Keelatud armastus. Barbara Cartland

näis, kas Betty tuleb. Ma ei saanud ju muud öelda, eks ole?”

      “Ei, muidugi mitte, kullake. Ehkki mul on kahju, kui see vaeseke jääb sellisesse majapidamisse.”

      “Minul samuti,” märkis Aria. “Ega Charles sellele vastu ole?”

      “Ma mõtlen, et tal oleks sinu äraoleku ajal siis seltsiline. Tal oleks muidu õhtuti igav, kui vestluskaaslast pole ja mina kipun ju pärast õhtusööki tukastama. Olen kõike üritanud, aga ma ei suuda üleval püsida.”

      Aria naeris.

      “Ja sa ei peagi, Nanny. Sina tukasta julgelt ja kui meie õpilane tuleb, võib Charles talle õpetada külvikordi või midagi muud sama põnevat.”

      “Kui ta on korralik tüdruk, siis on Charlesil väga palju kasu, kui tal on keegi uus inimene, kellega suhelda,” lausus Nanny. “Minu arvates on selline endasse sulgumine kahjulik. Ta peaks üritama noor olla. Ma pole teda terve aasta naermas kuulnud. Meenutasin siin üks päev, kuidas ta lapsena naeris. “See on naljakas, Nanny! Kas sa ei taipa?” ütles ta mulle ja naeris, kuni ma arvasin, et ta läheb lõhki. Nüüd on ta tõsine nagu kohtunik. See pole loomulik.”

      “Ei, Nanny, ei ole,” nõustus Aria, mõeldes piinadele, mida Charles oli pidanud vangis olles taluma ning millest ta oli kord ühel masendushetkel pisut Ariale rääkinud.

      Aria võttis oma koti ja kübara ning tõusis.

      “Ma lähen üles riideid vahetama,” ütles ta. “Loodetavasti tuleb Charles peagi. Ma tahaksin talle rääkida kõigest, mis täna juhtus.”

      “Mina loodan, et see tütarlaps tuleb siia,” tähendas Nanny ja Aria taipas kerge ohkega, et Nanny mõtles taas rohkem Charlesile kui kellelegi teisele.

      Tema vend oli alati olnud Nanny lemmik ja trepist üles minnes tundis Aria, nagu oleks ta juba kodust ning Nanny ja Charlesi elust lahkunud. Ta viibis justkui eikellegimaal. Tänasega oli lõpp, aga homne polnud veel alanud!

      Ja mida toob temale homne päev? Ta kuulis mõtteis taas seda kalki ja külma tooni Dart Huroni hääles ning tundis, et väriseb. Tol hetkel oli Aria vihastanud, ent meenutades oli selles midagi ähvardavat.

      Kas see mees on julm? arutles ta. Sama julm kui tema indiaanlastest esiisad? Aria hakkas järsku kartma.

      4

      Aria saabus Guildfordi jaama, kus suur limusiin juba ootas. Juht pani ta kohvrid auto pakiruumi ja nad sõitsid läbi linna Surrey küngaste vahele. Ja ehkki Aria oli valmistunud nägema muljetavaldavat hoonet, rabas pärast tohutute aiapostide vahelt läbi sõitmist ja uhkest vahimajakesest möödumist nähtavale ilmunud Summerhill House teda täielikult.

      Maja ehitas algselt George III valitsusajal keegi itaallane, kuid järgmised omanikud tegid juurdeehitusi, kuni maja laiutas pisut raskepäraselt, ent ometi kummaliselt kaunina mitmel aakril. See asus künka tipus; maapind langes teisel pool järsult orgu ja selge ilmaga oli taamal näha meri.

      Nii maja kui ka selle aiad olid ainulaadsed. Kõik, mida raha abil sai aias teha, oli Summerhillis tehtud. Seal olid lilled, kujud, purskkaevud, lehtlad, kiviktaimlad ja sillerdavad ojad – see kõik võttis silmade eest kirjuks.

      Aria istus hetke suu imetlusest ammuli, aga seejärel tõrjus närvilisus kõik muu kõrvale. Maja oli palju suurem ja võimsam kui ta oli arvanud ning siis meenus talle, miks ta oli tulnud – et juhtida seda aukartustäratavat majapidamist mehe eest, kes hakkab talle maksma kakskümmend naela nädalas.

      Aria arutles, mida väärikas ja üsna sõnaaher limusiinijuht ütleks, kui naine käsiks tal ringi pöörata ja jaama tagasi sõita. Ja just seda Aria üle kõige teha tahtiski – põgeneda, põigelda selle vastutuse eest, mis oli tema arvates kindlasti suurem kui ta suudab enda kanda võtta.

      Aga nüüd oli juba hilja. Auto oli sõitnud peaukse ette sammaskotta, livrees teener kiirustas trepist alla ja hetk hiljem tervitas Ariat McDougall, kes meenutas talle üpris kombelõtva peapiiskoppi, nagu neiu ootamatult lõbusalt mõtles.

      “Härra Huron ütles, et teid on oodata, preili Milbank,” sõnas mees viisakalt, ent siiski aimatava familiaarse tooniga, mida teenijad omavahel kasutavad.

      “Ehk te näitate mulle maja,” sõnas Aria. “Aga esmalt tahaksin ma oma tuba näha.”

      “Ma eeldan, et te kasutate samu ruume, mida proua Cunningham,” ütles McDougall ning taas jäi Ariale tema hääletoonist mulje, nagu teeks mees tema kulul nalja.

      “Ilmselt on nii kõige mugavam,” vastas Aria jäigalt.

      McDougall juhatas ta üles ja tohutult pika koridori lõpus avastas Aria kaks väga kena tuba. Magamistuba oli väike, aga uhkelt möbleeritud. Elutoas olid suured aknad, mis avanesid aia poole ning vastupidava välimusega kirjutuslaud, mis tundus olevat ääreni pabereid täis. Selle kõrval oli mugav diivan, tugitoolid ja teler, mis olid ilmselt mõeldud ainult temale.

      “Kui ilusad toad,” ütles Aria, unustades McDougalli ees hetkeks formaalsused.

      “Sama arvas ka proua Cunningham,” nentis mees. “Tal oli kahju neist lahkuda.”

      Mehe kõrvalpilk ja näoilme ütlesid kõik. Aria tundis, et süda vajus saapasäärde. Kui terve teenijaskond teadis, miks proua Cunningham lahkus, sai ta väga hästi aru, et tema uus amet ei saa olema väga lihtne.

      “Ehk tutvustaksite mind nüüd teenijatele,” ütles Aria. “Proua Benstead teatas, et nad on kõik läbi tema agentuuri leitud.”

      “Just nii, preili,” naeratas McDougall. “Oleme kõik nii-öelda Bensteadi tallist. Mõned meist on härra Huroni juures ka tema eelmiste siinviibimiste ajal töötanud, aga osa, kui tohib nii öelda, ei vasta meie tavapärastele nõudmistele. Aga eks tuleb vastu võtta, mida pakutakse.”