Keelatud armastus. Barbara Cartland

vanemad, mõtles Aria. Nad kujutasid ette, et lapsed saavad ise ka kõige võimatumates olukordades hakkama. Ja ometi ei uskunud Aria mitte hetkekski, et Betty Tetly suudab enda eest seista, kui mängus oli Fred Fuller.

      “Muidugi ei taha ma teile survet avaldada,” lausus Aria. “Aga kui te juba nii kaugele tulite, siis võite ju ühe asemel kahte talu vaadata. Mu vend on Sir Charles Milborne.”

      Ta nägi, et Betty silmad läksid pisut suuremaks ja taipas, et see avaldas tüdrukule muljet. See võib kallutada tema otsuse Charlesi kasuks ja päästa ta Fred Fulleri küüsist. Aga kunagi ei või teada. Tüdrukud olid naljakad olevused; talle võib Plover’s End meeldima hakata ja ongi kõik.

      Aria tundis, et on teinud kõik, mis tema võimuses. Samal ajal oleks tore, kui Charlesil oleks õpilane, Nannyl hoolealune ja sada naela kulus alati ära, ehkki suurem osa sellest läheks Betty söögi peale.

      Rong jõudis Hertfordi täpselt õigel ajal. Väljudes nägi Aria Fred Fullerit üsna erksavärvilises kerges jakis, müts ühele poole viltu, ootamas oma uue Land Roveri kõrval, mis oli kohale toodud vaid mõne nädala eest. Üht pidi Aria tunnistama – ehkki Fred oli inimesena läbinisti mäda, oli ta tubli talunik. Plover’s End tõi tulu, mida aga Charlesi majapidamise kohta öelda ei saanud.

      Aria ootas kümme minutit ja läks siis bussi peale, mis viis ta Queen’s Follyst umbes poolteise miili kaugusele ning asus siis üle põldude jala kodu poole teele. Talvel ei saanud seda lühemat teed kasutada ja siis oleks pidanud tegema üle kolme miili pikkuse ringi. Sel õhtul olid põllud kuivad ning päevasoojus hajus kergeks uduks, mis tõusis taamal olevalt jõelt.

      Aria tundis järsku kiindumust selle maakoha vastu, mida ta tundis nii hästi ja mis oli kummalisel kombel osa temast, nii et kõik selle juurde kuuluv oli talle sama kallis ja tuttav kui armastatud inimene. Hekid; noorte lehtedega puud; kastanid, mille kleepuvad pungad olid valmis puhkema; erksinised kellukesed metsas ja priimulad jõe kallastel. Aria tundis valulikku kurbust, nagu ei suudaks ta neist lahkuda. See oli tema kodu, ta kuulus siia. Olgugi, et talle pakuti suurt palka, aga kuidas ta suudab selle kõik maha jätta?

      Ja Charles vajas teda. Ta oskas vennaga rääkida, kui too oli väsinud, teadis, kuidas teda innustada, kui ta oli masenduses ja õnnetu. Nanny poputas Charlesi liialt. Temale jäi Charles alati väikeseks poisiks, keda peab hellitama ja voodisse panema, sest ta oli söönud liiga palju tooreid õunu.

      “Ma olin arust ära, arvates, et saan ära minna,” ütles Aria endale ja siis meenus talle paberihunnik Charlesi laual – maksmata arved, mille hulk kahaneks kahekümne naela abil nädalas kiiresti.

      Aria seisatas hetkeks, jõudes ülekäigukohani. Ta nägi taamal Queen’s Follyt. See asus ümbritsevast maapinnast pisut kõrgemal ning selle punased tellised oli loojuva päikese säras soojad. See oli nii ilus, et Aria oleks tahtnud nutta – nii vana ja ometi nii kulumiskindel, et jäi mulje, nagu seisaks see seal igavesti mineviku mälestusmärgina, olles samas tulevikunägemus. Kas ükski ohver oli liiga suur, kui asi puudutas Queen’s Folly päästmist?

      Aria naeratas peauksest sisse astudes ja leidis Nanny halli laua tagant istumas, ehkki kell oli kuus läbi ja uks oleks pidanud külastajatele suletud olema.

      “Oh, seal sa oledki, kullake!” hüüatas Nanny, korjas kudumisasjad kokku ja tõusis. “Panin just vee keema ja olen kindel, et ka sina soovid tassikest teed. Kas sul oli väsitav päev? Londonis oli vist palav.”

      “Kas sul käis külastajaid?” küsis Aria, vaadates rahakarpi.

      “Kaheksa,” vastas Nanny. “Kõik ameeriklased. Kaks autotäit. Nad rääkisid, et käivad kõiki maju vaatamas. Nende meelest oli meie maja väga “meeldivalt omapärane”, sest see on nii väike.”

      Nanny üritas ameerika aktsenti järele aimata ja Aria hakkas naerma.

