Saatuslik öö. Barbara Cartland

utori märkus

      1920. aastatel seltskonda minnes tundsin ma mitut Gaiety1 piigat. Mu armas sõber oli Headforti markiis Rosie Boote. Ta oli Tipperaryst pärit ning ta isa oli materiaalselt kindlustatud härrasmees. Esimest korda ilmus Rosie lavale 1895. aastal “Poemüüjannas”. Ta rabas tööd teha, ei logelenud kunagi ega esinenud ealeski ükskõikselt.

      Headforti markii oli Iiri peeride hulgas silmapaistval kohal ja õukonnas väga populaarne. Ta perekond võitles visalt abielu vastu, kuid Rosie asus oma kõrgele positsioonile säärase elegantsuse ja sarmiga, et kõik hakkasid teda armastama. Nad olid oma abikaasaga väga õnnelikud.

      Tundsin krahvinna Pouletti, kelleks oli Sylvia Storey, ja kaunist Denise Orme’i, kes abiellus esmalt lord Churstoniga ja kelle kolmandaks abikaasaks sai Leinsteri hertsog, kuid mu suurim sõber oli kütkestav Zena Dare.

      Zena abiellus kõrgeaulise Maurice Brettiga ning üks nende tütardest oli minu pruutneitsi. Pärast abikaasa surma naasis Zena lavale ning esitas üheksa aastat “Mu veetlevas leedis” professor Higginsi ema rolli ega jätnud ühtegi etendust vahele.

      Ta loobus esinemast alles pärast kaheksakümnendat eluaastat, kuid oli ka siis ikka veel sale, kaunis ja kütkestav ning käitus suurejooneliselt kui jumalanna – või peaksin ütlema – kui Gaiety piiga?

      Esimene peatükk

      1891

      “Kas see on kõik?” küsis Davita.

      “Kahjuks küll, preili Kilcraig,” vastas advokaat. “Ülimalt kahetsusväärne, et teie isa oli oma viimastel eluaastatel nii pillav. Õnnetuseks eiras ta nii minu kui ka mu partnerite kõiki nõuandeid kokkuhoiu suhtes.”

      Davita ei vastanud, teades, et tegelikult püüdis härra Stirling öelda, et kuna viimasel aastal oli isa olnud nii ametis oma murede pudelisse uputamisega, polnud ta kellegi juttu kuulda võtnud.

      Neiu oli mitmel korral püüdnud isaga nende majanduslikust olukorrast vestelda, kuid isa oli tal alati keelanud sekkumast, ja nüüd, mil too oli surnud, sai kardetu teoks.

      Arved olid järjest kuhjunud.

      Neid oli olnud palju juba enne võõrasema lahkumist, kuid pärastpoole näis isa nautivat eriti tobedal viisil raha raiskamist või siis oli ta viskist nii läbi imbunud, et ei teadnudki, mida tegi.

      Kuid Davita polnud ka kõige suuremas masenduses kujutlenud end leidmast vaid veidi alla kahesaja naelaga, mis oligi praktiliselt kõik.

      Mitu sajandit Kilcraigidele kuulunud loss oli võlgade katteks kõrvuni panditud ning järelejäänud mööbel nüüdseks maha müüdud.

      Paremad esemed, nagu maalid ja mõned üsna kvaliteetsed kullatud raamidega peeglid, oli isa müünud peatselt pärast Katie Kingstoniga abiellumist.

      Läinud aastal, kui isa oli muutunud järjest süüdimatumaks, mõtles Davita sageli, et peaks oma võõrasema vihkama, kuid hoopis tunnistas endale, et Katie säärasel teol olid olnud mõjuvad põhjused.

      Kolm aastat tagasi, kui Davita oli kõigest viieteistaastane, suri ta ema ning isale näis üksindus talumatu. Seega läks ta kõigepealt Edinburghi ja seejärel Londonisse meelelahutust otsima.

      Davita oli isegi tollal mõelnud, et mõistab isa igatsust noore mehena – enne baronetitiitli pärimist, Šotimaale abielluma tulemist ning nagu inimesed seda kutsusid, paikseks jäämist – Londonis nauditud lõbusa elu järele.

      Kuna isa oli oma abikaasasse väga armunud, näis talle elu iidses lagunevas lossis tuhandete viljatute rabanõmmeaakrite keskel ja vaid väheste naabrite seltsis üsna vastuvõetav.

      Mingil moel oli Davita isal ja emal õnnestunud lõbusalt aega veeta kalastades, rabanõmmel jahti pidades ning aeg-ajalt Edinburghis ja isegi Londonis osturetkedel käies.

      Kuid ema muretses alati reisi peale kuluva raha pärast.

      “Me ei saa seda endale tegelikult lubada, Iain,” tavatses ta öelda, kui abikaasa tegi ettepaneku jätta Davita teenijate hoole alla ning minna “uuele mesinädalale”, nagu ta seda kutsus.

      “Oleme noored vaid kord,” vastas harilikult isa.

