Saatan ja ingel. Barbara Cartland

asju hoidsid.

      Toas olid molbert, millel Daphne visandas, ja pintslite ning värvide komplekt.

      Seal olid Sarah’ õmbluskorvike, mis sarnanes väga ta ema omaga, ja Anita raamatud, mis täitsid terve raamaturiiuli ning olid ema suurest vastuseisust hoolimata ka põrandal hunnikus.

      Diivaneid ja toole kattis pisut pleekinud, kuid kaunis, kardinatega ühte värvi sitsriie.

      Laual seisvad lilled ja aknast tulev päiksevalgus muutsid toa äärmiselt rõõmsaks.

      Sarah seisis kaminaesisel vaibal ja ootas, kuni Daphne ja Anita istet võtsid. Seejärel lausus ta:

      “Olen sellest juba kaua mõelnud.”

      “Millest sa meile rääkida tahad?” küsis Daphne.

      “Ma ju üritangi sellest praegu juttu teha,” lausus Sarah kannatamatult.

      Ta oli kolmest õest kõige suursugusem ja heleroosa naha, punaka varjundiga kuldsete juuste ning siniste silmade tõttu teadis Sarah oma ilust juba koolitoas õppides.

      “Sa pead mõnda aega Londonis olema ja kuidagi kuningakojas pilku püüdma,” oli proua Lavenham alatasa öelnud.

      Sarah oli seda pikisilmi oodanud ja olnud sama kindel kui ta perekondki, et teda saadab edu.

      Kuid siis juhtus kohutav õnnetus. Sarah’ isa kõrgeauline Harold Lavenham kukkus jahti pidades.

      Hobune veeres üle mehe ja isa sai raskelt vigastada.

      Möödus kaks valurikast aastat, enne kui isa lõpuks suri, ja nüüd, mil leinaasta oli möödas, arvasid arstid, et pingelise elu tõttu oli ema tabanud kopsuhaigus.

      “Kuus kuud Šveitsis võivad teie ema elu päästa,” olid arstid keerutamata öelnud.

      Terve pere oli selliseid kulutusi pidanud võimatuks, kuni mõisahärra abikaasa proua Benson, kes oli emast alati lugu pidanud, lubas lisaks ema Šveitsi viimisele temaga sinna vähemalt kolmeks kuuks jääda.

      Ka proua Benson oli olnud haige, kuid teistel põhjustel, ja see polnud suurepärane asjade käik mitte ainult proua Lavenhamile, vaid ka jumala kingitus tütardele, sest nii pidid nad ostma vaid ühe sõidupileti ja maksma ühe voodikoha eest hotellis, kus ema ravi ajal viibis.

      Kuid tüdrukud teadsid, et kogu vaba raha kulub ema peale ja kodus viibijaile ei jää suurt midagi.

      Anita ja Daphne arvasid, et sellest Sarah tahtiski rääkida ja silmitsesid õde pisut kartlikult.

      Sarah oli terve elu olnud hakkaja ja pärast isa surma vastutas tema pere rahaasjade eest ning vältis liigseid kulutusi, mida isa oma eluajal polnud suutnud.

      “Nagu te teate, arvasin ma alguses, et pean koos emaga Šveitsi sõitma ja ma tõepoolest mõtlesin juba õudusega, et nii juhtubki.”

      “Võõrast maad oleks olnud ju huvitav näha,” lausus Daphne.

      “Huvitav!” hüüatas Sarah sarkastiliselt. “Koht, kuhu mamma läks, kubiseb eakatest invaliididest ja brošüüri kohaselt ei luba arstid seal mingit meelelahutust ega lõbustusi, sest need meelitaksid patsiente ravikuuri täpsest järgimisest kõrvale.”

      “Oh, vaene mamma!” sõnas Sarah kaastundlikult.

      “Emal pole selle vastu midagi,” ütles Sarah. “Ta tahab vaid terveks saada ja tal on ka proua Benson, kellega lobiseda. Kuid seal pole ühtegi minuvanust.”

      Sarah’ hääles teravust kuuldes vaatasid õed talle üllatunult otsa ning ta jätkas:

      “Kas te üldse taipate, et olen peaaegu kahekümne ühe aastane? Ja ma pole käinud ühelgi ballil, ainult kohalikel pidudel, mis ei lähe arvesse. Ma pole kunagi Londonis käinud. Olen vaid isa ja ema teenindanud ning teie eest hoolitsenud!”

