Hertsog hädaohus. Barbara Cartland

ja talle jättis sügava mulje, kuidas ta neid, kuus ustavat teenrit selja taga, vestibüülis tervitas.

      “See oli ammu,” ütles hertsog iseendale.

      Nüüdseks peaks Bateson olema tublisti üle kuuekümne. Ta mõistis, et mees, kes on olnud terve elu hertsoglikus teenistuses, tahaks vaevalt midagi muud teha või varem pensionile minna.

      Hertsog oli hästi kursis Inglismaal valitseva laialdase tööpuudusega, vanal mehel oleks siin ilmselt raske tööd leida.

      Pealegi tuleb iga kuu tagasi mehi okupatsioonivägedest, see teeb olukorra veelgi raskemaks.

      Ta mäletas, millist segadust oli külvanud hertsog Wellingtoni kavatsus vähendada armeed kolmekümne tuhande mehe võrra.

      Sel hetkel lubas ta endale, et kuna ta on jõukas, ei ole tal mingit vajadust oma teenijaskonda koondada, vastupidi, ta kavatses teenijaid hoopis igasse oma majja juurde võtta.

      Kui ta läks söögituppa lõunaeinele, mida Bateson talle kahe teenri abil serveeris, otsustas ta, et tema esimeseks ülesandeks on nüüd, kui ta on tagasi Inglismaal, oma uue kodu, Harlingtoni lossi külastamine Buckinghamshire’is.

      Isegi praegu veel, kuigi ta oli mõtisklenud selle üle juba kaks aastat, suutis ta vaevu uskuda, et see on tema oma ning temast endast on saanud uskumatult ja ootamatult Harlingtoni viies hertsog.

      Ta tundis ülimalt suurt uhkust, et kuulub perekonda, millel on olnud Inglismaa ajaloos tähtis roll juba ristisõdade ajast saati.

      Siiski ei olnud ta kunagi, isegi mitte oma kõige metsikumates unenägudes arvanud, et temast saab hertsog.

      Ta oli alati teadnud, et ta on üks täiesti tähtsusetu Harlingi suguvõsa liige. Tema isa oli olnud kõigest eelmise hertsogi nõbu, nende vahel, ja ühtlasi võimaluse vahel midagi pärida seisid kolm inimest.

      Kuid sõjas, mis külvas hävingut ja viletsust paljudesse kodudesse üle terve Euroopa, sai Waterloo all surma ka eelmise hertsogi ainus poeg Richard.

      Ivar Harling nägi Richardit veel enne seda lahingut, viimane oli suurepärases meeleolus.

      “Kui me neid konnasööjaid seekord lõplikult ei alista,” ütles ta rõõmsalt, “võin ma õhtusöögi peale White’is ja kasti šampanja peale kihla vedada, et see sõda kestab veel viis aastat.”

      Ivar Harling naeris selle peale.

      “No veame, Richard!” ütles ta. “Mul on küll tunne, et mina kaotan, aga vähemalt eesmärk on üllas.”

      “Kindlasti!” vastas Richard laialt naeratades, siis lisas: “Kuid tõsiselt rääkides, milline on meie võimalus?”

      “Suurepärane, kui Preisi kaitsesalk õigeaegselt kohale jõuab.”

      Mõlemad mehed olid hetke vait, teades, et tegelikult oli olukord palju kriitilisem, kui see paistis.

      “Õnn kaasa!”

      Ivar Harling pööras oma hobuse ringi ja galopeeris sinna, kus Wellington lahingut jälgis, ning nägi, et hertsog oli andnud ratsaväele korralduse vasturünnakuks.

      Kui ta selle suure mehe kõrvale jõudis, pöördus hertsog oma adjutandi kolonel James Stanhope’i poole ja küsis kella.

      “Kakskümmend minutit neli läbi.”

      “Võit on minu! Ja kui Preisi omad nüüd peagi kohale jõuavad,” ütles Wellington, “on sõja lõpp käes.”

      Juba siis, kui ta seda ütles, kuulis Ivar Harling kauges metsatukas preislaste esimesi püssipauke.

      Kui lõunaaeg möödas, adus hertsog, kui vaikne see maja on.

      Ta oli harjunud sellega, et tema ümber sagisid lakkamatult inimesed: oli harjunud nägema murelike nägudega riigimehi Wellingtoni peakorteris Pariisis sisse-välja voorimas, harjunud kuulma nii päeval kui ööl järsul toonil antud käsklusi ning harjunud tegelema lõputute kaebuste, nõudmiste ja raportitega.

