Pagemine. Barbara Cartland

lõksust pääsema.

      Nüüd taipas ta, kui osavalt kõik oli korraldatud.

      Külaliste hulgas oli ta märganud kaht elukutselist kuulujuttude levitajat, keda Imogen oli külla kutsunud ja kes pidid hoolitsema juttude levitamise eest.

      Seal oli ka mees, keda ta mäletas olevat väljapaistva ja väga populaarse advokaadi.

      Tolle ülesanne oli koostada abieluleping.

      See kindlustaks Imogeni kahtlemata kogu eluajaks, olenemata sellest, kas nad oleksid koos või lahutatud.

      „Ta on kõigele mõelnud!“ hüüatas ta raevunult.

      Krahv tõusis voodist ja läks ukse juurde veendumaks, et see on tammepuust, nagu võiski arvata.

      Ilma tööriistadeta oleks seda võimatu lahti murda.

      Siis läks ta akna juurde ja mõistis, miks talle just see tuba oli antud.

      See asus maja läänetiivas, sellel puudus rõdu ning püstloodis sein oli aia poole.

      Kui ta püüaks siitkaudu põgeneda, tähendaks see kindlasti murtud jalga või midagi veel hullemat.

      Polnud ka riietustuba ja kaminalõõrgi oli liiga kitsas, et sellesse ronida.

      Mees vandus siiski, et ei anna alla.

      Ta riietus kiiruga oma ratsutamisülikonda.

      See toimus asjatundlikult, mis alati pahandas tema toapoissi, kellele ei meeldinud härra liigne iseseisvus.

      Kõigepealt vaatas ta toas ringi, siis tõmbas ta linad voodilt, aga neid oli ainult kaks.

      Ta heitis pilgu kardinatele.

      Need polnud sametist, vaid siidist.

      Ta tõmbas kardinad alla ja sõlmis need meremehesõlme abil linadega kokku.

      Isa oli talle seda sõlme õpetanud, kui ta veel väike poiss oli.

      See ajutine köis ei olnud siiski piisavalt pikk ja tal tuli selle külge siduda ka tekid.

      Õnnekombel oli neid neli.

      Krahv arvas, et köis on nüüd küllalt pikk, et enam-vähem ohutult maapinnale jõuda.

      Ta sidus selle ühe otsa nelja sambaga voodi jämeda jala ümber.

      Ta teadis, et oleks vaja tublisti rohkemat tema raskusest, et voodit kas või mõne tolli võrra põrandat mööda edasi nihutada.

      Siis lükkas ta akna nii lahti kui võimalik ja märkas, et tähed taevas olid hakanud tuhmuma.

      Hetke pärast saabub koidueelne vaikus.

      Siis libisevad esimesed valguskiired üle silmapiiri.

      Mees lükkas oma ajutise köisredeli aknast välja ja oli kindel, et ta polnud eksinud, kui arvas, et see teenib oma eesmärki.

      Ta pani kaela oma kõrge kaelasideme ja selga lühikeste hõlmadega ratsakuue.

      Kogu kaasasoleva raha toppis ta taskutesse.

      Ta palus jumalat, et köis vastu peaks.

      Kui mitte, prantsatab ta alla.

      Ta polnud kindel, sest pimeduses oli raske näha, kuid arvas, et otse all on lillepeenar.

      Ta lootis, et ei eksi.

      Krahv heitis viimase pilgu magamistoale.

      Kui ta seda tegi, nägi ta, kuidas voodi kõrval oleva küünla leek korraks väreles ja siis kustus.

      Kerge hingevärinaga lootis ta, et see ei ole halb enne.

      Kindluse mõttes kontrollis ta veel, kas köis on ikka korralikult ümber voodijala.

      Aeglaselt ronis ta aknast välja ja mööda majakülge alla.

      Õnneks oli ta isa käest mägironimist õppinud.

      Poisikesena, kui nad olid sugulaste juures külas, oli ta roninud Walesi mägedes.

      Oma suureks rõõmuks oli ta jõudnud tollal tippu.

      Krahv oli alati olnud kindel, et kord, kui aega saab, sõidab ta Šveitsi, et ronida Alpides.

