Koer, hobune ja tüdruk. Barbara Cartland

taaskord Dunsteri hertsogile ja tal jooksid külmavärinad üle selja.

      Neiule meenus, kui isa oli öelnud, et hertsog on liiga vana, et jahil käia ja et eakad mehed võivad teistele tihti ohtlikud olla.

      Kui hertsog oli juba tol ajal olnud vana, siis nüüd oli ta veelgi vanem.

      Kuidas suudaks ta taluda hallipäise vanamehe suudlusi ja puudutusi?

      Ema surmast saati oli tüdruk elanud koos isaga. Seega oli Manella väga lihtsameelne.

      Tal polnud aimugi, mida abielu tegelikult tähendas.

      Loomulikult teadis Manella, et see oli midagi intiimset ja et abieluinimesed jagasid voodit.

      Tema ema oli isa väga armastanud ning see tunne oli olnud vastastikune.

      Iga kord, kui isa oli mõne päeva kodust eemal viibinud ja siis tagasi jõudis, jooksis Manella ema mehele alla halli vastu.

      Hoolimata teenijatest, kes olid juba üsna eakad ja nende juures kaua töötanud, suudlesid armastajad nende nähes teineteist kirglikult.

      Manella kasvas üles väga armastavas keskkonnas.

      Kui neiu vahel harva abielust mõtles, siis kujutles ta oma kaasat pika ja nägusa mehena, nagu oli ta isa.

      Meest vaadates peaks Manella nägu lööma särama nagu emal, kes muutus niimoodi veelgi kaunimaks kui tavaliselt.

      “Igatsesin su järele,” oli Manella kuulnud kord isa lausuvat. “Päev ilma sinuta, mu arm, on väga pikk päev.”

      “Olen sinu saabumist oodates tunde lugenud,” oli ema talle vastanud.

      Kui nad teineteisele otsa vaatasid, oli Manella tajunud nende vahel õhus võnkeid, kuna nad olid niivõrd õnnelikud.

      “Minagi tahan niimoodi tunda,” mõtles neiu. “Ja ma ei abiellu kunagi kellegagi, kui ma niiviisi ei tunne.”

      Ta tõotas seda endale!

      Seejärel hakkas ta pakkima.

      Manella teadis, et kõik, mille ta kaasa võtab, tuleb kinnitada Heroni sadula külge.

      Pehmed toakingad mahtusid sadula all olevaisse taskuisse.

      Neiu pidi kasutama ära kogu olemasoleva ruumi.

      Kõike läbi mõeldes otsustas Manella, et ei kanna ratsutamiskostüümi.

      Ta vajas riideid, millega ta sai töötades ennast mugavalt ja vabalt tunda.

      Samas ei teadnud ta ikka veel, millist tööd ta võiks leida.

      Kui Manella aga läks alla onuga õhtust sööma, oli ta kindel, et kui ta peabki hakkama põrandaid küürima ja ärklikorrusel magama, siis on see parem kui elu koos onu või mehega, keda ta ei armasta.

      Onu Herbert oli toonud Londonist suurel hulgal veine.

      Pärast venna surma oli ta leidnud, et veinikelder oli peaaegu tühi.

      Oma suureks üllatuseks kuulis Manella, et onu oli teenijatel käskinud õhtusöögiks midagi korralikku valmistada.

      Ta oli neile selleks isegi raha andnud.

      Teenijad olid onu lahkumisest saati pidanud läbi ajama jänestega, keda nad metsast püüdsid.

      Lisaks oli olnud ka paar jõest leitud parti ning kanade munetud munad.

      Teenijad olid uidanud ka puu- ja köögiviljaaias.

      Nähtavasti leidsid nad sealt siiski piisavalt süüa, kuigi Manella sai neile harva teravilja ostmiseks raha anda.

      Nad olid kuidagi hakkama saanud, kuigi Manella tundis, et on vöökohast mõnegi sentimeetri kaotanud.

      Toatüdruk Emilyl, kes hakkas juba vanaks jääma, oli õmblemisega raskusi ja ta torises alatasa, kui pidi Manella kleite kohendama.

      Onu Herbert oli kaasa toonud ka pasteeti ja Manella tundis, kuidas onu teda ettevaatlikult jälgib, et näha, kui palju neiu endale ette tõstab.