      Enne kui Anita midagi öelda jõudis, hüüatas Daphne:

      “Oh, Sarah, ma pole sellele kunagi mõelnud! Kui isekad me oleme olnud! Kuid isa oli niivõrd haige ja kui ta suri, siis oli ema väga kurb.”

      “Ma tean ja olen andnud endast parima – olen tõepoolest andnud endast parima,” lausus Sarah tuimalt.

      “Kallike, muidugi oled,” nõustus Anita.

      Daphne hüppas toolilt püsti, põimis käed ümber Sarah’ ja ütles:

      “Sa oled olnud nagu tõeline kalju ja me kõik teame seda!”

      “Ma ei vaja kiitust,” lausus Sarah. “Istu, Daphne, ma tahan öelda, mida me nüüd teeme.”

      Justkui sõnu otsides vaikis ta hetkeks. Seejärel aga lausus:

      “Ma juba kirjutasin isa õele Charmouthi krahvinnale ja küsisin, kas võin tema juurde sõita.”

      “Kirjutasid tädi Elizabethile?” hüüatas Daphne. “Aga ta pole meile kunagi mingit tähelepanu pööranud ja ei tulnud isegi isa matustele.”

      “Ma tean ja teame ka, et isa perekond ei kiitnud abielu emaga kunagi heaks, kuid neil pole põhjust meisse halvasti suhtuda.”

      “Krahvinna pole meid kunagi kuhugi kutsunud,” ei jätnud Daphne jonni.

      “Tõepoolest, kuid tal on väga raske keelduda ettepanekust, mille talle oma kirjas tegin.”

      “Millisest ettepanekust?” uuris Anita.

      “Küsisin temalt, kas võiksin kaheks kuuks tema poole sõita. Selgitasin, et ema pidi Šveitsi minema ja siia üksi jäänuina palume krahvinnat kui üht alles jäänud sugulast isa vanima tütre vastu kaastunnet üles näidata, sest kui isa veel elaks, oleks ta selle eest äärmiselt tänulik.”

      Sarah ütles seda väga ilmekalt ning Daphne sõnas naerdes:

      “Sul on õigus, krahvinna ei saa sinu ettepanekust keelduda.”

      “Seda arvan ka mina ning loodan, et sinu ristiema proua de Vere võtab sind enda juurde,” lausus Sarah.

      Daphne ahhetas.

      “Mu ristiema? Aga ta pole mulle ju leeritamisest saati kirjutanud ega ühtki kingitust saatnud.”

      “Tean, aga ta on väga rikas ja kuigi juba vana, lõbutseb ta tihti Surreys, isa sõnul fantastilises majas.”

      “Mäletan, et ta rääkis sellest meile,” sõnas Daphne.

      “Kirjutasin talle peaaegu samasuguse kirja kui tädi Elizabethile ja kuna tean, et ristiema meie isa alati kalliks pidas, arvan, et ta nõustub sind enda juurde võtma.”

      Daphne lõi peopesad kokku.

      “Ma tõesti loodan seda!”

      “Mina ka,” lisas õde.

      Sarah silmitses Anitat.

      Õde tundus nii noor.

      Tegelikult oli Anita kaheksateistkümneaastane, kuid lillesarnase näo ja süütu ilmega nägi ta välja kui lapsuke.

      “Aga mina?” küsis Anita, kui Sarah vaikis. “Kas jään koos Deborah’ga siia?”

      “Anita, ma pole ka sind unustanud,” lausus Sarah malbemalt. “Kuid meil pole peale ühe sugulase enam kedagi.”

      “Kes see on?”

      “Vanatädi Matilda.”

      Anita sattus hetkeks segadusse, siis aga ütles:

      “Me pole temast nii ammu kuulnud! Oled sa kindel, et ta veel elab?”

      “Ma usun küll. Vähemalt siis, kui isa suri, elas ta veel, sest saatis matusepärja.”

      “Ma ei teadnudki seda!” hüüatas Daphne. “Aga pärgi saadeti ju nii palju.”

      “Kui te mäletate, siis tegin ma nimekirja nendest, kes pärja saatsid, ja tänasin kõiki.”

      “Kus vanatädi Matilda elab?” küsis Anita.

      “Pärg saadeti Harrogate’ist,” vastas Sarah. “See saadeti postiga ja oli valmistatud lehtedest, mis minu meelest