Vürst ja võim. Barbara Cartland

ning kogu öö oli nende käsutuses.

      Seega mehe soovil näha naist teejoomise ajal polnud leedi Odele’i meelest midagi tegemist nendevahelise armastusega.

      Kuid mis see siis võiks olla?

      Naine oli juba rongis sõites pead murdnud ja ka kogu Charlis viibimise aja, kuid ei leidnud ühtki vastust.

      Nüüd oli Odele liikunud teelaua tagant akna alla temale soodsasse valgusesse, kus iga ta liigutus, juuksed ja tagasihoidlik helk teemantkõrvarõngastelt olid kõik ahvatlevad ning naine teadis seda.

      “Tead, kulla Ivan,” ütles naine mahedalt, “kui ma suudan sind aidata, siis ma olen alati valmis seda tegema, kuid ma ei suuda ette kujutada, millega. Sa oled teinud mu uudishimulikuks ja tahan teada, kuidas ja mil viisil ma saaksin sulle abiks olla.”

      “Seda ma sulle nüüd kohe räägingi,” ütles vürst, “Ja sa tead, Odele, kuna me tähendame teineteise jaoks nii palju, oled sa ainus inimene, kelle nõu ma praeguses raskes situatsioonis küsiksin.”

      Leedi Odele seadis oma käed elegantselt ühele poole rippu ja tõstis oma sinised silmad justkui lapseliku tähelepanelikkusega.

      Talle tundus, et vürst otsis sõnu. Siis aga oma tavalisel otsustaval ja kõhklematul viisil, mida mahendas sügava hääle võlu, ütles mees:

      “Mu naine suri eelmisel nädalal.”

      Leedi Odele jahmatas.

      Ta oli unustanud, et vürstil oli naine nagu igal teisel mehel.

      Vürstitari ei mainitud kunagi, kuid nüüd, kui leedi Odele selle peale mõtles, tuli talle meelde, et naine oli pärit Ungarist ja mitu aastat tagasi varsti pärast abiellumist ratsutamisõnnetuses viga saanud.

      Kuigi vürst kunagi temast ei rääkinud, väideti kindlalt, et naine oli hull ja teda hoiti Ungaris kinnises hooldekodus.

      “See oli muidugi halastuslik vabanemine,” ütles prints vaikselt. “Ta ei tundnud juba aastaid kedagi ära ja oleks olnud mõttetu teeselda, et isegi lähedasemad sugulased teda leinaksid.”

      “Seega oled sa vaba,” ütles leedi Odele mahedalt.

      Naise peas vilksatas mõte, et vürst võiks teha talle abieluettepaneku. Kuid ta teadis, et isegi sellest mõtlemine oleks üpris naeruväärne.

      Ükskõik kui pööraselt kõrgema seltskonna liikmed oma eraelus ka ei käitunud, oli alati üks reegel, mida järgiti: “Sa ei tohi tekitada skandaale!”

      Odele teadis, et isegi kui vürst laskuks põlvili ja pakuks talle iseennast ja kõike, mida ta omas, keelduks ta sellest hetkegi kõhklemata.

      Ükskõik kui palju ta ka meest ei armastanud – ja ta ütles endale, et armastab Ivani rohkem kui kedagi teist – oli tema koht kõrgemas seltskonnas tähtsam.

      Edward polnud mitte ainult hea ja helde, vaid ka Walesi printsi lemmik ja “väärt mees” teiste Jockey klubi eesistujate ja White’i klubi liikmete arvates.

      Tema mahajätmine tähendaks seltskonnast väljaheitmist ja see tegi tema elu nii oluliseks ja lõbusaks. Mitte keegi, isegi mitte Ivan, ei suudaks kompenseerida selle kaotust.

      Vürst jätkas:

      “Nagu sa ütlesid, olen ma nüüd vaba ja olen teinud tähtsa otsuse, milles palun sinu abi, Odele.”

      “Milline on sinu otsus?”

      “Ma pean uuesti abielluma!”

      Seega ta ikkagi mõtles abielust.

      Leedi Odele hingas sügavalt sisse, mõeldes, kuidas mehele ära öelda nii, et ei peaks teda kaotama.

      “Nagu sa tead,” jätkas vürst, “pole mul lapsi. Mu naine ootas last, kui õnnetus juhtus, ja sellepärast muutus ta kogu ülejäänud eluks nõdrameelseks.”

