Jääpurikas Indias. Barbara Cartland

onu maja Londonis oli väike, pime ja sünge.

      See asus kitsa tänava ääres.

      Kuigi toad olid korralikult möbleeritud, ei olnud sisustuses isikupära, mis oli Mavina kodu maal ainulaadseks teinud.

      Inimesed, kes seal käisid, olid hüüatanud: “Kui kena maja teil on! Siin on selline õnnelik õhustik, mida me kusagil mujal pole kohanud.”

      Asi polnud vaid erilises õhustikus, mõtles Mavina.

      Tema ema ja isa olid toonud Indiast kauneid kangaid, millest nad tegid kardinad ning katted sohvale ja toolidele.

      Mavina teadis, et need olid saride värvides.

      Kangad täiendasid igal laual seisvaid ja igal seinal rippuvaid nikerdisi ning teisi Indiast toodud esemeid.

      Ta poleks neist iialgi vabatahtlikult lahkunud.

      Olles tundnud neid esemeid beebieast saadik, näis talle, et need on osa tema elust.

      Ilma Mavinale ütlemata müüs onu asjad India ajaloo-professorile.

      Nagu neiu aru sai, maksis too päris hea hinna selle eest, mida ema ja isa kokku kogunud ja armastanud olid.

      “Need olid minu omad, onu! Need olid minu!” ütles Mavina vihaselt, kui juhtunust kuulis.

      “Nende asjade eest saadud raha aitab maksta sinu isa võlgu,” sõnas onu vaikselt.

      Ta jätkas, enne kui Mavina midagi öelda jõudis. “Ma loodan, et pärast läbirääkimisi maja müügi suhtes ei jää ühtegi maksmata võlga. Kui aus olla, mu kallis vennatütar, ei jää ka sinu jaoks midagi üle.”

      Mavina ei suutnud seda mõista.

      Saades teada, et isa oli kõik oma vara pangast välja võtnud ja lasknud raha Indiasse üle kanda, tundus see talle veelgi arusaamatum.

      “Kindlasti leidub inimesi, kellele võime kirjutada, et teada saada, mis juhtus,” ütles ta onule.

      “Ütlesin su isa advokaadile, et ta seda teeks,” vastas too, “kuid sa pead teadma, Mavina, et nad ei tööta niisama. Kui päris aus olla, siis olen su isa omandusele juba piisavalt aega ja raha raisanud.”

      Mavina ei osanud midagi öelda.

      Ta teadis, et onu ootas suurt tänulikkust selle pärast, et ta Mavina eest hoolt kandis.

      Nüüd, saades teada, et onu oli talle viissada naela jätnud, ei suutnud ta seda uskuda.

      Mavina soovis, et onu oleks sellest rääkinud, siis oleks neiu teda tänada saanud.

      Nüüd oli liiga hilja.

      Kui mustades rõivastes ja loorides sugulased hüvasti jätma tulid, pomises peaaegu igaüks neist: “Õnnitlused, Mavina. Kindlasti oled rõõmus, et su onu sinu peale mõtles.”

      Lõpuks olid nad kõik läinud.

      Proua Lonsdale tänas advokaati tulemise eest ning too kiirustas minema, justkui oleks tal hea meel, et ülesanne on täidetud.

      Teenija tõi ilma palumata tee.

      Tee jaoks oli veel veidi vara, kuid ta oli kindel, et just seda tema perenaine vajab.

      “Tänan, Emily,” ütles proua Lonsdale. “Olen kindel, et see teeb mu enesetunde paremaks.”

      “Ei ole mõtet ennast ärritada, proua,” sõnas Emily, kes oli aastaid perekonna juures olnud. “Jumalaga ei vaielda ja jumal on võtnud ta puhkama.”

      Proua Lonsdale istus silmi pühkides sohvale.

      Ta ei nutnud matustel, Mavina seostas seda vaprusega.

      Tegelikult oli tädi väga tagasihoidlik naisterahvas.

      Kui Emily oli toast lahkunud, jõi ta veidi teed ja ütles vaikselt: “Hakkan Arthurist puudust tundma. Ma arvan, et parim, mida teha saan, on see maja maha müüa ja minna maale oma venna juurde elama.”

