Koer, hobune ja tüdruk. Barbara Cartland

oli terve elu maal elanud.

      Sõja ajal oli neil vähe naabreid ning nad ei korraldanud peaaegu üldse pidusid.

      Seetõttu polnud Manellal aimugi, kui armas ja ilus ta välja nägi.

      Ta ei teadnud enda kaunidusest midagi.

      Pärast isa surma oli Manella märganud, et onu silmitseb teda tihti tähelepanelikult.

      “Onu Herbert, sa paned mind piinlikkust tundma!” sõnas Manella. “Kas mul on ninaots tahmane?”

      “Mõtlesin just, et oled ilus noor naisterahvas,” vastas Avondale’i seitsmes krahv aeglaselt. “et oled ilus noor naisterahvas. Tegelikult saab sind kindlasti võrrelda Avondale’i krahvinnadega, keda on alati kaunitarideks peetud, olenemata ajast, mil nad elasid.”

      Manellat oli see üllatanud, kuid ta oli häbelikult vastanud:

      “Aitäh, onu Herbert. See on vist esimene kompliment, mille sa oled mulle teinud.”

      Seepeale onu vaikis.

      Mehe silmis oli pilk, mis oli muutnud Manella kartlikuks.

      Tüdrukule tundus, nagu oleks onu arvates olnud tema välimus justkui varandus, millest Manella aga aru ei saanud.

      Nüüd neiu mõistis, et kui tal oleks olnud rikas ja mõjuvõimas abikaasa, oleks see olnud onu jaoks varandus.

      Varandus, millel oli kõrgemas seltskonnas lisaks rahale suur tähtsus.

      Manella mäletas, kui tihti oli isa öelnud:

      “Ma ei saa aru, miks mu vend tahab Londonis elada! Aga ta on alati selline olnud. Ta pole kunagi maaelust hoolinud, teda pole see huvitanud. Ta pole kunagi lasta osanud.”

      Manella teadis, et see kahandas isa silmis onu väärtust veelgi.

      Isa arvates pidi iga Inglise härrasmees maaelu nautima.

      Ta pidi ratsutama parimate hobustega ja laskma kõige kõrgemal lendavaid linde.

      Mõnikord, kui mõned sugulased külla tulid, oli Manella kuulnud neid isaga tasakesi onu Herbertist rääkimas.

      Neiut polnud see eriti huvitanud.

      Aga kui polnud suurt pidu ja külalised istusid mõnes väiksemas toas, siis ei saanud Manella midagi parata, kui kuulis nende vestlusi onu Herberti tegemistest.

      Neil oli alati nii mõndagi öelda onu paljude armuafääride kohta.

      Kõige rohkem muretses isa aga venna võlgade pärast.

      Võlad, mis toodi alati isale maksta, kui onu Herbert ei suutnud neid tasuda.

      Krahv pidi leidma raha või laskma Herbertil võlavanglas mädaneda.

      Manella teadis, kuidas isa oli kannatanud kogu aeg võlgade maksmise pärast, mis kahandas tema niigi nappi varandust veelgi.

      Selle tõttu ei saanud isa lubada endale hobuseid, keda soovis, või pidi järjekordselt vallandama mõne metsavahi.

      Samuti polnud võimalik teha majas hädavajalikke remonditöid, kuigi maja katus lasi juba ammu läbi.

      “Miks sa teed seda kõike onu Herberti heaks?” oli Manella kord isalt küsinud.

      Vastates oli isa kurvalt naeratanud:

      “Kullake, veri on paksem kui vesi ja olgu Herbert nii tüütu kui tahes, ta on siiski minu vend ning ma austan meie perekonda väga.”

      See tähendas, et isa ei saanud lasta Herbertil vangi minna.

      Manella teadis, et sellele oligi onu alati lootnud.

      “Ma vihkan teda, ma vihkan teda,” mõtles neiu peeglisse vaadates.

      Ta mõtles, et peab äraelamiseks kuidagi raha teenima, aga tal polnud aimugi, kuidas seda teha.

      Manella juuksed särasid kuldselt nagu hommikupäike.

      Tema silmad olid metsarohelised, kuigi oleksid inglasele omaselt võinud hoopis sinised olla.

