Hertsog hädaohus. Barbara Cartland

Nagu ma aru saan, on nad juba tallis.”

      Kuna tal polnud mingit tahtmist saabuda Inglismaale ilma suurepäraste hobusteta, palus ta Geraldit nädal varem, kui ta ise Pariisist lahkus, minna Berkeley väljakule ja vaadata üle hobused, kes teda seal ootasid.

      “Kui nad ei ole tasemel,” oli ta öelnud, “osta mulle sellised, kes väärivad ratsutamist.”

      Kuna temal ja Geraldil oli nii hobuste kui kõige muu suhtes üks maitse, teadis ta, et ei pea pettuma. Ja kui talle kakskümmend minutit hiljem öeldi, et tõld seisab ukse ees, nägi ta, et ta võis oma sõbra üle uhke olla.

      Neli kõrbi hobust sobisid omavahel suurepäraselt. Nad olid ka äärmiselt head tõugu ja ta teadis, et nendega läbib ta vahemaa Berkeley väljakult Harlingtoni lossi väga kiiresti.

      Kahjuks ei teadnud ta hetkel, mis senine rekord olla võis, ja kuna teda saatev tallipoiss oli ka palgatud Geraldi poolt, polnud mõtet temalt küsida.

      Selle asemel ütles ta Batesonile, kui tema reisikott oli tõlla taha seotud:

      “Ma lubasin oma toapoisil ülejäänud päeva ja osa homsest vabaks võtta, et ta saaks külastada oma sugulasi, kes elavad Londonis. Ma usun, et lossis on keegi, kes minu eest hoolt kannab.”

      “Loodetavasti on, teie hiilgus,” pomises Bateson. “Kuid ma arvan, et on viga, teie hiilgus, oma meest mitte kaasa võtta.”

      “Rumalus!” vastas hertsog. “Ilmaaegu muretsete minu pärast nagu siis, kui ma olin väike poiss. Olen kindel, et loss näeb välja täpselt selline, nagu ma seda mäletan.”

      Ta hüppas tõlda ja võttis tallipoisi käest ohjad.

      Ta lootis nautida iga minutit, mil ta sõitis kõige uhkemate hobustega, kes kunagi talle kuulunud.

      Tõld, mille oli samuti ostnud Gerald, oli nii kerge, et näis maast peaaegu õhku tõusvat, justkui oleksid tal tiivad rataste küljes.

      Kui ta oleks Berkeley väljakul tiirutades ringi vaadanud, oleks ta näinud Batesoni talle järele vaatamas, kartus vanast näost peegeldumas.

      Bateson kõndis majja ja andis teenritele järsu käsu võtta üles punane vaip, mille nad olid laotanud trepile ja välja kõnniteele.

      Siis läks ta kööki, kus tema naine pärast lõunasööki koristas, abiks kaks uut köögitüdrukut, kellel polnud aimugi, kuhu mida panna.

      “On ta läinud?” küsis proua Bateson.

      Bateson noogutas.

      “Ta ei lasknudki armulisele preilile oma tulekust teatada.”

      Proua Bateson lasi raske messingist kastmepanni kolksuga lauale.

      “Seda me arvasime!” ütles ta peaaegu raevukalt.

      “Just nimelt. Tema hiilgus plaanis minu meelest alguses mitmeks päevaks siia jääda, sel juhul oleksime jõudnud armulisele preilile teatada.”

      Proua Bateson ohkas.

      “Ega meie ju sinna midagi parata saa, et see on, nagu on. Ega sa talle ometi midagi selle kohta öelnud?”

      “Muidugi mitte! See pole ju minu öelda.”

      “Küllap ta saab seal šoki, selles pole kahtlustki!”

      Sel hetkel kõlas kellahelin. Härra Bateson tõusis aeglaselt toolilt.

      “Kes see küll olla võib?”

      “Ilmselt mõni külaline.”

      “Ma arvan, et ma lähen parem ise,” torises Bateson. “Need noored ei tea ju, mida vastata.”

      Ta lonkis aeglaselt mööda vahekäiku tagasi vestibüüli, justkui valutaksid tal jalad.

      Kui ta ukse avas, nägi ta oma üllatuseks väljas tõlda, millega hertsog oli just minema sõitnud.