      Seni ei olnud ta seda teinud.

      Ent ta teadis, kuidas kasutada köit ja kuidas hoida jalgu maja kiviseinal.

      Kui köis lõppes, tuli tal kuue jala kõrguselt kukkuda. Ta tegi seda ja leidis kergendusega, et tal oli olnud õigus, kui oletas, et akna all on lillepeenar.

      Ta maandus peenrale ja tema hirm kukkumise ees oli möödas.

      Seejärel, püüdes teha nii vähe müra kui võimalik, kiirustas ta tallide poole.

      Seal, kus olid tema hobused, oli valves ainult unine noor tallipoiss.

      Poiss vaatas hämmeldunult üles, kui krahv lausus:

      „Aeg paistab küll pisut varane, aga kuna mul nagunii und ei ole, tahaksin minna ühega oma hobustest ratsutama.“

      Poiss ronis alla heinakuhja otsast, kus ta oli maganud.

      Ta järgnes krahvile talli, kus too nägi laterna valguses oma täkku.

      Selle hobusega oli ta kavatsenud võita võiduajamise.

      Ta mõtles, et just toda ta pääsemiseks vajabki.

      Kuna tallipoiss oli endiselt unine, aitas ta poisil Jupiteri saduldada ja ütles rihma kinni tõmmates:

      „Ma olen Kelvindale’i krahv. Ütle mu ülemtallipoisile, kui ta ärkab, et ta viiks mu reisitõlla koos teiste hobustega viivitamatult koju!“

      Ta kordas teadet, kuni oli kindel, et poiss on aru saanud.

      Siis ulatas ta poisile sovrini, mille too rõõmuga vastu võttis.

      Seejärel juhtis ta Jupiteri õue.

      Ta hüppas kiiresti sadulasse, kartes, et kui ta ei kiirusta, leiab Imogen mingi võimaluse tema põgenemist takistada.

      Naine võib ka oma vennad või teenrid talle järele saata.

      Krahv ratsutas suunas, mida majast näha polnud ja lootis, et tal on õnnestunud Imogeni käest minema lipsata.

      Ta mõistis, et peab ratsutama palju miile, enne kui saab ennast kindlana tunda.

      Ta tundis Imogeni küllalt hästi teadmaks, et naise ilu all peitub vankumatu otsusekindlus.

      See paneb naise visalt temast kinni hoidma.

      Imogen oli otsustanud temaga abielluda, ja krahv teadis nüüd, et miski ei tundu talle liiga madal, kõlvatu või ebameeldiv, kui see vaid aitaks tal saada krahvi naiseks.

      „Ma pean targasti tegutsema,“ mõtles krahv, kui jõudis tasasele maale ja laskis Jupiteril vabalt liikuda.

      Ta kavatses minna tagasi oma koju, Kelvin Priorysse, ning see oli pikk ja raske teekond.

      Kelvin Priory oli üks kauneimaid ja uhkeimaid pärusvaldusi kogu riigis.

      Mõis oli olnud perekonna käes kaheteistkümnendast sajandist saadik.

      See oli ehitatud juba esimese Kelvindale’i krahvi ajal.

      Ta oli selle üle äärmiselt uhke, nagu oli uhke oma päritolugi üle.

      Talle polnud ka kõige meeletumates unenägudes pähe tulnud, et Imogen võiks tema ema kohale asuda.

      Ta oli jumaldanud oma ema, kes oli surnud, kui ta ise Oxfordis õppis.

      See kaotus tegi ikka veel valu.

      Emal oli, kuigi ta sellest kunagi ei rääkinud, tema südames kindel koht.

      Krahv mõtles vahel ähmaselt, et ühel päeval täidab selle tema naine.

      Oli mõeldamatu, et nii valimatu ja mingis mõttes kõlvatu naine nagu Imogen, võiks olla talle keegi muu kui armuke.

      „Kuidas võisin ma selline idioot olla,“ küsis krahv nüüd endalt, „ et ma ei taibanud, et olles lesk, võib ta tahta minuga abielluda?“

      Teistel iludustel,