      Seepeale unustas ema oma südametunnistuse piinad, rutuga pakiti nende parimad rõivad ning nad sõitsid minema, näides Davita meelest tõepoolest nagu värske abielupaar.

      Kuid ühel külmal talvel, kui Põhjamerelt ning lumega kaetud mäetippudelt puhuvad tuuled näisid haaravat inimestel kõrist, Davita ema suri.

      Isa oli sellises meeltesegaduses, et õigupoolest tunti kergendust, kui too teatas, et ei suuda enam Šotimaa süngust taluda ning kavatseb lõunasse minna.

      “Mine Londonisse, papa, ja külasta oma sõpru,” ütles Davita. “Minuga on kõik korras, ja kui ma vanemaks saan, võin ehk sinu juurde tulla.”

      Isa naeratas.

      “Ma ei usu, et saaksid mu vanadesse lemmikpaikadesse kaasa tulla,” lausus ta, “kuid ma mõtlen selle peale. Vahepeal jätka oma õpinguid. Võiksid ühtlasi juba olla nii tark kui ka ilus.”

      Viimast sõna komplimendiks pidades Davita punastas, kuid teadis, et on tõesti oma ema nägu ning keegi ei saanud eitada, et leedi Kilcraig oli olnud väga kaunis naine.

      Salongis kamina kohal rippuvat ema portreed vaadates neiu palvetas, et kasvaks tema sarnaseks.

      Naistel olid samasugused punakuldsed juuksed, mis polnud aga paljudele šotlastele omast koledat oranžikaspunast karva. Nende juuksed olid tumepunased kui esimesed sügislehed, mis näisid päikesepaistet talletavat.

      Neiu silmad, jälle nagu ema omadki, olid ühe valguse käes hallid ja teises paistsid rohelised, ja kui Davita oli millestki huvitatud, muutusid nad selgeks ja süütuks nagu forellioja.

      Kuna neiu oli verinoor, oli ka ta ilu lapselik. Võib-olla oli asi ta näojoontes või suu pehmuses, kuid temas oli midagi lillelaadset, vastuoksa ta punastest juustest ja rohelistest silmadest tekkivale muljele.

      “Sinu värvidega,” oli isa kord öelnud, “peaksid näima võrgutava sireenina. Kuid selle asemel, mu lemmik, näid haldjalapsena, kes on jäetud maha seeneringi keskele, kus haldjad tantsimas käivad.”

      Davita oli alati armastanud isa jutte Šoti renditalunike hulgas ringlevatest müütidest ja lugudest.

      Nood olid omakorda kuulnud neid bardidelt ja pikkadel talveõhtutel rääkinud oma lastele edasi jutte klannipealikevahelistest vaenudest, sekka legende, ebauskumusi ja pärimusi, mis kõik kuulusid Šoti “ebamaisuse” juurde.

      Kõik see oli olnud Davita lapsepõlve lahutamatu osa ning tihtipeale oli tal raske arvata, kus lõppesid teadmised ja algas ettekujutus.

      Ema oli ta kujutlusi täiendanud, kuna vanavanemad – mõlemad šotlased – pärinesid Läänesaartelt ja vaarema oli iirlane.

      “Su ema tõi härjapõlvlasi kaasa!” tavatses isa vahel nöögata, kui miski saladuslikult kaduma läks või kui ta emal oli eelaimus, et varsti juhtub midagi kummalist.

      Davita polnud suutnud oma leinavat isa lohutada ning kujutles nüüd, et oli osaliselt süüdi isa uues abielus, mis leidis aset, kui too oli olnud Londonis ja üksindusest meeleheitel.

      Näis mõeldamatu, et isa valiks oma teiseks naiseks Gaiety piiga, ent kui Davita kohtus Katie Kingstoniga, mis oli naise lavanimi, ja sai üle esimesest šokist, et mingi naine, pealegi veel näitlejanna, oli võtnud ta ema koha, hakkas too neiule meeldima.

      Katie oli väga veetlev, kuigi ta mustaks võõbatud ripsmed, tulipunane suu ja punaseks värvitud põsed olid Šotimaal üllatuseks.

      Kuid naise naer ja hääl näisid helisevat kogu majas kui pilvedest läbitungiv päikesepaiste.

      Siis aga hakkas Katiel igav, nagu oligi oodata.

      Davita mõistis, et üks asi oli olnud abielluda Londonis kõigi Gaiety esinäitlejate juuresolekul baronetiga, ja hoopis teine asi, kui vaatajaskond koosneb vaid mõnest renditalunikust, võõrastütrest ja abikaasast, kes nüüd jälle kodus olles veetis enamiku ajast sportides.

      “Mida me täna teeme?” tavatses naine küsida Davitalt, tõustes suures tammises nelja sambaga voodis istukile, süües hommikueinet ja vaadates veidi trööstitult aknast paistvat

1

Gaiety – varieteeteater Londoni West Endis 1868–1939. Ühtlasi tähendab gaiety ingl k lõbusust, lusti, lustakust, tralli.