      “Mis see siis olgu? Mis juhtus?” küsis ta tallipoisilt, kes ukse taga seisis.

      “Tema hiilgus unustas raamatukokku mingid paberid, mida tal oli hädasti vaja kaasa võtta.”

      Bateson naeratas.

      Mõnes mõttes oli lausa kergendus teada, et tema uus härra oli inimene ja võis teha samasuguseid vigu nagu iga teine.

      “Tule minuga,” ütles ta tallipoisile ja jalutas väärikal moel läbi vestibüüli raamatukogu poole.

      Hertsog hoidis väljas hobuste ohje, kulm kortsus. Talle ei mahtunud pähe, kuidas ta võis olla nii rumal ja unustada maha paberid, mille pank talle saatis koos inventarinimekirjaga, kus seisis kirjas lossi vara.

      Ta oletas, et oli olnud nii hõivatud maja ja kõige selle imetlemisega, mis seal oli, et see lihtsalt libises tema korralikust, kõrge enesedistsipliiniga peast, mis tavaliselt teadis punkti pealt iga väiksematki pisiasja, millega ta tegeles.

      Vähemalt ei olnud ta jõudnud kaugele minna, seega ei kaotanud ta palju aega.

      Äkki kuulis ta mingit häält. Ta vaatas alla ja nägi valgete juuste ja kuidagi nukra pilguga vana meest enda poole üles vaatamas.

      “Kas tohib teada, söör, kas teie olete uus Harlingtoni hertsog?” küsis ta.

      “Jah.”

      “Ma tulin, et teie hiilgusega kohtuda.”

      “Ma kardan, te jäite hiljaks. Ma olen just ära minemas. Tulen tagasi mõne päeva pärast.”

      “Mul on teie hiilgusele midagi tähtsat öelda.”

      “Mille kohta?” küsis hertsog.

      Rääkides vaatas ta majaukse poole, lootes, et tallipoiss tuleb tagasi ja ta saab juba teele asuda.

      Väikese kõhklusega ütles mees:

      “See puudutab teatud perekonnavara. Mul on siin midagi, mille vastu teie hiilgusel võiks minu arvates huvi olla.”

      “Tänan, kuid ma ei osta hetkel midagi.”

      “Küsimus polegi ostmises, teie hiilgus, vaid tagasi ostmises.”

      Kui mees seda ütles, avas ta musta koti, mida ta käes hoidis, ja tõmbas sellest välja suure hõbeliua.

      Hertsog vaatas seda ükskõikselt, kuni märkas liua servale graveeritud perekonnavappi.

      Kui ta seda veidi lähemalt uuris, sai ta aru, et selle peene hõbeasja oli päris kindlasti teinud Louis XV kuulus kullassepp Thomas Germain.

      Talle meenus viimane kord, mil ta oli lossis õhtustanud. Ta võis peaaegu vanduda, et see liud oli seisnud söögitoa laual küünlajalgade vahel.

      Tema isa, kes oli seal temaga koos, oli maininud, et kogu maal pole teist sellist perekonda, kellel oleks nii peen hõbe- ja kuldesemete kogu kui Harlingitel.

      “Kust te selle saite?” küsis ta karmilt.

      Enne kui mees vastata jõudis, lisas hertsog:

      “Kui see on varastatud, pole teil mingit õigust seda oma käes hoida!”

      “Mul on kõik õigused, teie hiilgus, võin seda tõestada, kui teil huvi on.”

      Hertsog tõmbas kopsud õhku täis.

      “On küll huvi,” ütles ta, “ja ma tahan kuulda väga head põhjendust, või ma olen sunnitud viima teid politseikohtunike ette!”

      Mees ei tundunud end sellest eriti häirida laskvat.

      Samal hetkel tuli tallipoiss paberitega tagasi. Ta oli valmis juba tõlda ronima, kui hertsog lausus:

      “Hoia hobuseid, mul on vaja enne lahkumist selle mehega rääkida.”

      Seda öeldes võttis ta tallipoisilt paberid ja pani need oma põuetaskusse. Seejärel astus ta alla kõnniteele.

      “Järgnege mulle,” ütles ta teravalt, minnes trepist üles majja.

      Mees järgnes talle läbi vestibüüli raamatukokku ja Bateson sulges nende järel ukse.

      “Las ma vaatan seda liuda