Vürst ja võim. Barbara Cartland

jooksis meeletult üle toa mehe embusesse.

      “Shane! Shane!” hüüdis neiu ja mees kuulis tema häält nime öeldes murduvat.

      “Mis juhtus? Mis sulle muret teeb?” küsis noormees.

      “Ma… ma ei saa sulle rääkida… ah, Shane… ma arvan… et mu süda lõhkeb!”

      “Sa pead mulle rääkima, mis juhtus?”

      Ta hoidis tütarlast tihedalt enda embuses ja tundis, et too nutab.

      Mehe haare tugevnes ja ta suudles neiu juukseid. Samal ajal tuli vikont tagasi tuppa.

      “Ma ütlesin ühele teenrile, et ta tooks…” alustas vikont, siis nägi aga oma õde Shane’i embuses. “Mis viga? Mis juhtus?”

      “Seda püüan minagi teada saada,” vastas Shane. “Charlotte on endast väljas.”

      “Vaata, et ema sind niiviisi ei näeks,” hoiatas vikont.

      Vikondi õde tõstis pea Shane’i õlalt.

      “Ema on… puhketoas,” ütles ta peaaegu seosetult, “ja… mina tulin rääkima… mis on juhtunud.”

      Pisarad voolasid mööda ta kahvatuid põski ja ta sinised silmad ujusid pisaraist.

      “Tule ja istu,” tegi Shane õrnalt ettepaneku. “Räägi meile, mis sind endast välja viis.”

      “See pole üldse sinu moodi olla selline piripill, Charlotte,” tegi vikont märkuse.

      “S-sa ka nutaksid… kui oleksid… m-minu asemel!” nähvas Charlotte peaaegu raevukalt.

      “Räägi, milles asi,” ütles vend.

      Shane oli viinud Charlotte suurde tugitooli, mis seisis kamina kõrval.

      Kui neiu istus, sättis mees end käetoele istuma.

      Noormees tõmbas oma tviidpintsaku taskust rätiku ja pühkis sellega neiu silmi.

      Noormehe õrn käitumine pani neiu veelgi rohkem nutma.

      Jõupingutusega neelas ta pisarad alla ja hoides kõvasti mehe käest, ütles ta ikka veel väriseva häälega:

      “E-ema sai… tädi Odele’ilt kirja. Tädi on… leidnud m-mulle… abikaasa.”

      “Abikaasa!” hüüatas vikont. “Helde taevas, sind pole isegi veel seltskonda viidud!”

      “Ma… tean,” vastas Charlotte, “a-aga tädi Odele kirjutas, et ma olen… maailma kõige õnnelikum tüdruk… ja terve perekond peab põlvitama ja tänama… j-jumalat sellise… v-võimaluse pärast.”

      “Kes tal mõttes on? Tundub nagu see oleks Walesi prints, ainult tema on juba abielus.”

      Seda öeldes nägi vikont, et sõber Shane oli näost kaameks tõmmanud ja vaatas Charlotte’i sellise piinava ilmega, et võimatu oli mitte märgata tema kannatusi.

      Vikont oli ainus inimene lossis, kes teadis, et Charlotte ja Shane olid teineteisesse armunud ning seda juba aastaid.

      Vikondi jaoks oli nende kahe talle kõige kallima inimese armastus täiesti loomulik.

      Nüüd nägi ta esimest korda neid traagilisi tagajärgi, mida see armastus kaasa toob.

      Järele mõeldes tõdes vikont, et ta pidanuks teadma, et Charlotte’ilt oodati head, pigem veel briljantset partiid, nagu ema selle kohta ütleks.

      Perekonna teise pojana ja rahatuna ei peetud Shane’i kindlapeale sobilikuks peigmeheks.

      “Ja keda siis tädi Odele sulle abikaasaks pakub?” küsis vikont valjult.

      “M-ma ei tee seda, mida ta tahab!” nuttis Charlotte. “M-mitte keegi ei sunni mind abielluma kellegagi peale Shane’i. Kuid ema on juba mõttest vaimustunud… ja ma tean, et isa ka… kui ema sellest räägib.”

      Taas olid neiul pisarad silmis ja voolasid mööda põski alla.

      “Oh, Shane… päästa mind, päästa mind!”

