Põgenemine Venemaalt. Barbara Cartland

märkus

      Selgitanud kõike romaanis pikemalt, arvan, et venelased käitusid Pandžabi kindluses väga inetult.

      Ja et tsaar Aleksander III, kes Suurbritanniale antud sõna ei pidanud, ootas ees kaos ja viha.

      Pandžabi kindluse vallutas kavalust kasutades jõhker venelaste kindral, tekitades olukorra, kus kahe suurriigi vaheline rahu näis võimatu.

      Viimasel hetkel suutis aga nutikas India asevalitseja markii Dufferin sõja ära hoida.

      Siiski juhtis afgaanide massiline tapmine Briti peaministri härra Gladstone’i tähelepanu sellele, et suurendada kaitsevägesid Indias, mille kaitsmine oli seni kahe silma vahele jäänud.

      Venelaste terror Balkanimaades ja hirm kolmanda osakonna ees pole mingi liialdus.

      Tol ajal tegi see eespool nimetatud riike väga murelikuks ja kestis kogu Aleksander III valitsusaja.

      Esimene peatükk

      1885

      Vikont Bredon astus koos teda saatma tulnud diplomaatide ja riigimeestega piki perrooni. Ta seisatas veduri külge haagitud vaguni kõrval, milles pidi reisima.

      Venemaal polnud rongid kaugeltki nii suurejoonelised kui Suurbritannias või Indias.

      Kuid vikont teadis, et selles on mugav reisida.

      Vähemasti saab ta rahulikult üle avarate väljade piiri poole suunduda.

      Vikont oleks võinud ka laevaga Inglismaale seilata, mis olnuks pärast kurnavat Sankt-Peterburgi äärmiselt meeldiv.

      Kuid lord Granville tahtis talle veel teisigi paiku näidata.

      Välisminister ootas iga riigi kohta raportit, eriti aga seda, mis puudutas Venemaad.

      Vikont Bredon saadeti Sankt-Peterburgi, sest britid kartsid, et asuvad venelaste tegude tõttu idas sõjatandri serval.

      Lord Granville oli vikondile öelnud: „Bredon, minge vaadake, mida saate ära teha. Kuid, jumala pärast, ärge tehke asja hullemaks.”

      „Annan endast parima,” vastas vikont.

      Välisministri abina oli Bredon enda ameti üle väga uhke ja tahtis oma võimekust näidata.

      Lahendanud mitu keerukat olukorda, oli kahekümne seitsme aastane vikont end diplomaatide seas juba tõestanud.

      Kuid Venemaa oli midagi muud ja britid olid jõudnud arusaamisele, et tegu on aina suureneva ohuga.

      Ometi polnud valitsus uskunud, et asjad võiksid nii halvad olla.

      Keegi polnud arvanud, et idas toimunu võib nii tähtsaks osutuda.

      See, et kasakad üksteise järel väikesi iseseisvaid riike vallutasid, ei pälvinud valitsushoone džentelmenide erilist tähelepanu.

      Kuid praegu tungisid venelased itta, lähenedes Mervile.

      Sealt olnuks neil lihtne Afganistani siseneda ja Herat vallutada.

      Pärast seda suunaksid venelased pilgu Indiasse.

      See oli põhjus, miks britid valvsaks muutusid ja vikondi Sankt-Peterburgi saatsid.

      „Aleksander III on väga veider mees,” oli Granville vikondile öelnud.

      Vikondi meelest oli tsaar aga palju enamat kui veider.

      Kolmekümne kuue aastane tsaar oli väga suurt kasvu ning enda jõulise kehaehituse üle äärmiselt uhke.

      Tema lemmiktrikkideks olid kaardipaki puruks rebimine, põlvega rauast ahjuroobi pooleks murdmine ja hõbemündi lömastamine.

      Esimene etteaste tsaarina oli tal isa laua taga, kust ta haaras allakirjutamata manifesti ja rebis selle puruks.

      Heasüdamlik Aleksander II oli koostanud klausli, mille kohaselt saanuks riigis võimu ka esindusvalitsus.

      Tema poeg aga sellistele mõttetustele aega ei raisanud!

      Aleksander III tahtis isast igati erineda ja see õnnestus tal täielikult.

