Keelatud armastus. Barbara Cartland

andeks, et hilja peale jäin, kullake, aga piim toodi farmist alles mõne minuti eest. Su tee on nüüd valmis.”

      Aria tõusis aeglaselt laua tagant ja naeratas.

      “Ma arvasingi, et Bill hilines jälle,” tähendas ta. “Ära muretse, Nanny, ja ära jumala pärast temale midagi ütle. Sa ju tead, kui raske on Charlesil karjuseid leida.”

      “Tänapäeval on üldse korralikku tööjõudu raske leida,” sõnas Nanny salvavalt. “Mine nüüd teed jooma. Kas keegi täna käis ka?”

      Aria vaatas laual olevat karpi, kus oli kuus poolekroonist.

      “Nagu näed, ei ründa meid just rahvamassid,” vastas ta naeratades. “Täna on käinud neli ameeriklast ja üks kohutav paar mootorrattaga. Naine ütles: “Ülbus”, sest tema arvates polnud maja poolt krooni väärt ja ta imestas, et me julgeme nii palju küsida.”

      “Milline häbematus!” hüüatas Nanny. “Oleks ma vaid siin olnud. Ma oleksin talle oma arvamuse näkku öelnud.”

      Aria naeris. Ta oli Nanny “arvamusi” kuulnud nii kaua, kui suutis meenutada. Ähvardustena tundusid need alati väga hirmsatena, aga tegelikkuses ei pannud need kedagi värisema, kui kolmeaastased lapsed välja arvata.

      “Me ei tohiks oma väheseid kliente minema peletada,” lausus Aria. “Hoolimata naise ebameeldivatest märkustest ostis tema abikaasa paar postkaarti. Raha on sahtlis. Charles käskis seda eraldi hoida.”

      “Ma pole seda unustanud,” ütles Nanny pahaselt.

      Ta ajas alati kogu raha segamini ega kannatanud pisimatki vihjet selle kohta, nagu poleks tema äärmiselt pedantne arvepidaja.

      “Kuus inimest poole päevaga!” nentis Aria käsi üle pea sirutades. “Viisteist šillingit! See on täiesti lootusetu, eks, Nanny? Ma räägin täna õhtul Charlesiga. Ta oli eile õhtul nii väsinud, et ma ei tahtnud teda koormata.”

      “Mõtle, enne kui sa midagi ütled, kullake,” manitses Nanny. “Ja mina pole sinu hullude ideedega päri – pea seda meeles.”

      “Aga sa tead väga hästi, Nanny, et me peame midagi ette võtma,” vaidles Aria.

      Nanny ohkas ja see tundus tulevat tema väikese hapra keha sügavaimast sopist.

      “Jah, kullake, midagi vist tuleb tõesti ette võtta,” nõustus ta. “Aga mida? Selles on küsimus.”

      “Ja mina tean vastust,” lausus Aria. Ta kummardus järsku ja suudles oma vana hoidja kortsulist põske. “Sina ära muretse, juhtugu, mis tahes. Lõpuks läheb kõik hästi, küll sa näed. Kahtlemata on nii kõige parem! Mäletad, kui tihti sa seda mulle kordasid, kui ma olin laps?”

      “Muidugi mäletan,” vastas Nanny. “See tegi mu tuju paremaks, aga tegelikult pole ma kindel, et see oli alati õige.”

      “Seekord olen mina kindel,” naeratas Aria.

      Ta läks laua juurest akna alla. Päike paistis ja kerge tuulehoog sahistas kahvaturohelises varasuvises lehestikus. Maja ees kasvavate roosipõõsaste kohal oli kuulda mesilaste vaikset suminat. Muidu oli kõik väga vaikne – Inglismaa maamaja tasane rahu.

      “Liiga vaikne!” ütles Aria ootamatult valjul häälel, järgnedes oma mõtetele.

      Laua ääres istuv Nanny vaatas üllatunult üles.

      “Mis on?” uuris ta.

      “See paik,” jätkas Aria. “See on liiga vaikne, liiga eemal muust maailmast, liiga väike, et suuremat tähelepanu tõmmata. Ja reklaamimiseks meil raha pole. Meil pole lootustki külastajaid meelitada, kui mõne miili kaugusel on Hatfield House, Luton Hoo ja Woburn Abbey. Ja miks peaks keegi meie peale mõtlema, kui Bedfordi hertsog mõtleb rahva Woburni meelitamiseks välja igasuguseid kavalaid võtteid?”

      “Aga miks nad ei peaks?” päris Nanny peaaegu vihasena. “Queen’s Folly on sama vana ja ilus kui Hatfield House.”

      “Ja umbes kümme korda väiksem,” andis Aria ägedalt vastuseks ja naeris siis. “Ära kuula mind, Nanny. Ma lihtsalt kadestan neid, kes suudavad koguda poolekrooniseid palju rohkem, sest neil on rohkem pakkuda. Aga Charles muidugi ei tunnista, et mõni koht võib olla imelisem kui Queen’s Folly.”

