Jääpurikas Indias. Barbara Cartland

rahu… kuigi see oli… nii raske, aga… täna õhtul…”

      Ta ei suutnud jätkata ning tõstis taskuräti silmade juurde.

      “Mis täna õhtul juhtus?” küsis major.

      “Läksin… raamatukogusse, et leida… uut raamatut, aga see võttis… kauem aega… kui arvasin, sest neil… ei ole… palju raamatuid India kohta… mis minu… arvates… on viga.”

      Major nõustus, kuigi ta seda välja ei öelnud ja Mavina jätkas:

      “Kui ma… tagasi jõudsin, oli… minu kajutis… pudel… šampanjat… lilled ja… midagi… söödavat… aga ma ei… vaadanud… mis… see oli.”

      Ta tõmbas pisut hinge ja ütles: “Ma tean… et ta tahtis… minu kajutisse tulla ja… isegi kui… oleksin ukse lukku keeranud… oleks stjuardess… saanud ta sisse lasta… ja nii ma jooksingi… siia üles.”

      Ta lisas kiirelt: “Tean, et ma ei peaks… siin olema, sest… see on… esimese klassi reisijatele… aga ma ei suutnud… välja mõelda… kuhu mujale… minna.”

      “Ma arvan, et see oli teist väga mõistlik,” ütles major vaikselt. “Sellist asja ei tohiks korralikul laeval juhtuda. Öelge mulle oma nimi ja kajuti number ja ma ajan selle asja korda.”

      Mavina nuuksatas ja ütles: “Tänan teid… tänan… teid… olen kindel… et nad… kuulavad… teid. Ma mõtlesin… et kui läheksin… kassapidaja juurde, ootaks ta… et hoolitseksin ise… enda eest… sest ma pole… tähtis reisija.”

      “Te reisite üksinda?” küsis major.

      “Jah… üksinda,” vastas Mavina. “Sest mul polnud… kedagi… kaasa võtta. Ma otsustasin kindlalt… Indiasse minna, sest tahan… leida… kuhu mu isa… on maetud.”

      Ta arvas, et see kõlab liiga ebamääraselt ja lisas kiirelt: “Ta oli sõdur ja… tapeti… teenistuses olles… aga… sõjaministeerium ei… öelnud kus.”

      “Te pole veel,” sõnas major, “mulle oma nime öelnud.”

      “Lonsdale, Mavina Lonsdale, ja mu isa oli kolonel kuninglikus laskurbrigaadis.”

      Major kangestus ja ütles siis: “Te tahate öelda, et teie isa oli kolonel Richard Lonsdale?”

      “Kas tundsite mu isa?” küsis Mavina.

      “Kohtusin teie isaga ainult korra või paar,” vastas major, “aga ma tean ka, kui suurepärast tööd ta on teinud ning kui vapper ta oli.”

      “Oh, ma tänan, et te seda ütlesite!” nuuksus Mavina. “Olen kindel, et isa oli… vapper ja et… rügemendis… hakatakse temast puudust tundma.”

      “Ma olen selles täiesti kindel ning suur hulk teisi inimesi hakkab samuti,” ütles major. “Samas ei peaks te üksinda Indiasse sõitma. Kindlasti oleks leidunud keegi, kes oleks teid reisil saatnud, kas või kohalejõudmiseni, kuni oleksite mõne isa rügemendikaaslasega jääda saanud.”