Saatan ja ingel. Barbara Cartland

oli ka teine põhjus?” küsis hertsoginna naeratades. “Las ma arvan – tunnen, et põhjus on Harewoodi krahvis ja tema ülitoredates hobustes.”

      Hertsog naeris.

      “Sul on alati vaistu, kui asi puudutab mind. Jah, see on tõsi. Kui sinu juurest lahkun, siis peatun enne Doncasteri võiduajamistele minekut Harewoodis.”

      “Kas ka sinu hobune võistleb?” uuris hertsoginna.

      “Koguni kolm ja usun, et üks neist võidab kindlasti,” vastas hertsog.

      Hertsoginna ohkas.

      “Tahaksin nii väga seal olla.”

      “Võib-olla järgmisel aastal, ema. Aga kui oled piisavalt terve, siis saad ehk ühe päeva Ascotis veeta.”

      “See meeldiks mulle väga ja olen kindel, et helde kuninganna lubaks mul Windsoris peatuda,” lausus hertsoginna.

      “Sa tead ju, et lubaks,” vastas hertsog. “Kuid sa pead selleks piisavalt terve olema. Kuninglikus seltskonnas viibimine võib sulle liiga ränk olla.”

      “Seda küll, jah,” nõustus hertsoginna. “Aga räägi mulle veel Doncasteri markii juurde minekust. Olen teda alati pidanud äärmiselt võluvaks meesterahvaks.”

      “Mina samuti ja seetõttu peaksid mõistma, miks tahan kohtuda tema tütrega,” lausus hertsog.

      Toas valitses hetkeks vaikus ja hertsoginna ei lausunud sõnagi. Seejärel küsis ta:

      “Kas pead silmas… kas mõtled…?”

      “…abielu?” lõpetas hertsog lause. “Jah, ema, olen jõudnud otsusele, et on aeg abielluda.”

      “Oh, Kerne, sellest olengi alati unistanud!” hüüatas hertsoginna. “Aga kas just Marmion ongi see, kes on sul aidanud nii äkitselt otsustada?”

      “See on Marmion, kuid veelgi enam aitas mind kuninganna,” vastas hertsog.

      “Kuninganna?”

      “Ta rääkis minuga eelmisel nädalal.”

      “Kas Marmionist?”

      “Jah.”

      Hertsoginna ahhetas pisut ehmunult, kuid ei seganud vahele.

      “Tema kõrgeausus kutsus mind oma võõrastetuppa, et minuga vestelda. Teadsin kohe, et ta tahab rääkida millestki tähtsast.”

      “Peale selle tahtis ta kindlasti rääkida ka muust,” sõnas hertsoginna ruttu.

      “Täpselt! Ta ütles, et oli kuulnud, et samaaegselt Walesi printsiga oli Covent Gardenis oma majakeses viibinud ka Marmion koos abikaasaga ja kuninganna sõnul olid nad mõlemad käitunud “metsikult”.”

      “Usun, et kuninganna pidas silmas seda, et nad olid liiga palju joonud,” lausus hertsoginna tasa.

      “Kuulsin teisest allikast, et nad olid olnud jälestusväärselt purjus.”

      “Oh, Kerne, mida me saaksime ses suhtes ette võtta?”

      “Ainus, mida saame teha, on välistada, et Marmion pärast mind hertsogiks saaks, “ vastas hertsog.

      “Ja seda kuninganna ütleski?”

      “Kuninganna ütles, et Ollertoni hertsoginna oleks tavaelus kammerneitsi.”

      “Ja loomulikult ei soosi kuninganna lihtlabast neidu, kelle su sugulane oma abikaasaks valis,” lisas hertsoginna.

      “Täpselt seda kuninganna öelda tahtiski ja sellepärast on minulgi kätte jõudnud aeg abielluda, nii kurb, kui see ka pole,” sõnas hertsog.

      “Jah, armas, aga kas see on siis kurb?”

      Hertsog vaikis hetke, siis aga ütles:

      “Ema, ma ei taha abielluda, nagu sa tead juba eelmistest kordadest, mil oleme seda teemat arutanud. Olen praeguse olukorraga vägagi rahul, kuid ma tean, et minu kohuseks on kanda hoolt hertsogitiitli pärandamise eest. Seega vajan sinu abi.”

      “Minu abi?” hüüatas hertsoginna üllatunult.