      “Ükski teine koht ei saa sellele ligilähedalegi!” teatas Nanny südikalt.

      Aria naeris taas.

      “Te pole kumbki erapooletu.”

      “Ja õigusega,” nähvas Nanny.

      “Ja õigusega,” lausus Aria vaikse kajana.

      Tema pilk muutus leebeks ja ta vaatas oma vana hoidja kühmus kogu, oodates avatud ukse juures laua taga istudes Queen’s Follysse külastajaid, kellelt raha koguda.

      Kui nad otsustasid maja rahvale vaatamiseks avada, oli see tundunud suurepärase võimalusena raha teenida. Charles oli alguses olnud sellele vastu, et võõrad tungivad tema ellu ja segavad rahu majas, mida ta armastas üle kõige. Aria veenis teda, et ainus võimalus maja enda valduses hoida, oli rahuldada nende uudishimu, kellele meeldis vaadata möödunud hiilgeaegade jäänukeid.

      Kui Charles oli lõpuks veendunud, et Queen’s Folly uste avamine oli mitte ainult vajalik, vaid ka otstarbekas, oli ka tema sellest ideest vaimustunud. Ent loid reaktsioon nende lahkele žestile oli viinud ta masendusse ja muutnud kibestunuks.

      Tõtt-öelda polnud see mingi üllatus, et vaid vähesed külastajad oli Queen’s Follyst kuulnud, rääkimata selle ülesleidmisest. See asus kitsaste ja käänuliste teede lõpus, Hertfordshire’i metsikus rohelises vööndis, mis oli puutumatu ja rikkumata hoolimata asjaolust, et see asus Londonist vaid 25 miili kaugusel. Queen’s Follysse viivate teede ääres polnud ühtki basseiniga võõrastemaja ega värvilisi tulesid. Puudusid ka kõrtsid, mida olid hakanud pidama nutikamad omanikud, olles valmis pakkuma luksuslikku lõunasööki iidsete talade all ja vanade avatud tulekollete ees.

      Ometi käis Queen’s Follys piisavalt inimesi ning intelligentsemad neist hüüatasid rõõmust, nähes viis sajandit tagasi laotud punaste telliste mahedat ilu; sattusid vaimustusse keskpiidaga akendest; vaatasid uskmatul ilmel maale, mis rippusid banketisaalis, suutmata uskuda, et need olid originaalid.

      Ja see oli kõik! Muud polnudki vaadata! Queen’s Folly oli üsna tilluke. Legendide kohaselt oli selle lasknud ehitada kuninganna Elizabeth, kes soovis seal aeg-ajalt viibida omaette ilma õukondlaste, kammerneitsite ja teenriteta. Legend vihjas ka, et selle taga peitus midagi romantilist, aga neid lugusid ei kinnitanud miski.

      Queen’s Folly oli kahtlemata Elizabethi-ajastu ehitis ja selle perioodi suurepäraselt säilinud juveel. Maja nimi oli sama vana kui selle alusmüürid ja päritolu kohta võis vaid oletusi teha, sest Hertfordshire’i maakonna arhiivis oli öeldud vaid, et maja ehitati kellegi Sir Charles Milborne’i käsul. Kas oli ehk tema olnud järjekordne kavaler, kelle süda lebas selle naise jalge ees, kes viis Inglismaa enneolematu hiilguseni ja kelle imetlejad ristisid ta Glorianaks?

      Banketisaali kamina kohal rippus kuninganna portree. See polnud kuigi tuntud maal, ent see andis väga hästi edasi tema juuste erkpunase tooni. Aria oli seda lapsena jumaldanud. “Ta on punapea nagu minagi,” ütles ta päris pisikesena, osutades väikese sõrmega Elizabeth I juveelidega kaunistatud kiharatele.

      “Ta oli suurepärane naine,” oli Nanny vastanud. “Ja sinust sellist ei saa, kui sa ei õpi oma tujusid talitsema.”

      Siis oli ta võtnud Arial käest kinni ja näidanud trepil olevat vana nikerdatud kirja ning sundinud teda seda valju häälega lugema.

      “Kui Milborne on punapea, ootavad ees pahandused.”

      Nanny vaatas teda ja tundis, kuidas süda tõmbus kokku. Aria punased juuksed lendlesid ümber pea ja kui päikesevalgus ukse vahelt sisse tungis, pani see tema kiharad tantsisklema ja särama nagu oleks need kuldne leek.

      See laps oli imekena! Ja mis ootas teda selles tühjas, lagunevas majas peale vana naise seltsi ja lõputult toriseva mehe, kelle sõjakoledused ja veresaun olid peaaegu hävitanud!

      “Ta peab siit lahkuma,” mõtles Nanny endamisi. Ent just siis, kui ta kavatses selle välja öelda, pöördus Aria kannal ringi ega kuulanud teda enam. Ta vaatas üle ukse välja.

      “Üks auto tuleb,” sõnas ta. “See paistab kallis olevat. Issand, ongi! See on see uus Bentley!”

      Aria astus