      Kuna neiu hääl kõlas nii haledusttekitavalt, põlvitas Shane neiu juurde ja võttis ta kaissu.

      Vikont kuulis teenri raskeid samme.

      “Ettevaatust!” ütles ta teraval tasasel häälel.

      Shane tõusis kiirustades jalule ja Charlotte pööras näo kamina poole, et teener ei näeks tema pisaraid.

      Vikont tõusis, et võtta vastu kandik, millel seisid kaks klaasi ja suur kann siidriga.

      “Tänan, James, see on kõik,” ütles vikont teenrile.

      Ta asetas asju eemale lükates kandiku lauale ja valas siidri välja.

      Kui uks oli teenri taga sulgunud, sõnas ta:

      “Sa pead olema ettevaatlik. Kui teenrid ütlevad emale, et sa nutad Shane’i käte vahel, saadavad nad ta järgmise laevaga Iirimaale tagasi.”

      “Ma proovin… olla tähelepanelik,” vastas Charlotte, “aga kui ma pean abielluma selle õudse… jäleda mehega, kelle tädi Odele on mulle valinud… vannun, et tapan enda.”

      “Kullake, sa ei tohiks niiviisi rääkida,” ütles Shane tasasel häälel.

      Seda öeldes võttis ta Charlotte’i käe ja neiu klammerdus mehe külge nagu oleks too päästerõngas, mis päästab ta uppumisest.

      “Kes see mees on?” küsis vikont.

      Hetkeks tundus, et Charlotte polnud võimeline vastama.

      Siis pikkamisi, silmad Shane’il ütles ta häälel, mida vend vaevu kuulis:

      “Vürst Ivan Katinouski!”

      Hetkeks olid nii vikont kui Shane kangestunud. Siis suutis ta vend ütelda:

      “Ma ei usu seda! Võimatu! See peab olema nali!”

      Teine peatükk

      “See pole… nali,” ütles Charlotte ägedalt. “Ema… luges mulle… selle kirja ette… siis keegi kutsus teda… ja ma napsasin selle tema kirjutuslaualt.”

      Seda rääkides kohmitses ta oma vöö kallal ja tõmbas välja kirja, mis oli üpris kortsunud. Neiu vaatas seda ja ütles murdunud häälel: “Ma ei näe… sina… loe seda!” ja ulatas kirja vennale.

      Siis pööras ta oma pisaralaigulise näo Shane’i poole.

      Vikont võttis temalt kirja ja vaatas suursugust vappi paksul valgel paberil. Siis luges valjusti:

      Mu kalleim Margaret!

      Mul on Sulle lausa uskumatuna tunduvad põnevad uudised. Kui Sa neid nüüd kohe kuuled, tänad Sa jumalat selle suurepärase võimaluse eest, mis kallile väikesele Charlotte’ile osaks saab.

      Peatun praegu vürst Ivan Katinouski juures ja ta rääkis mulle, et tema naine, vürstinna, kes on kaksteist aastat hullumeelne olnud, on nüüd surnud. Kuna olen tema hea sõber, palus ta mind, et aitaksin talle valida uut naist.

      Nagu Sa tead, on ta üks rikkamaid mehi Euroopas kui mitte kogu maailmas, teda austatakse ja armastatakse igal pool, kuhu ta ka ei lähe.

      Loomulikult võib ta abielluda kellega tahes, kuid ta soovib kedagi noort ja rikkumata neidu, tema sõnade järgi “rikkumata ja süütut”, kes pärineks aadliperekonnast ja kes ei oleks ainult lossiproua tema paljudes paleedes, vaid ka ema tema lastele, keda tal polnud võimalik siiani saada.

      Ma olen täiesti teadlik, kulla Margaret, et George ei pea välismaalastest lugu, kuid vürst Ivan on eriline, kuna tema ema oli Warminster ja mitte keegi ei saa öelda, et Warminsterid on midagi muud kui inglased!

      Ma tean, et Charlotte, kes on leinanud sinu kallist ema, pole maailma näinud, kuid selline oli vürst Ivani soov. Seetõttu korraldan mina tema asemel üht lossipidu siinsamas Charlis, 18-ndal, et vürst ja Charlotte õpiksid teineteist paremini tundma.

      Ma korraldan sellest noorte peo, sest