Koer, hobune ja tüdruk. Barbara Cartland

märkus

      Setterit on Inglismaal jahikoerana kasvatatud juba vähemalt nelisada aastat.

      Nimetuse on setter saanud ingliskeelsest tegusõnast “set”, mis tähendab kangestuma, tardunult seisma ja sihtima.

      Nimetus viitab ka setterile kui linde sihtivale koerale, kuigi tõu kehaehitus erineb linnukoerte omast.

      Setter peab jahti pea püsti, et tunda iga linnu lõhna.

      Kõige vanem setteri tõug on Inglise setter, kes on aretatud spanjeli ja Hispaania linnukoera ristamisel.

      Inglise setteri aretas üheteistkümnenda sajandi esimesel poolel härra Edward Laverack.

      Inglise setter on suurepärane jahikoer ja seda igasugusel maastikul, olgu see siis kõva pinnas või soo, mets või võsa.

      Välimuselt on Inglise setter väga nägus, elegantne, ilusa büsti ja tugevate lihastega koer.

      Inglise setteri karv on pikk, siidine ja kergelt lainjas, jalad on kaetud pikkade tihedate karvadega.

      Nimetus “markii” tähendab sama, mida markkrahv, kuid viimase algne tähendus on aja jooksul muutunud.

      1385. aastal lõi Oxfordi üheksas krahv Robert de Vere termini Dublini markii, mis oli hertsogite ja krahvide hulgas suur pretsedent.

      Krahvid panid seda väga pahaks ja 1386. aasta 13. oktoobril pärast Iirimaa hertsogi tiitli loomist termin tühistati.

      Somerseti krahv John Beaufort keeldus 1402. aastal markii tiitlit kandmast, sest Inglismaal peeti nimetust imelikuks.

      Siiski 1443. aasta 24. juunil sai tema poeg Edmund Beaufort Dorseti markiiks, pärast seda jäi tiitel lordide hulgas püsima.

      Esimene peatükk 1819

      “Ma müüsin koera maha,” sõnas krahv.

      Manella vaatas onule hämmastunult otsa.

      Seejärel ta küsis:

      “Onu Herbert, mida sa öelda tahad? Sa pole ometi Välku maha müünud! See ei saa tõsi olla!”

      “Mulle räägiti, et eelmisel aastal oli sinu isal lord Lambourne’iga jahil käies koer kaasas olnud, Lambourne’ile oli looma kiirus ja sõnakuulelikkus muljet avaldanud.”

      “Isale meeldis Välk väga, aga ta on minu koer,” vastas Manella. “Ta kuulub mulle.”

      Onu silmitses tüdrukut uurivalt, seejärel küsis:

      “Kas sul on selle kohta kirjalik tõend?”

      “Loomulikult mitte,” vastas Manella. “Pole eriti tõenäoline, et isa kirjutas üles kõik, mis ta mulle andis. Aga Välk on alati minu olnud.”

      “Sa ei saa koera Londonisse kaasa võtta,” sõnas krahv. “Seega tuleb Lambourne talle homme pärastlõunal järele.”

      Manella hüüatas ehmunult.

      “Onu Herbert, sa ei saa… sa ei saa mulle niimoodi teha! Ma ei nõustu sellega ega kavatsegi Välgust loobuda!”

      Avondale’i krahv sammus üle toa kamina ette.

      “Manella, teeme ühe asja selgeks,” sõnas mees. “Sinu isa jättis sulle väga vähe raha ning nüüd oled sa minu vastutusel. Seega peaksid olema tänulik, et teen su heaks vaid seda, mis on sulle parim.”

      Manella ei vastanud ja onu jätkas:

      “Olen juba niigi palju vaeva näinud, et saaksid veeta hooaja Londonis, kus sinu saatjadaamiks on Westmoore’i hertsoginna.”

      Manellale meenus ähmaselt, et Westmoore’i hertsoginna oli väga kaunis naisterahvas.

      Neiu oli kuulnud isa rääkimas oma vennast Herbertist, kes olevat naise pärast päris arust ära olnud.

      Manella ei lausunud endiselt midagi ja krahv jätkas:

      “Enamik tüdrukuid hüppaks rõõmust lakke, kui saaksid hertsoginna endale saatjadaamiks. Ja muide, usun, et leidsin sulle ka abikaasa.”

      Manella hingas sügavalt sisse.

      “Onu Herbert, ma ei taha olla ebaviisakas, aga ma ei soovi endale kaasat, kes on mulle leitud. Tahaksin abielluda kellegagi, keda armastan.”