      Hetkel oli ta hääl karm. Mees jätkas:

      “Kuid nüüd ma soovin saada pärijat ja kui võimalik, veel poegi ja tütreid, kes päriksid mu varanduse ja annaksid mu elule uue sihi.”

      Leedi Odele oli vait, kuna leidis olevat raske selle peale midagi öelda.

      “Ma olen selle üle hoolikalt mõelnud,” jätkas vürst, “ja saanud aru, et minu suures tutvusringkonnas on väga vähe naisi, kes oleksid õiges vanuses.”

      “Mis oleks siis see õige vanus?” küsis leedi Odele, mõeldes, et ta hääl tundus talle praegu võõras.

      “See on teine asi, mille üle ma olen põhjalikult mõelnud,” vastas vürst. “Tahan, et mu laste ema oleks armastuses rikkumatu ja süütu, välja arvatud see, mida mina talle õpetan.”

      Leedi Odele vahtis meest imestusega.

      Kas tõesti oli Ivan öelnud sõnad “rikkumatu ja süütu”? See kõlas kindlasti imelikuna inimese suust, kes oli kurikuulus oma armuafääride pärast kogu Euroopas.

      Naine mõtles nendele sadadele ilusatele naistele, kes olid liigagi innukalt heitnud oma südamed ja kehad mehe jalge ette.

      Siis sai Odele aru, et peab midagi ütlema ning lausus peaaegu salvavalt:

      “Sellisel juhul peab su naine olema väga noor.”

      “Täpselt!” nõustus vürst.

      “Noor tüdruk naiseelu lävel?”

      “Just selline inimene oli mul mõttes.”

      “Kas sa tahad mulle öelda, et oled juba kellelegi abieluettepaneku teinud?” küsitles leedi Odele.

      Hoolimata oma kavatsustest jääda külmaks ja rahulikuks, ei suutnud Odele tagasi hoida nördimusnooti oma hääles ja teravust, mis vallutas ta silmade maheda ilu.

      Vürst raputas pead.

      “See ongi probleem,” ütles mees. “Ma tean täpselt, mida ma tahan, kuid nagu sa tead, Odele, ei kohtu ma noorte tütarlastega. Nad ei eksisteeri selles maailmas, mis on täidetud sinusuguste elukogenud iludustega.”

      Leedi Odele ohkas peaaegu kuuldava kergendusega.

      Nüüd hakkas ta aru saama, miks mees oli abi saamiseks tema poole pöördunud.

      “Sa tahad abielluda inglise tüdrukuga?”

      “Nagu sa tead, leian, et inglise sugu on üpris kütkestav,” ütles mees, saates naisele paljutähendava pilgu, milles oli midagi väga intiimset. “Hästikasvatatud inglise naistel on uhkus ja enesekontroll, mida on raske leida teiste rahvaste juures.”

      “Ka sina oled pooleldi inglane.”

      Leedi Odele teadis seda öeldes, et mees oli ütlemata uhke oma inglise vere üle ja järgis oma isa, kes võõrandus kõigest, mis oli venepärane.

      Kadunud vürst Katinouski oli tülitsenud tsaariga ja lahkus Peterburist Euroopasse, et mitte kunagi tagasi tulla.

      Ta abiellus Warminsteri hertsogi tütrega ja tema ainus poeg, vürst Ivan, oli kasvatatud üles ainult inglise vaimus.

      Poiss saadeti Etonisse ja Oxfordi ning alles pärast seda oli tema vene veri ja määratu rikkus viinud ta kõikidesse lõbustuspaikadesse maailmas ning inimesed hakkasid rääkima Ivan Katinouskist nagu oleks ta tegelane “Tuhande ja ühe öö” muinasjutust.

      Tema peod Pariisis, pillamised Itaalias, võidusõiduhobused Inglismaal – kõik see kajastus legendides muinasjutuprintsist.

      Ja loomulikult rääkisid inimesed kõige enam naistest, keda ta armastas.

      Inimesed jälgisid teda pidevalt, armastasid teda piirini, kus seadsid hulljulgete tegudega oma reputatsiooni ohtu, kui vürsti tumedad silmad vaatasid tihedamini nende poole.

      “Arvan, et inglannast naine sobiks sulle kõige paremini,” nõustus leedi Odele pisikese kõhklusega.

      Kõneluse ajal mõtles aga naine sellele, kuidas üks inglanna suudaks hakkama saada nii paljude erinevate veidrustega vürsti iseloomus, kui isegi tema ei suuda seda teha.

      Leedi Odele teadis,