      Vastukaaluks pikaleveninud koosolekutele, kus muudkui räägiti ja räägiti, toimus ka pidusid, vastuvõtte, konverentse ja balle.

      Need olid kahtlemata hetked täis õrnust, põnevust, huvitavaid juhtumisi ja suuri ahvatlusi.

      Nüüd, mõtles hertsog põnevusega, kui ta on see, kes ta on, saab kõik olema veelgi kirevam ja ta hakkab kokku puutuma hoopis teistsuguste probleemidega kui sõja-aastatel.

      Ta oli muidugi hästi kursis sellega, et naised pidasid teda, noort kindral Harlingit, kes oli saanud vapruse eest mitu medalit, ligitõmbavaks.

      Need, kes olid kokku tulnud Pariisi, kas siis diplomaatilistel kaalutlustel või lihtsalt lõbu pärast, pidid temaga kokku sattudes harva pettuma.

      Samal ajal, kui neil oli talle nii mõndagi pakkuda, polnud temal midagi vastu panna, kuni eelmise aastani, mil selgus, et ta ei ole enam mitte lihtsalt ratsaväe ohvitser, vaid ka Harlingtoni hertsog. See muutis olukorda kardinaalselt.

      Ta teadis, et abiellumise seisukohast vaadatuna on ta nüüd tõeline saak.

      Aga ka veetlevate, oivalistes kleitides haritud abielunaiste jaoks oli see, kui tema end nende jalge ette heitis, täpsemalt öeldes nendega voodisse läks, nende saavutuste krooniks.

      Sõjakangelased olid loomulikult moes ja iga naine soovis endale vallutada peakangelast, hertsog Wellingtoni, või kui see osutus võimatuks, siis paratamatult Harlingtoni hertsogit.

      Aeg-ajalt oli tal siiski raske hoida tagasi pilkavat naeratust pärast talle suunatud komplimente või neile vastates alla suruda küünilist nooti oma hääles.

      Tema sõber major Gerald Chertson vormis kord sõnadeks selle, mida ta oli endamisi mõelnud.

      “Küllap sa tead, Ivar,” ütles ta, “et niipea, kui koju jõuad, pead sa abielluma.”

      “Miks põrgu päralt ma seda tegema peaksin?” küsis hertsog.

      “Esiteks pead sa muretsema pärija,” vastas major. “See on hertsogite kohus! Samas pead sa takistama oma eriliselt ebameeldival sugulasel Jason Harlingil enda kannale astumast, mida ta suurima heameelega teeks.”

      “Kas sa tahad öelda, et Jason Harling pretendeerib minu tiitlile?”

      “Just nimelt,” vastas Gerald Chertson. “Vähemalt kelkis ta sellega hiljuti valjult ja selgelt üle kogu Pariisi.”

      “Ma pole kunagi selle peale tulnud, aga tundub, et ta tõesti pretendeerib!” nentis hertsog.

      Talle meenus, et Richard Harling ei olnud mitte ainuke perekonnaliige, kes hukkus Waterloo all. Teine onupoeg, kadunud hertsogi noorema venna poeg, sai ka juba varakult lahinguväljal surma, kuigi sellest teatati alles kolm päeva hiljem.

      Pärast neljanda hertsogi surma 1817. aastal oleks tiitel läinud Ivari isale, kui ta oleks elus olnud. Nüüd siis oli see tema oma.

      Praegu, kui Gerald sellest rääkis, meenus talle, et järjekorras järgmine tiitli pärija oleks perekonna veelgi kaugema haru esindaja Jason Harling.

      Tema oli üks selline sugulane, kelle pärast hertsogil oli häbi.

      Ta tundis alati suurt kergendust, et ta ei pidanud sõjatandril Jasoniga kokku puutuma.

      Nad olid kohtunud Pariisis alles pärast seda, kui sõda oli võidetud.

      Hertsog oli teda alati pidanud talumatuks lapseks ja täiskasvanuna oli temast saanud veelgi talumatum mees.

      Sõjaga ei pidanud ta just palju kokku puutuma, sest tal õnnestus alandaval moel pugedes ja lipitsedes saada endale turvaline ja mugav ametikoht.

      Temast sai ühe vana, tugitoolis istuva kindrali adjutant, kes ei lahkunud Inglismaalt enne, kui prantslased olid relvad maha pannud.

      See, kuidas Jason võimukandjatele puges, ajas enamikel meestest südame pahaks, kuid see tagas talle väga mõnusa äraelamise.

      Ta sai liikuda parimates ringkondades ja ei lasknud kunagi mööda võimalust enda seljatagust kindlustada.

      Hertsog oli kuulnud jutte tema altkäemaksu