Pagemine. Barbara Cartland

osavat laskurit ja ütlesid, et eelistavad viibida pigem maal kui Londonis.

      Krahvile meenusid nüüd need arvukad korrad, mil Imogeni sõnad oleksid pidanud teda valvsaks tegema.

      Ta oli nagu mingi kollanokk läinud otsteed temale seatud lõksu.

      „Midagi niisugust ei juhtu enam kunagi!“ tõotas ta endale.

      Samal ajal teadis ta, et ei ole ikka veel kindel, et teda ei tabata.

      Jupiter oli kahtlemata kiirem kui ükski hobune Imogeni tallis.

      Ent peol oli ka kaks meest, kellest krahv uskus, et nad võivad temaga võistelda.

      Peale selle muidugi tallipoisid ja ratsaeskort.

      Nad võivad laenata hobuseid teistelt külalistelt, kel olid kaasas suurepärased ratsud.

      „Mulle poleks kunagi pähe tulnud,“ pomises krahv kerge muigega, „et see, mida korraldati, polnud hobuste võiduajamine, vaid jaht. Ja saakloom olin mina!“

      Paljas mõte sellest sundis teda Jupiteri tagant kiirustama.

      Ta ratsutas, kuni märkas, et keskpäev hakkab kätte jõudma.

      Ta pidas aru, kas ta julgeks minna mõnda külakõrtsi.

      Oht oli selles, et kõrtsmikke võidaks hiljem küsitleda ja nood võiksid teda täpselt kirjeldada.

      Siis otsustas ta, et selle riski peab ta endale siiski võtma.

      Ta peatuski järgmises külas.

      Seal oli vaid mõni õlgkatusega maja, normandia stiilis kirik ja mustvalgeks värvitud kõrts.

      Viimane asus külaväljaku ääres, kus karjatati ka loomi.

      Kedagi polnud parajasti näha.

      Krahv ratsutas Jupiteril väikesse hoovi, kus nägi kipakat õlgkatusega talli, mis oli tühi.

      Ta viis hobuse sisse ja leidis sõimes pisut värskeid heinu.

      Ta täitis kõrvalolevast kaevust tühja pange veega.

      Siis sisenes ta kõrtsi ja nägi, et kõrtsmik on väga vana.

      Viimane vaatas teda silmadega, mis krahvi arvates olid peaaegu pimedad.

      Krahv küsis midagi süüa ja kuulis, et peale külma singi ja juustu midagi muud ei ole.

      Ta vastas kiiresti, et see on kõik, mida ta vajab, ja tellis veel kannutäie omapruulitud siidrit.

      Ta sõi ja jõi kiiresti.

      Toidu eest maksnud, küsis ta vanamehelt, kus ta viibib.

      Tal kulus pisut aega arusaamiseks.

      Ent ta arvas, et ta liigub õiges suunas ning jõuab lõpuks koju.

      Ta lahkus kõrtsist.

      Hüpanud taas Jupiteri selga, kes paistis olevat hästi puhanud, jätkas krahv teekonda.

      Kolm tundi hiljem tunnistas ta endale, et on eksinud.

      Tal tuleb küsida kelleltki teed.

      Kuna ta oli ratsutanud ainult üle väljade ja suuri teid vaid ületanud, oli ta kohanud väga vähe jalakäijaid.

      Ta mõtles, et kui tahab enne pimeduse saabumist koju jõuda, tuleb kiirustada.

      Ta ratsutas mööda tasast karjamaad, kuni märkas, et tema ees on kõrge hekk.

      Ta pidi sellest üle hüppama, kui ei tahtnud pöörata tagasi värava poole, mis oli ilmselt ainus väljapääs.

      Hekk ei olnud Jupiterile mingi takistus.

      Krahv juhtis hobuse otse heki poole ja kannustas vilunult teda hüppama.

      Alles õhus märkas ta, et teisel pool hekki on sügav auk.

      Selle ümber oli laiali hulgaliselt suuri kive.

      Jupiter märkas hädaohtu samal ajal kui tema isandki.

      Ta sirutas end nii palju välja, kui suutis, kuid komistas ikkagi augu tagumise ääre vastu.

