Keelatud armastus. Barbara Cartland

juuksed – see oli ebatavaline kooslus, ehkki sajandite jooksul oli punase peaga Milborne’e päris palju olnud.

      Aria oli sada kuuskümmend viis sentimeetrit pikk, kitsa piha ja pikkade kõhnade jalgadega. Ta liikus graatsiliselt suures osas tänu oma nõtkele saledusele ja veelgi enam tänu rangetele käitumisreeglitele, mida ta oli pidanud terve lapsepõlve aja taluma. Ta ei jätnud tõepoolest muljet, et ta suudab füüsiliselt kaua vastu pidada ja ometi teadis Charles, et tema õde oli tugevam kui välja paistis, olles otsusekindel ja sitke ning aeg-ajalt selles osas koguni oma vennaga võrdne.

      “Mida sa teha oskad?” küsis Charles.

      “Ma ei tea veel,” vastas Aria. “Ja ma ei hakka midagi välja pakkuma, et sa ainult naerda saaksid. Ma uurin järele. Ma olen otsustanud. Lähen homme üheks päevaks Londonisse. Käin kõigis tööbüroodes; ma leian tööd. Siis otsin endale toa. Ma ei saa hakata siit edasi-tagasi reisima, sa tead seda.”

      Selle peale naeratasid mõlemad. See oli nende omavaheline nali, sest bussid, mis möödusid nende teeotsast kaks korda nädalas, viisid vaid mõnda samavõrd inimtühja paika ja sedagi äärmiselt aeglaselt.

      “Noh, proovida ju võib,” nentis Charles ebakindlalt. “Aga ma ei usu, et sa leiad mingit tööd, mille eest saaks üle viie-kuue naela nädalas ja kui sa pead Londonis elama, ei jää sul midagi säästmiseks üle, vaid sul on pidevalt näpud põhjas.”

      “Sel juhul tulen koju,” sõnas Aria. “Ma pole rumal. Ma tahan Queen’s Folly jaoks raha teenida. Kui ma seda ei suuda, tulen tagasi ja jätkan põrandate küürimist ning poolekrooniste vastuvõtmist.”

      Charles oli suundunud ukse poole. Nüüd pöördus ta ringi ja läks Aria juurde, pannes ootamatult käe õe õlgade ümber.

      “Kas sa vihkad seda nii väga?” küsis ta.

      Aria hüppas püsti, nagu oleks teda solvatud.

      “Vihkan! Sa tead, et ma ei vihka seda,” vastas ta. “Ma armastan seda sama palju kui sina. Ei, see pole tõsi – mitte keegi ei suuda Queen’s Follyt sama palju armastada. Aga see on minu kodu: ma unistasin sellest kohast, kui isaga neis tüütutes hotellides elasin. Unistasin oma väikesest toast ja soovisin, et oleksin siin. Meenutasin tamme, kuhu otsa saaksin ronida ja kust keegi mind ei leiaks; põõsaid, kus me sinuga lastena indiaanlasi mängisime. Queen’s Folly oli üksik täht, siht, kõige selle lõpp-punkt, mida ma üle kõige ihkasin – tulla koju!”

      “Ja kui lõpuks tulid, oli see tühi ja hävitatud,” lausus Charles ootamatult kibestunult.

      “Rumalus! See on meie jaoks ikkagi kodu. See on olemas ja see loeb.”

      Aria sõnad liigutasid Charlesi.

      “Jah, see on olemas,” kordas ta vaikselt. “See vist ongi see, mis loeb.”

      “Muidugi on,” naeratas Aria. Ta suudles venda põsele. “Mine nüüd ja ära liiga kauaks jää. Ma tahan sinuga rääkida ja kui sa oled liiga väsinud, jääd sa kohe pärast sööki magama.”

      “Sa räägid, nagu oleksin ma tüütu, keskealine abikaasa,” tähendas Charles.

      “Sa käitud sageli sellisena,” teatas Aria.

      Mees naeris ja Aria kuulis teda vilistamas, kui mees tagauksest välja läks ja läbi aia lauda poole suundus.

      Aria pani teetassid kandikule ja kavatses need kööki viia, ent võttis siis veel ühe tassi ja kallas sinna Nanny jaoks teed. Nanny jõi igal ajal hea meelega tassikese teed. Aria pani sellesse piima ja suhkrut ning viis selle halli.

      Nanny istus endiselt laua taga ja kudus üht oma lõpututest pruunidest kampsunitest, mida Charles farmis kandis ja mis vastiku korrapärasusega ära kulusid.

      “Ma tõin sulle teed, Nanny,” ütles Aria. “Mis sa sellest arvad? Charles käis kodus. Midagi oli katki läinud ja ta käis Hertfordis uut osa ostmas. Muidugi oli ta unustanud lõunat süüa.”