      Hertsog naeratas.

      “Sellepärast, et loodan markii tütrele, kes peaks hetkel olema sobivas eas, sest kui ma viimati Doncasteris viibisin, istus ta veel koolipingis, kuid ma ei ole harjunud aega veetma koos noorte neidudega, sest kohtades, kus mina käin, neid tavaliselt külaliste hulgas pole.”

      “Muidugi mitte!” hüüdis hertsoginna. “Saan sellest aru.”

      “Seega palun sul teha sobivatest neidudest nimekiri, et saaksin enne otsuse langetamist ja kellegi väljavalimist nad üle vaadata.”

      Hertsoginna vaikis ja emale otsa vaadates küsis hertsog:

      “Ema, mis viga? Arvasin, et pärast kõike seda, mida oled öelnud minu abiellumise ja lapsesaamise kohta, peaksid nüüd just sina kõige õnnelikum olema, sest neid asju ma kavatsengi teha.”

      “Muidugi olen rõõmus, et abiellud, kuid mina, rumaluke, lootsin, et armud kellessegi,” vastas hertsoginna.

      Hertsogi suu kõverdus.

      “Selle kohta ütleksid teenijad, et see on “hoopis midagid muud”.”

      “Kuid sinu viis abielluda tundub liiga külmavereline.”

      “Aga on mul muud võimalust? Sa oled kohtunud südametemurdjatega – ma ei püüagi väita, et neid on olnud vähe –, kes on mind hetkeks ära võlunud, kuid ükski neist ei kõlba mulle abikaasaks.”

      Hertsoginna, kes poja armuelust rohkemgi teadis, kui too arvata oskas, pidi tunnistama, et pojal on õigus.

      Poja afäärid, kuigi diskreetsed, olid kõigile teada ringkondades, kus hertsog ringi liikus, ja hertsoginna sõbrad olid meeleldi valmis talle kõigest rääkima.

      Seetõttu teadis hertsoginna, et viimased kuus kuud oli poeg veetnud aega koos kaunitariga, kelle abikaasa suurima heameelega ratsutas hertsogi hobustega, sõitis tema jahiga, jõi ta veini ja paistis mitte nägevat, et tema võõrustaja kogu tähelepanu ta abikaasale pööras.

      Hertsoginna meelest oli see äärmiselt tsiviliseeritud käitumine, mille heaks näiteks oli Walesi printsi eluviis.

      Kuid kahtlemata oli pojal õigus selles osas, et pidudel, kus hertsog oli kas külaline või võõrustaja, ei viibinud noori ja vallalisi tütarlapsi.

      Justkui teades, millest ema mõtleb, kummardus hertsog ettepoole ja lausus:

      “Ema, ära ole nii murelik. Luban, et kui olen abielus, siis käitun oma abikaasaga igati kombekalt. Aga ta peab sinu koha ülevõtmiseks olema õige inimene, kuigi keegi pole nii ilus kui sina.”

      Hertsog rääkis niivõrd siiralt, et hertsoginna sõnas kätt välja sirutades:

      “Kallis Kerne, sa oled fantastiline poeg ja ma loodan, et sinu naine, kes iganes ta siis on, hindab su väärtust. Kuid abielu vajab ka armastust ja soovin, et leiaksid selle.”

      Otsekui vestluse teemat häbenedes tõusis hertsog püsti.

      “Ema, armastus on üks ja abielu hoopis teine asi. Keskendume minu abielule. Otsi mulle õige kaasa, kes kaunistaks Ollertoni teemante.”

      Hertsoginna naeratas.

      “Et Ollertoni tiaarad on teistest kõrgemad ja suursugusemad, siis peab ta järelikult olema pikka kasvu.”

      “Muidugi,” nõustus hertsog. “Vähemalt viis jalga ja üheksa või kümme tolli pikk ning kuna safiirid on eriti kaunid just heledal nahal, siis peaks mu tulevasel kaasal olema küpse maisi karva juuksed.”

      Hertsoginna ei öelnud midagi, kuid ta silmis vilksatas säde, kui ta mõtles kolmele naisele, kellega poja nime viimasel ajal seostati ja kes olid kõik brünetid.

      “Siis on ju veel pärlid,” jätkas hertsog oma mõttelõnga. “Viis rida pärleid vajavad enda näitamiseks täiuslikku figuuri.”

      “Armas,