      Seetõttu Manella manitses end ja võttis vaid väikese tüki.

      “Teadsin, et mul pole siin eriti midagi süüa!” sõnas krahv põlglikult. “Aga enda Berkeley väljakul asuvasse majja palkasin suurepärase koka.”

      Manellale jäi kõrvu sõna “enda”.

      Ta teadis, et isa oleks venda põlanud sellepärast, et too sulgeb maamaja, kus Avondale’i krahvid olid elanud kolmsada aastat.

      Onu Herbert avas hoopis Londonis maja, mis oli suhteliselt uus ja mille oli ostnud mehe vanaisa.

      Omi mõtteid mõlgutav onu kiitles:

      “Kavatsen korraldada suuri pidusid,” lausus onu, “loomulikult oled sina mul abiks, kuni abiellud.”

      Ta vaatas Manellat pealaest jalatallani ja ütles:

      “Pean ilmselt leidma raha, et saaksid endale korralikke riideid osta. Niimoodi ei saa sa küll peole ilmuda.”

      Manella kergitas pead.

      “Isale meeldis, kui ma kandsin lihtsaid kleite,” ütles neiu, “kuigi selle valmistas küla õmbleja, on see tehtud Daamide Ajakirjas ilmunud moe järgi.”

      Onu Herbert naeris jämedalt.

      “Kui sa arvad, et see vastab moele ajakirjas Beau Ton,” lausus onu, “siis eksid rängalt. Tegelikult, kallis vennatütar, kui tahad tõtt teada, siis sa näed jube välja! Sul on vanamoodne soeng ja kui sa ilmuksid sellises kleidis rahva sekka, siis naerdaks sind lihtsalt välja!”

      “Onu, sul on kindlasti õigus,” sõnas Manella, “aga isa ei pidanud õigeks osta asju, kui me ei saanud nende eest maksta.”

      Neiu lootis, et paneb onu piinlikkust tundma, kuid mees vaid naeris.

      “Sinu isale oleks ilmselt meeldinud, et mädaned siin koos kaalikatega,” lausus onu. “Mina viin sinu aga reaalsusesse, tähtsate inimeste sekka, kellest võib meile mõlemale kasu olla.”

      Manella taipas, et onu rääkis jälle hertsogist, ning kangestus.

      Vaadates Manellat kriitilisel pilgul, ütles onu:

      “Võib-olla pakuks hertsogile rõõmu ise avastada, et oled tegelikult kaunitar! Samas ei saa me sellega riskida.”

      Mees vaikis hetke ja siis ütles:

      “Jah, see oleks liiga riskantne. Pean su korralikult riidesse panema, juuksed korda seadma ja huultele pisut värvi lisama, et nad tunduksid ahvatlevamad.”

      Onu rääkimisviis meenutas Manellale mao sisinat.

      Ta oleks tahtnud karjuda, et ei kavatse ennast ahvatlevaks muuta ei hertsogi ega ka kellegi teise jaoks, kes ei armasta teda tema enda pärast.

      Seejärel Manella taipas, et seda oleks mõttetu öelda mehele, kes on täiesti tundetu.

      Onule tähendas elu vaid materiaalseid hüvesid.

      Manella pani lauale tassi kohviga, mis oli nende õhtusöögi lõpetanud.

      “Onu Herbert, nüüd aga vabanda mind,” lausus neiu, “jätan sind jooma portveini, kui sul seda ikka on.”

      “Mul on hea meel, et sulle on veidi viisakust õpetatud,” vastas krahv. “Siiski olen üsna kindel, et on veel palju seda, mida sa ei tea.”

      Manella tõusis püsti.

      “Loodan, et sa ei pahanda, onu Herbert, kui ma nüüd magama heidan,” lausus neiu. “Mul on veel palju teha, eriti, kui tahad juba ülehomme Londonisse sõita.”

      “Pead ilmselt mõned kaltsud, mida siin kannad, Londonisse kaasa võtma!” vastas onu. “Niipea, kui hertsoginna sulle korralikud riided muretseb, saame vanad kleidid ära põletada, mis on minu meelest väga hea!”

      Kuidas ta julgeb nii salvavalt rääkida, mõtles Manella.

      See oli peamiselt just onu süü, et ta polnud saanud kaua endale uusi kleite muretseda!

      Kuidas julgeb onu Manellale ette heita, et tüdruk