      Krahv lendas üle hobuse pea.

      Täkk tõusis värisedes jalule, aga mees jäi vaikselt lamama.

      Teine peatükk

      Carita kuulis hallist valju häält ja võpatas.

      Ta teadis, et võõrasisa oli tagasi, ja tundis, kuidas temast käis läbi tavaline hirmuvärin.

      Sellest ajast, kui ta ema suri, oli kasuisa, härra Mortimer Haldon, muutunud veelgi agressiivsemaks ja domineerivamaks, kui ta oli varem olnud.

      Carita oli vihanud teda sellest hetkest, kui mees oli tema emaga abiellunud.

      Samas võis ta mõista, miks tema ilus, armas, leebe, pigem tahtetu ema oli mehega leppinud.

      Mary Wensley jaoks oli võimatu elada ilma hoolitseva mehe toeta.

      Ta oli väga noorelt abiellunud nägusa ja energilise mehega, kes oli teda suisa kätel kandnud.

      Vaatamata mõlema perekonna vastuseisule, olid nad abiellunud kuu aega pärast oma esimest kohtumist.

      Üks vastuseisu põhjusi oli olnud see, et Richard Wensley oli mereväeohvitser ning polnud kunagi teada, millal tema laev peab laevastikuga ühinema või millal ta tagasi tuleb.

      Õnnekombel sai ta oma kaks esimest abieluaastat olla Portsmouthis kaldateenistuses.

      Ta oli näidanud end töös noorte meremeestega sedavõrd pädevana ja eduka organisaatorina, et ülemused olid teinud kõik, et teda kaldal hoida.

      Viimaks, pärast kaht aastat, oli sõda võidetud ja Richard läks jälle merele.

      Ta suunati Lääne-Indiasse, kust ta enam tagasi ei tulnud.

      Tookord oli tema naine kokku varisenud.

      Mitte ükski asi, mis Carita ütles või tegi, ei suutnud lohutada ema, kes oli täielikul meeleheitel armastatud mehe kaotuse pärast.

      Carita oli küllalt taibukas mõistmaks, et üks asi, millega isa oli ema armastuse võitnud, oli tolle täielik sõltuvus temast.

      Isal oli olnud väga tugev iseloom ja Carita lootis, et on osakese sellest pärinud.

      Isa oli armastanud olla peremees oma kodus ning tunda, et tema kaitse ja armastus teeb naise õnnelikuks.

      Teade tema surmast jõudis Inglismaale alles kuue kuu pärast.

      Ta ei hukkunud lahingus, vaid suri troopikapalavikku.

      Mary Wensley oleks end peaaegu surnuks nutnud.

      Ja siis, täiesti ootamatult, kui ema ja Carita elasid endiselt oma väikeses majas Portsmouthis, oli nendega tutvunud Mortimer Haldon.

      Carita ei suutnud hiljem meenutada, kus nad olid temaga kohtunud.

      Igatahes täitis ta korraga kogu väikese maja oma kohalolekuga.

      Kuna mees oli nii domineeriv, klammerdus Mary Wensley tema külge, nagu oleks too eliksiir, mis ta elule tagasi toob.

      Carita oli selleks ajaks saanud viisteist.

      Härra Mortimer oli täiesti erinev isast, keda tütar oli jumaldanud.

      Carita tundis mehe suhtes vastumeelsust ja too tapias seda.

      Kui mees oli emaga abiellunud, sai Caritast talle väljakutse, millele tal oli võimatu vastu panna.

      Võõrasisa oli püüdnud alguses mesiste sõnade ja väikeste kingitustega tüdruku poolehoidu või vähemalt tänulikkust võita.

      Carita pidi möönma, et mees oli heldekäeline tema ema suhtes ning valmis seda tallegi üles näitama.

      Ent mingi sisetunne ütles talle, et võõrasisa ei ole see, kellena ta püüab ennast näidata.

      Et tegelikult on ta õel inimene.

      Carita ei osanud seletada, miks ta nii mõtles, aga see tunne ei jätnud teda.

      Mary Wensley ei mõelnud kaua, kui otsustas härra Mortimeriga