      “Kui sa arvad, et oled seal õnnelikum,” ütles Mavina, “siis on see hea mõte.”

      “Ma tean, et ta võtab mind enda juurde,” vastas tädi, “ja arvan, et ta võtab ka sind.”

      Mavina ei vastanud kohe ja hetke pärast ütles tädi: “Nüüd, kui onu on sulle selle raha jätnud, saad vähemalt toitu osta, kui mitte enamat.”

      Tema hääles oli toon, mis ütles Mavinale selgelt, et tädi oli pahane, et onu talle raha pärandas, eriti nii suure summa kui viissada naela.

      Mavina oli alati teadnud, et tädi on õel.

      Ta koonerdas toitu ostes alati ja ka muudes majapidamises vajalikes asjades.

      Linu pidi nõeluma, kuni üks teener naljatades ütles: “Need näevad välja nagu tennisevõrk.”

      Tikutoosid olid loetud ning proua Lonsdale teadis, kui söögitoast läks ploom või õun kaduma.

      Selle järgi, kuidas ta praegu rääkis, teadis Mavina, mis juhtuma hakkab.

      Kui nad koos tädi venna juurde elama läheksid, nagu tädi oli soovitanud, oleks talle pärandatud raha nädal nädala järel vähehaaval kulutama hakatud.

      Lõpuks ei oleks mitte midagi järel.

      Ta pani lauale oma teetassi, millest oli vaid mõne lonksu võtnud.

      Häälega, mis kõlas vapramalt, kui ta end tundis, ütles neiu: “See on sinust väga kena, tädi Lucy, et soovitad mul koos endaga maale tulla. Aga nüüd, kuna onu Arthur on nii helde olnud, olen ma täpselt otsustanud, mida teen.”

      “Ja mida siis?” küsis proua Lonsdale teravalt.

      “Lähen Indiasse isa hauda otsima,” vastas Mavina.

      Ta poleks suutnud rohkem elevust tekitada, kui oleks pommi keset tuba visanud.

      Proua Lonsdale oli sellest mõttest kohutatud ja väljendas seda vastavate sõnadega.

      Vaidlus jätkus terve lõunaaja.

      Voodisse minnes oli Mavina veel kindlam kui päeval, et ta Indiasse läheb.

      Isa ja emaga koju tulles oli ta alles laps olnud.

      India oli siiski ta meeltes nii elav, nagu oleks see olnud eile.

      Maa ilu, värvid, päikesepaiste, naeratavad näod, mida ta mäletas, olid ikka veel tema unenägudes alles.

      “Ma lähen Indiasse!” ütles ta endale.

      Ta tundis, et isa kiidab tema otsuse heaks.

      “Ma ei saa siia jääda, isa,” ütles ta, justkui oleks isa tema kõrval, ”ja mul ei ole midagi teha. Olen üsna kindel, et kui tädi Lucy mind maale viib, olen lihtsalt üks kätepaar majapidamises ja mulle ei maksta selle eest.”

      Ta arvas, et võiks ehk Indias lapsi õpetada.

      Tädi oli vihjanud, et ta peab aastaid ootama, enne kui keegi ta Inglismaal tööle võtab.

      Igatahes praegu saab ta oma reisi eest maksta.

      Ta rändaks läbi maa, mida tema isa oli nii kaua armastanud ja teeninud, kuni leiaks isa haua.

      Ta arvas, et see võib olla kaugel põhjas.

      Kuigi onu oli palunud sõjaministeeriumist üksikasju, poldud seal vastutulelikud.

      Mavina läks magama, korrates ikka ja jälle: “India, India.”

      Üllatuseta nägi ta unes, et oli taas seal ning päike paistis säravalt.

      Ta ei olnud end pikka aega nii õnnelikuna tundnud.

      Hommiku saabudes nägi Mavina, et tädi oli varakult välja läinud.

      Ta kasutas võimalust, et ka ise sedasama teha.

      Mavina teadis, et laevad väljuvad Tilbury sadamasilla äärest, sest käis isa teele saatmas, kui too pärast ema surma Indiasse tagasi sõitis.

      Tee viis teda linna Peninsular and Oriental laevaliini broneerimiskontorisse. Ta sõitis osa teest bussiga, mis väljus Hyde Parki