Armastust ei saa varjata. Barbara Cartland

teie vennal?”

      “Jah, ja mu ristinimi on Narda, mis tähendab tõlkes “rõõmus”. Kuid hetkel pole ma põrmugi rõõmus.”

      “Sel juhul peaksin vist küsima, et miks mitte?” ütles markii.

      Tüdruk ohkas vaikselt ja istus kamina ette vaibale, nii et kohev seelik tema mõlemale küljele maandus.

      “Olen nii… rumal,” kurtis ta, “ja nüüd pean vist… selle eest… tasuma!”

      “Rääkige mulle oma lugu,” soovitas markii. “Võib-olla leiame koos mingisuguse lahenduse.”

      “Minu arvates on see… võimatu!” pahvatas Narda. “Kõik sai alguse sellest, et mu sõbrad, keda ema, kui ta veel elaks, poleks heaks kiitnud, kutsusid mu ühele peole.”

      “Miks teie ema poleks neid heaks kiitnud?”

      “Sest nad on üpris bravuursed, võiks öelda, et koguni labased inimesed, kellega mu vend Ian võiduajamistel tutvus.”

      “Ja ta tutvustas neid teile?” küsis markii.

      “Ian kutsus nad ühel õhtul meile jooma ja kui külalised olid läinud, ütles ta mulle, et ma ei pea nendega enam kunagi tegemist tegema. Tema arvates oli viga meid üldse kokku viia.”

      “Ta üritas teid kaitsta,” ütles markii.

      “Ma tean,” kostis Narda. “Kuid ma kohtusin õmbleja juures ühe tüdrukuga uuesti. Ta oli väga tore ja me saime sõpradeks.”

      Neiu kõneles pisut trotslikult, justkui ootaks, millal markii ta hukka mõistab.

      Kui mees midagi ei öelnud, jätkas Narda: “Me kohtusime mitu korda, sest me mõlemad lasime kleite parajaks õmmelda. Kaks päeva tagasi rääkis ta mulle peost, mis pidi täna õhtul toimuma.”

      “Peost, kuhu te poleks tohtinud minna,” torkas markii vahele.

      “Justament,” kinnitas Narda. “Kuid Ian läks maale ja mul oli tädi Edithiga põrgulikult igav. Pealegi tundus pidu huvitava väljakutsena.”

      “Jutustage mulle sellest peost.”

      “Beris ütles, et pidu korraldatakse ühe Maroko šeigi auks, kes on tulnud Inglismaale hobuseid ostma. Berise sõnul oli šeik väga nägus ja ta arvas, et mulle meeldiks selle mehega kohtuda.”

      Narda kõhkles viivu ja jätkas uuesti trotslikult: “Muidugi tahtsin ma šeigiga kohtuda! Olen temasugustest lugenud ja Aafrika lood on mind alati paelunud. Ja siis ütles Beris:

      “Oleks tore, kui saaksid peole tulla, aga sa ei või tulla iseendana.”

      “Mis mõttes?” küsisin mina.

      “Noh, osa kutsututest on ajaviitetüdrukud ja ma olen kindel, et nad meeldivad šeigile. Kõik külalised on meist märksa vanemad ja haritumad.””

      Narda vakatas.

      Markiile, kes oli teda tähelepanelikult kuulanud, tundus, et neiu silmitseb teda anuvalt.

      “Saage minust… aru! Ma tean, et toimisin… valesti, aga mulle on alati meeldinud… ilusaid rõivaid kanda. Samuti olen alati tahtnud… näitlejaks saada.”

      “Mida te siis tegite?” küsis markii.

      “Ma läksin peole… nähes välja nagu ajaviitetüdruk… vähemalt enda arvates.”

      Markii taipas, et sellepärast ongi neiu tugevasti meigitud.

      “Beris tunneb naist,” jätkas Narda, “kes tegeleb kleitidega, mille ajaviitetüdrukud pärast kandmist maha müüvad, et neid uuesti samades rõivastes ei nähtaks.”

      Ta põrnitses oma kleiti ja lisas: “See on üks neist kleitidest.”

      “Mulle tunduski, et olete oma õrna ea kohta liiga väljakutsuvalt riides,” märkis markii.

      “Asja mõte oligi selles, et ma ei tahtnud… nii noor… välja näha!” kostis Narda. “Beris tegi mulle soengu ja väitis, et osa ajaviitetüdrukuid kannab juukseid just niimoodi. Mul oli ka kotkasulg juustes, kuid ma tirisin selle koduteel välja.”