      Krahv naeris ja see ei kõlanud kuigi rõõmsalt.

      “Kallis vennatütar, vaestel pole võimalik valida,” vastas mees. “Olin eelmisel nädalal klubis, kui Dunsteri hertsogki sinna tuli.”

      “Dunsteri hertsog oli isa sõber,” segas Manella onu jutule vahele.

      “Ma tean,” vastas krahv. “Tean ka seda, et hertsog teeks ükskõik mida, et saada endale poeg ja pärija.”

      “Ma ei suuda uskuda, et… pakud hertsogit… mulle abikaasaks,” sõnas Manella kõhklevalt. “Ta on vana… väga vana.”

      “Mis see siia puutub?” küsis krahv. “Ta on hertsog, ta on rikas, ja kui sul on võimalus temaga abielluda, siis on ka sinu tulevik kindlustatud.”

      “Ma arvan, et sa oled hull,” nähvas Manella. “Kui arvad, et ma võiksin… abielluda mehega, kes on… piisavalt vana, et olla minu… vanaisa.”

      “Ma tean, et hertsog on tunnistanud, et ta ei suuda enam jahti pidada. Aga kui tal oleks poeg, siis saaks seda tema teha,” vastas krahv. “Ja enne, kui sa mulle veel mõne ninakusega vastad, Manella, luba endale meelde tuletada, et ma olen sinu hooldaja ja sa pead minu sõna kuulama, ning kui ma ütlen sulle, et sa abiellud hertsogiga, siis sa ka teed seda!”

      “Sel juhul pead sa mind altari ette tirima ja ma võin sulle kinnitada, et seal olles ei nõustu ma laulatusest osa võtma!” lausus Manella vihaselt.

      Silmis kurjakuulutav pilk, sõnas onu:

      “Manella, sinu häda on selles, et sa oled ära hellitatud. Sa oled ilus tüdruk, ma ei väidagi vastupidist. Aga kui sa ei taha nälgida ja täiesti ilma rahata jääda, siis teed nii, nagu mina ütlen ja otsekohe!”

      Onu astus üle toa ukse juurde.

      “Lähen ütlen Gloverile, et lord Lambourne tuleb homme pärastlõunal siia. Ta ostab Välgu ja loodan, et saan talle müüa ka vähemalt kaks hobust. Ülejäänud kõlbavad veel vaid lihunikule.”

      Rääkimise lõpetanud, lahkus krahv ust paugutades toast.

      Mõnda aega suutis Manella vaid onule järele vahtida.

      Neiu ei suutnud uskuda, mida oli äsja kuulnud, ei suutnud mõista, et see kõik oli olnud ilmsi, mitte unes.

      Kuidas oli võimalik, et tema isa lihane vend käitub nii julmalt ja südametult?

      Kuidas sai onu temalt ära võtta Välgu, keda Manella üle kõige armastas ja kes oli temaga kutsikast peale koos olnud?

      Välgust oli kasvanud väga ilus setter. Ta oli jõuline, kuid elegantne. Tema musta-valgekirju karv oli kaunis, siidine ja kergelt lokkis ning Välku imetlesid kõik, kes teda nägid.

      Majas järgnes koer Manellale peaaegu kõikjale, magas tüdruku magamistoas ja tegelikult käis igal pool, kus Manellagi.

      Kui onu oli teatanud, et nad sõidavad Londonisse, siis polnud Manellale pähegi tulnud, et ei saa Välku endaga kaasa võtta.

      Nüüd ei jäänud Manella ilma pelgalt majast, kus oli sündinud ja kasvanud.

      Ta oli kaotamas ka Välku ja hobust Heronit, keda tüdruk oli alati enda omaks pidanud ning kellega kogu aeg ratsutanud.

      Manella teadis, et tallis on vaid kaks hobust, kes võisid lord Lambourne’ile huvi pakkuda.

      Üks neist on Heron.

      Tagatipuks rääkis onu Manella abiellumisest kellegagi, keda neiu ei armastanud.

      Onu tahtis, et ta abielluks vanamehega, kes soovis endale abikaasat vaid sellepärast, et saada endale poeg.

      Hirmuhoog uhas Manellast üle nagu tõusulaine ja ta oleks tahtnud valjusti karjuda.

      Seejärel aga käskis ta endal enesekontrolli säilitada.

      Neiu pidi leidma võimaluse, et põgeneda jubedast ja hirmsast uduloorist, mis teda lämmatas.

      Manella heitis pilgu kamina kohal rippuvale isa portreele.

      Pilt