabandage väljenduse pärast – puruloll! Te sattusite jõledasse vahejuhtumisse ja tõtt-öelda on teil vedanud, et niigi kergelt pääsesite.”

      “Mis mõttes?” ei taibanud Narda.

      Markii tahtis selgitada, kuid mõistis, et see oleks viga.

      Selle asemel ütles ta: “Käituge nii, nagu poleks midagi juhtunud, ja jätke kõik minu hooleks.”

      “Kas arvate tõesti, et suudan seda?” küsis Narda. “Ma olen kaelakee pärast täiesti meeleheitel. Mu vend saab tulivihaseks, kui juhtunust kuuleb. Ta saadab mu maale ja mul ei jää üle muud kui pisaraid valada.”

      “Võib-olla ei saa teie vend enne mu tagasitulekut midagi teada. Loodetavasti naasen enne teda, kaelakee näpus,” sõnas markii.

      “Aga te ei leia šeiki kunagi… ma tean, et ei leia!” protestis Narda. “Millega te Fezi sõidate?”

      “Oma jahiga,” vastas markii. “See on kiireim ja mugavaim viis ning ma üritan võimalikult ruttu tagasi tulla.”

      Just niisugune oli tema plaan.

      Ta oli üpris kindel, et suudab lord Derbyle mõne päeva jooksul vajaliku informatsiooni leida.

      Tal oli araabiamaades palju tuttavaid, kes võisid talle abiks olla.

      “Öelge, mida tahate, aga mina tulen teiega kaasa,” kuulutas Narda. “Teil pole lihtne šeiki leida. Ta võib esineda teise nime all, kuid mina tunneksin ta igal juhul ära.”

      “Kuulake nüüd,” lausus markii. “Te ei tule minuga kaasa ja jutul lõpp.”

      “Hästi,” kostis Narda. “Sel juhul sõidan Gibraltarisse rongi või laevaga.”

      “Te ei tohi üksi nii kaugele reisida!”

      “Te ei jäta mulle valikut. Te ei arva ometi, et räägin juhtunust vennale või tädile, kes elab ülakorrusel ja on pidevalt haige. Nii pikk reis viiks ta kindlasti hauda.”

      “Loodetavasti on teil veel sõpru,” ütles markii.

      “Nad elavad maal ega reisi kunagi. Pealegi ma ütlesin juba, et kolisin Londonisse alles hiljuti ega ole veel kuigi palju uusi sõpru leidnud.”

      Markii surus huuled kokku.

      “Kurb lugu,” nentis ta viimaks, “kuid paraku ei saa ma teid aidata. Te peate ootama, kuni ma tagasi tulen.”

      “Kohtumiseni Fezis!” ei jätnud Narda jonni.

      Markii teadis suurepäraselt, et kui Narda reisib laeva või rongiga ning saatjata, satub ta peatselt veelgi suurematesse pahandustesse, kui oli praegu.

      Neiu oli liiga kena, noor ja süütu.

      Ainult idamaise päritoluga kaelakee oli ta imekombel šeigi küüsist päästnud. Ja Narda ise polnud veel selle peale tulnudki.

      Iga üksi reisiv noor tütarlaps ja isegi vanem naine võib arvukate meeste jahisaagiks langeda.

      Neid, kellel polnud midagi targemat teha kui ohvreid välja valida, oli üpris palju.