      “See juhtus siis, kui te koos šeigiga siia tulite,” oletas markii.

      “Ma tean, et minust oli äärmiselt rumal ta tuppa kutsuda,” tunnistas Narda, “aga ta lausa nõudis, et ma temaga ühe kokteili jooksin.”

      “Ja mida ta teilt varastas?” tahtis markii teada.

      “Ma ei suuda uskuda, et ta seda tegi, ise on veel nii rikas,” kostis Narda. “Et mu kleit on eest üpris… sügava lõikega… siis otsustasin kanda kaelakeed, mis kuulus mu emale ja mida Ian… peab väärtuslikumaks kui… kõike muud, mis meil on.”

      “Missugune see kee välja näeb?” uuris markii.

      “Selle kinkis mu vanaisale kunagi ammu üks India maharadža ning kee pole üksnes väärtuslik, vaid ka ainulaadne.”

      Narda nuuksatas ja lisas: “Ian jumaldab seda. Paljud inimesed on tahtnud seda talt ära osta, kuid tema vannub, et ei loobu sellest iialgi, vaid pärandab kee kunagi oma pojale.”

      “Missugune see on?” küsis markii uuesti.

      “See on väga peen ehe, mis koosneb suurtest rubiinidest, smaragdidest ja teemantidest. See saab olla pärit üksnes idamaadest ja kivid on silmapaistva välimusega. Kuidas ma ka ei prooviks… ei suudaks ma neid… iialgi asendada.”

      Kui Narda oli nutma puhkemas, küsis markii: “Kee oli teil kaelas, kui šeigiga siia tulite. Missugune see mees oli?”

      “Pikk, tõmmu ja väga nägus,” kostis Narda. “Ta oli noorem, kui algul arvasin. Teda võiks vabalt kõrbes ratsutamas kujutleda.”

      Markii taipas küüniliselt, et sarnaselt teiste naistega uskus ka Narda, et kõik araabia šeigid on romantilised Romeod.

      Kuid tema teadis, et tegelikult on šeigid oma tillukeste kommuunide halastamatud valitsejad, kes käituvad nagu palgasõdurid, kui mängus on raha.

      “Tuleb välja, et vaatamata konkurentidele saavutasite te šeigi juures ikkagi edu!” märkis markii.

      “Tõepoolest, see üllatas mindki,” möönis Narda. “Tahtsin teda lihtsalt näha. Ma ei lootnudki, et ta minuga rääkima tuleb.”

      Markii sai kohe aru, et araablasele oli meelepärane Narda noorus.

      Vaatamata sellele, et neiu oli üritanud ennast vanemaks muuta, nägi ta noor ja süütu välja.

      “Niisiis kutsusite te ta pärast jutuajamist ja ilmselt ka tantsimist enda poole.”

      “Ta ise tahtis tulla. Ta saatis minu tõlla minema ja me sõitsime tema omaga.”

      “Järelikult on tal tõld,” torkas markii rutakalt vahele.

      “Kui me siia jõudsime, palus ta kutsaril mitte oodata. Arvasin, et ta elab kusagil lähedal.”

      Markii teadis, et šeigil oli hoopis muu põhjus, kuid ta jättis selle mainimata ja ütles vaid: “Rääkige täpsemalt, mis juhtus.”

      “Me tulime sellesse tuppa,” meenutas Narda, “ja et nurgas seisab alkoholikandik, siis küsisin talt, mida ta juua soovib. Ta kõhkles viivu ja vaatas mind pilguga, mis tekitas minus… kohmetust.”

      Ta ei öelnud markiile, et märkas šeigi silmis tuld, mis talle hirmu nahka ajas.

      Võib-olla oli see lihtsalt valgusemäng.

      Šeik oli talle otsa vaadanud ning seejärel oli tema pilk libisenud kaelakeele.

      Hoopis teistsuguse tooniga kui see, mida ta oli tõllas kasutanud, küsis šeik: “Rääkige mulle oma kaelakeest. See on vist idamaise päritoluga?”

      “Jah, on küll,” kostis Narda. “Selle kinkis mu vanaisale maharadža, kellele ta suure teene osutas. Mu perekond on kee üle väga uhke, kuid ma pole seda varem kandnud.”

      Narda ei hakanud täpsustama, et kee