      “Pane uks kinni,” ütles ta. “Kell on kuus läbi ja mul on palju jutustada.”

      “Sa said tööd,” tähendas Nanny. “Ma näen seda su näost.”

      “Kui sa nii nutikas oled, kas oskad arvata, millist?” uuris Aria.

      “Ma ei hakka arvamise peale aega raiskama,” andis Nanny vastu. “Tule ja räägi kõigest.”

      Ta läks ees elutoa poole. Aria viskus toolile ja tõmbas kübara peast. Alles siis taipas ta, et ta juuksed olid endiselt kõrvade taha lükatud nagu valmistudes vestluseks Dart Huroniga. Jaama viivas bussis oli ta prillid eest võtnud, kuid juuksed unustas lahti teha ning ta arutles, miks polnud Nanny selle kohta midagi öelnud. Võib-olla polnud see teda nii palju muutnud kui ta oli lootnud. Võib-olla näinuks Dart Huron teda täpselt samasugusena ka siis, kui ta kiharad oleksid näo ümber hõljunud.

      Nanny tuli köögist teekruusidega.

      “Ma tegin sulle lehtsalati võileiva,” ütles ta. “Olen kindel, et sa ei söönud korralikult lõunat, arvestades, et sa pidid selle eest maksma.”

      “Ma sõin salatit, juustu ja jõin kohvi,” selgitas Aria. “Ja sa ei usu seda, aga see maksis neli šillingit ja kuus penni. Ma olin enda peale maruvihane, et ei läinud kuskile odavamasse kohta.”

      “Need Londoni kohvikud on kõik ühesugused,” turtsatas Nanny. “Ime, et need armetud inimesed, kes peavad linnas töötama, nälga ei sure. Neis söögikohtades ei anta kunagi nii suuri portsjoneid, et neist liha luudele saaks.”

      Ta kallas Ariale teed ja istus laua taha.

      “Räägi siis, mida sa teinud oled,” ütles ta.

      Aria jutustas talle kõigest algusest peale. Kuidas ta käis ühest agentuurist teise, kuni talle pakuti lõpuks proua Bensteadi juures fantastilist töökohta Dart Huroni majapidajanna ja sekretärina. Ta kirjeldas oma vestlust mehega Claridges’is, jättes rääkimata vaid selle, mida mees oli öelnud temasse kiindumise kohta ega maininud agentuuri kirjeldades proua Cunninghami.

      “Nii saingi ma tööd, Nanny,” lõpetas Aria.

      “See pole võimalik!” hüüatas Nanny. “Nii palju raha! Sel mehel on seda vist hunnikutes, kui ta seda niimoodi tuulde loobib!”

      “Ma arvan, et ongi,” nentis Aria.

      “Ja milline ta on, kullake?” uuris Nanny. “On ta kena inimene? Ma ei tahaks, et sa läheksid tööle majja, kus sa ei saaks suhelda endasugustega. Ükski raha pole väärt ebameeldivusi, millega sa võid kokku puutuda.”

      “Selle pärast ära muretse,” tähendas Aria. “Ja kui sa tahad teada, milline härra Dart Huron on, siis ma võin seda öelda. Sa oled teda näinud.”

      “Ma olen teda näinud!” hüüatas Nanny taas. “Millal?”

      “Mäletad meest halli Bentleyga, kes koos selle väga ilusa ameerika blondiiniga eile siin käis?”

      “Muidugi mäletan,” vastas Nanny. “Kas sa tahad öelda, et see ongi härra Huron?”

      “Jah, see on tema.”

      “No kas sa näe!” lausus Nanny. “Noh, tore, et ta on sinu kodu näinud ja teab, kust sa pärit oled. Parem, kui ta teab, kes sa oled ja et sa väärid austavat kohtlemist.”

      Aria ei hakanud Nannyt kurvastama ega öelnud, et ta oli andnud valenime. Nannyl olid selles suhtes, mida Charlesi tiitel ja Queen’s Folly tavainimesele tähendasid, väga lennukad arusaamad. Ja ta ei mõistaks iialgi, isegi kui Aria püüaks talle selgitada, miks talle valmistasid piinlikkust isa surmaga kaasnenud halb kuulsus või kuulujutud, mida Sir Gladstone Milborne oli elu ajal põhjustanud. Nanny jaoks oli maa-aadelkond, olgu nad head või halvad, siiski inimesed, kellele alt üles vaadata. Tal polnud aimugi, et ajad olid muutunud või et Aria ja Charles ei olnud oma positsiooni ega suguvõsa ajaloo üle uhked.

      “Kakskümmend naela nädalas!” kordas Nanny. “See tundub olevat suurt hulk raha. Kas ta võtab sind pikaks ajaks tööle?”

      “Mul pole aimugi,” vastas Aria. “Suveks vist. Aga ma pean sulle veel midagi rääkima, Nanny.”

      Aria jutustas rongis kohatud Betty Tetlyst