      Neis oli pisut kuldset helki, mis meenutas päikse peegeldust vees.

      Üks teenijatüdruk oli Manellale kord öelnud, et tal on südamekujuline nägu.

      Peeglisse vaadates mõistis neiu, et see oli tõsi.

      Tal olid suured silmad, mille ripsmed olid ebatavaliselt tumedad.

      Isa sõnul oli see niiviisi, sest üks esimesi Avondale’i krahve oli abiellunud hispaanlannaga.

      Kahjuks aga ei maalitud krahvinnast ühtki pilti ja Manella mõtles tihti kurbusega, miks oli naisele nii vähe tähelepanu pööratud.

      Võib-olla sellepärast, et perekonnale polnud krahvinna meeldinud.

      Sugupuud oli hiljuti rikastanud veel üks võõramaalane, kelleks oli Manella prantslannast vanaema.

      Neiu arvates oli vanaemale kindlasti haiget teinud teadmine, et tema sünnimaa sõdib uue kodumaaga.

      Kuigi vanaema päevaraamatu järgi oli ta elanud väga õnnelikku elu.

      Ta polnud prantslannale iseloomulikult tõmmu, vaid heledajuukseline, pärinedes Normandiast.

      Vaid ta silmad reetsid, et kindlasti polnud tegu inglannaga.

      Kui Manella oli väike, oli vanaema õpetanud talle prantsuse keelt.

      Seetõttu luges neiu prantsuskeelset raamatut sama hästi kui ingliskeelset.

      “Mamma, minu arvates ei pea ma oskama meie vaenlaste keelt,” oli Manella öelnud, kui Napoleon vallutas Euroopat ja ähvardas Inglismaale tungida.

      “Ei või iial teada, millal see võib sulle kasuks tulla,” oli vanaema vastanud. “Minu meelest teevad inglased suure vea, arvates, et peale emakeele pole tarvis ühtki keelt osata. Meeldib see neile või mitte, aga nad peavad suhtlema ka teiste Euroopa rahvustega.”

      Manella pidi tõdema, et vanaemal oli õigus.

      Seega rääkis ta vanaemaga prantsuse keeles edasi ja luges mammalt laenatud prantsuskeelseid raamatuid.

      Vanaema näitas oma meelsust, käitudes lahkelt Inglismaale emigreerunud prantslastega.

      Paljud ei pöördunud vaherahu ajal Prantsusmaale tagasi, kuigi Napoleoni sõnul olid nad teretulnud.

      Kui sõda 1804. aastal uuesti puhkes, siis olid immigrandid jumalat tänanud, et polnud Napoleoni kutset vastu võtnud.

      “See mees on tõusik, rahva häbiplekk!” oli vanaema põlastavalt öelnud.

      Ta oli olnud väga otsekohene ja üleüldse väga hea iseloomuga, mis oli ebatavaline.

      Manella istus peegli ees ja pidas aru, kuidas oleks vanaema tema olukorras käitunud.

      Ta oli päris kindel, et vanaema poleks lasknud ennast sundida abielluma kellegagi, keda ta poleks abikaasaks soovinud.

      Kindlasti poleks ta lubanud ka Välku ära müüa.

      “Aga mida ma saan teha? Kuidas ma saan müümist ära hoida?” küsis Manella meeleheites oma peegelpildilt.

      “Välgul on õigus,” lausus ta lõpuks endamisi. “Ma pean põgenema.”

      Ülejäänud päeva veetis Manella mõeldes, mida kaasa võtta.

      Veelgi olulisem oli aga, kuidas saada piisavalt raha, et hoiduda näljasurmast.

      Et elada üle aeg, kuni ta leiab endale mõne tööotsa.

      See ei saa lihtne olema, kui ta tahab nii hobust kui ka koera ühes võtta.

      Manella kujutles, mida ütleksid toatüdrukud Avondale’i eeskojas, kui teenijanna saabuks ilusa hobuse ja suurepärase setteriga.

      “Küllap läheb kõik hästi,” sõnas ta endale kindlameelselt.

      Samas kartis Manella väga.

      Tema põgenemine tähendaks suurt segadust.

      Neiu teadis, et kui ta hiljem kätte saadaks ja ta alandlikult koju tagasi pöörduks,