      “Mnjah, ja mina tegin talle veel tema lemmikuid peekonivõileibu,” ohkas Nanny.

      “Praadisin talle paar muna,” jätkas Aria. “Aga ta on mures, Nanny. Pangajuhataja kutsus ta kirja teel enda jutule.”

      “Seda ma arvasingi,” tähendas Nanny. “Ma nägin ümbriku tagaküljel märget. Sellistega tulevad alati halvad uudised.”

      “Ma loodan, et pank ei hakka vaest Charlesi praegu tülitama. Mulle tundub, et tal on viimasel ajal pisut parem olnud, mis sa arvad?”

      “Palju parem,” noogutas Nanny. “Ta saab terveks, küll näed. Veel aasta või kaks ja ta on endine, minu kena poisu.”

      “Ta ärritub hirmsasti,” ohkas Aria. “Iga tühine asi ajab teda närvi.”

      “Jah, ma tean,” ütles Nanny. “Aga tema rikutud närvide puhul on see ka loomulik. Ta saab terveks, kullake, ära muretse.”

      “Rääkisin talle, et lähen homme Londonisse tööd otsima.”

      “Mida ta vastas?”

      “Ta suhtus sellesse väga kenasti. Tundub, et ta mõistis esimest korda, et ta võib minust puudust tunda. Aga kui seletasin, et teen seda Queen’s Folly pärast, oli ta nõus.”

      “Kui sa saad hea töökoha, on kogu vaev seda väärt. Kui ei, tule koju, kullake. Mulle ei meeldi, et sa elad Londonis üksi, sa oled liiga noor.”

      “Ma saan järgmisel kuul kakskümmend üks,” märkis Aria. “Olen piisavalt vana, et enda eest hoolitseda, Nanny.”

      “Loodame, et see on nii,” vastas Nanny Aria nägu silmitsedes.

      Aria vaatas hoopis karbis olevat raha.

      “Need inimesed olid siin vähe aega,” sõnas ta lõpuks. “See mees Bentleyga. Kas nad ütlesid lahkudes midagi?”

      “Mees tänas mind väga viisakalt,” sõnas Nanny. “Minu meelest oli ta meeldiv härrasmees. Ta ütles, et meie maalid olid siiasõitu väärt. Midagi ilusamat poleks ta saanudki öelda, eks?”

      “Tore, et ta jäi rahule.”

      Aria ei teadnud miks, aga ta oli tõesti rõõmus. Ta tundis südames ootamatut soojust. Mees võis ju olla rikas, tähtis ja võluv, aga talle olid meeldinud Queen’s Folly maalid. Aria arutles laisalt, kas ta näeb meest veel kunagi, ja naeris siis enda üle.

      Homme alustab ta uut seiklust. Võib-olla saab sellest tema elu uue etapi algus. Ta läheb Londonisse ja ta püüab tööd leida. Mis vahet sel õigupoolest oli, kas halli Bentleyga mehele nende maalid meeldisid või mitte?

      2

      Aria seisatas proua Bensteadi tööagentuuri trepi ees. See on mul sel hommikul juba viies agentuur, mõtles ta pisut väsinult. Seinal olev tolmune peegel näitas tema nägu isegi oma kriimustatud ja kõveral pinnal kahvatu ja pisut moonutatuna.

      Aria oli Queen’s Follyst lahkunud suurte lootustega. Ta oli rumalast peast arvanud, et töökohad ootavad otsijaid – ja avastas peagi, et oli tõsiselt eksinud. Töökohti muidugi oli – ja palju. Aga temale sobivaid ei olnud sel lihtsalt põhjusel, et palgad olid liiga väikesed ja ta oleks saanud Charlesile saata vaid sandikopikaid.

      Ent peamiselt selle pärast ta ju oligi Londonisse tulnud. Et anda oma panus nende armastatud kodu toetuseks, et leevendada pisutki Charlesi silmi ümbritsevaist murekurdudest, et vähendada pingeid, mis sundisid teda huuli kokku pigistama nagu üleloomuliku pingutusega enesevalitsust säilitades.

      “Te ei tohi oma vennal muretseda lasta.” Kui sageli oli Aria kuulnud neid sõnu nende perearstilt ning mõelnud, et too oleks võinud sama hästi temalt paluda tõusu-mõõna takistamist või ilma muutmist mingi võlujoogi abil!

      Charlesi närvid olid viimseni pingul. Ka kõige tühisem asi võis teda ärritada, kuni ta oli lõpuks vaid pisut paremas seisus kui terroristide käest pääsedes. Ja kõige rohkem erutas teda mõte rahast!

      Aria teadis, et venna ajusopis oli pidev hirm, et nad ei suuda Queen’s Follyt endale