      Temas voolas vaid sakslase veri.

      Kuid Sankt-Peterburgi külastavate inglaste meelest sarnanes tsaar põikpäise talupojaga.

      Tsaarile meeldiski ennast sellisena näha.

      Tal oli suur habe, jalas kottpüksid ja seljas näotu takuriidest pluus.

      Aleksander III alustas valitsemist juutide tagakiusamisega, mis oli mujal maailmas ennekuulmatu.

      Enne Venemaale saabumist ei uskunud vikont julmi lugusid juutide õnnetust saatusest.

      Kuid Venemaale jõudes sai ta teada, et tuhandeid juute oli tapetud ja nende vara konfiskeeritud.

      Bredon oli julguse kokku võtnud ja sellest isegi tsaariga rääkinud.

      Ta sai teada, et Aleksander uskus tõsimeeli, nagu pidanuks juudid salaplaani kõik monarhiad kukutada.

      Tsaar oli ilmselgelt selle riigikorra truu austaja.

      Seejärel püüdis vikont idas toimunust rääkida.

      Tsaar ei öelnud, mida ta kavatseb, aga vikondil õnnestus siiski ühele saladusele jälile saada.

      Tsaari käsul õhutas Venemaa välisminister Balkanimaades salaagentidest revolutsionääre sealse riigikorra vastu mässu tõstma.

      Vene saatkond maksis rahvahulkadele, et need mässama hakkaksid.

      Vene ohvitserid avasid koole, kus õpetati poisse ja tüdrukuid partisanisõda pidama.

      Kui juba kodu lähedal nii kummalisi asju juhtus, mis siis veel Kaug-Idast rääkida.

      Jättes meestega hüvasti, mõtles vikont, et mida kiiremini ta terve mõistusega Inglismaale tagasi jõuab, seda parem.

      Kuid venelastele meeldis hüvastijätukõnesid pidada.

      Kui vikont lõpuks viimase mehega rääkimise lõpetas, astus ta mööda vagunitreppi kupeesse ja sulges ukse.

      Kupee aken oli lahti.

      Kui rong hakkas suitsu pahvides jaamast väljuma, kõlasid ärasaatjate rõõmuhüüded.

      Vikont lehvitas neile.

      Seejärel istus ta kergendustundega pingile, mis polnud just mugavaimate killast.

      Vähemasti oli mees üksinda.

      Kupees oli magamisnurk ja tagapool hoiuruum, kuhu sai kohvrid panna.

      Bredon silmitses ruumi kriitilise pilguga, teades, et see oli järgmisel paaril päeval talle kodu eest.

      Kõigile oli teada, et Lääne-Venemaa avaraid välju ületavad rongid jäid alatasa hiljaks.

      Peale selle kippusid need rikki minema või sai kütus otsa.

      Aga vikont mõtles, et mis ka ei juhtuks, tal on küllalt aega mõelda, mida sõjaministeeriumile raporteerida.

      Ta oleks tahtnud vaid otsejoones Inglismaale sõita.

      Et oli kevad, oleks mees saanud enda ratsahobuseid vaadata ja ratsutada nendega, kes teda tallis ootasid.

      Kuid vikont pidi selle asemel Ungaris, Austrias, Saksa- ja Prantsusmaal riigiametnikega kohtuma.

      Meest tegi vaid see rõõmsamaks, et need ametnikud polnud nii hullud nagu Venemaal.

      Bredon polnud liialdanud, öeldes, et Inglismaa on sõjatandrile väga lähedal.

      Rong suurendas kiirust.

      Vikont astus kupee väiksesse toidukambrisse.

      Ta nägi, et teener oli talle toonud mitu jooki: kolm pudelit šampanjat ja pudeli brändit.

      Venemaa rongid polnud nii moodsad kui Indias ja Euroopas.

      Seal polnud eraldi ruume isegi kõige tähtsamate reisijate teenritele.

      Vikondi toapoiss pidi seetõttu järgmises vagunis reisima ega saanud härra läheduses viibida.

      See tähendas, et teener pidi rongi peatudes palju ringi jooksma.

      Bredoni meelest tekitas see palju ebamugavusi, sest ta pidi nüüd ise šampanjapudeli avama.

      See