Sinisilmne nõid. Barbara Cartland

tüdruk nimega Yvette, kes nimetas end patriootlikkusest belglaseks, ehkki markii oli veendunud, et tüdruk oli sündinud Prantsusmaal.

      Yvette’il oli kiire taip ja üsna paeluv pilk, mille ta suunas mehele ripsmete alt.

      Tegemist oli aga markiile juba hästi tuntud trikiga ja teda ärritas, et tüdruku väikesed pikkade elegantsete sõrmedega käed teda sageli hellitasid.

      “Te olete kuidagi vaikne, milord,” ütles Yvette, väljakutsuvalt oma punaseid huuli prunti ajades.

      See võinuks erutada nooremat meest, ent markiis kutsus see üksnes uuesti esile soovi haigutada.

      “Igasugused mõistatused tunduvad mulle äärmiselt tüütud,” vastas ta.

      Yvette nihkus mehele pisut lähemale.

      “Vous venez kuhugi vaiksesse kohta avec moi, mon cher?” küsis tüdruk. “Ma oskan lõbustada paremini, tunduvalt paremini, kui mõistatusi koostada. Õhtusöök finite tout de suite.”

      Tahiti-laadne etendus, mis oli lavastatud, nagu markii taipas, kapten Cooki kaaslase Hawkesworthi 1773. aastal ilmunud raamatus “Ümbermaailmareisi kirjeldus” toodud idee järgi, oli praktiliselt lõppenud.

      Külalised, kes olid liiga palju puginud ja tundsid end sundimatult, andusid nüüd etenduses tähtsat osa mänginud sohvadel lebades naudingutele kas oma õhtusöögikaaslaste või napilt riietunud, äsja oma etteaste lõpetanud näitsikutega.

      Markii märkas, et prints oli äärmiselt “puntrasse aetud” ja hetkel kahtlemata kõik oma mured unustanud.

      Ent hommikul tuleb tal nendega jälle silmitsi seista.

      Kõige keerulisem probleem seisnes selles, et leedi Jersey järgnes printsile kõikjale ja püüdis temaga järjekindlalt juttu teha, isegi kui mees ei soovinud temaga suhelda.

      “Üks hea asi selle õhtu juures on see, et ta ei saa siia printsile järgneda,” ütles markii endale.

      Siis mõtles markii pahameelega selle peale, et ka tema oli peaaegu samasuguses olukorras nagu prints, kui tal tuli leedi Bramptoniga tegemist teha.

      “Miks naised kunagi ei taipa, millal afäär on lõppenud?” küsis markii endalt tigedalt.

      “Vous dites midagi, milord?” päris Yvette ja markii taipas, et oli oma mõtted valjusti välja öelnud.

      Rääkides nihkus Yvette markiile veelgi lähemale ja nüüd olid ta huuled päris mehe omade juures, kui ta sosistas:

      “Kas lõbutseme, mon brave? Te unustate tout le monde peale Yvette’i. Ma teen teid väga õnnelikuks, oui?”

      Markii lükkas tüdruku klammerduvad käsivarred endast eemale ja tõusis püsti.

      “Mul on kahju, et tunnen end järsku seletamatult kehvasti,” lausus markii. “Palun andke mu vabandused proua Hayesile edasi ning õnnitlege teda harukordse ja äärmiselt värvika meelelahutusetenduse kordamineku puhul.”

      “Non, non, milord!” protestis Yvette.

      Ent markii pistis talle pihku nii suure väärtusega rahatähe, et sõnad surid ta huulil.

      Et keegi ei teeks katset teda peatada, lahkus markii kiiresti ruumist, läbis halli ning väljus lõbumajast enne, kui keegi tema lahkumist märgatagi jõudis.

      Tema tõld ootas teda ja ta nõjatus mugavale polsterdatud istmele. Aldridge’i livreed kandev teener asetas markii põlvedele kerge vaiba ja ootas juhtnööre.

      “Koju!” ütles markii lühidalt.

      Uks sulgus ja hobused läksid liikvele, ronides mööda St. Jamesi järsku nõlvakut Picadillysse ja piki Berkeley Streeti Berkeley Square’ile.

      Aldridge’i maja, väljast suurejooneline ja seest veelgi hingematvam, oli muutnud ja täiustanud markii isa, kes nautis ehitamist, kuni maja ei jäänud oma suuruse ja luksuslikkuse poolest alla Carltoni majale.

      Aldridge’id olid alati asjatundjad olnud ja varanduse hulk, mis nad olid sajandite vältel kokku kuhjanud, oli nii märkimisväärne, et selleni küündisid Inglismaal vaid vähesed suured perekonnad.

      Marmorhallist läbi kõndides oli markii teadlik üksnes oma tüdimusest ja ta ei pööranud hetkel ümbrusele mingit tähelepanu.

      Markii sisenes pikka raamatukogutuppa, mille aknad avanesid aeda maja taga, ja kus ta tavatses istuda siis, kui parajasti kedagi ei võõrustanud.

      Ülemteener, kes markiile ukse oli avanud, ootas, kuni too oli poole toani jõudnud, ning sõnas siis aupaklikult:

      “Teie hiilguse laual on väike kiri. Selle toonud tallipoiss palus edasi öelda, et asi on pakiline.”

      Markii ei vastanud. Ta kiikas kirja poole ja ainsast pilgust käekirjale taipas ta, kellelt see oli.

      “Neetud naine!” ütles ta endamisi. “Miks ta mind rahule ei jäta?”

      Markii ei püüdnudki laualt kirja võtta. Selle asemel istus ta tugitooli ja nõustus hajameelselt klaasi brändiga, mille ülemteener talle valas. Sõnagi lausumata lahkus teener seejärel toast.

      Markii vahtis klaasistunud pilgul enda vastas seinal rippuvat suurejoonelist Rubensi maali.

      Raamatukogus oli vähe pilte, sest suurem osa seintest oli kaetud raamatutega.

      Ergavad värvid, peened ihukarva varjundid ja allegooriline teema ei jätnud talle mingit muljet.

      Selle asemel mõtles ta Nadine Bramptoni ilule ja naise sinistes silmades kumavale kindlameelsusele, mis viitas sarnasusele leedi Jerseyga. Temast poleks lihtne lahti saada.

      Vanuse poolest noorel leedi Bramptonil, kes polnud veel kahekümne kuue aastanegi, oli Eeva iidne elutarkus, ja Aadam, keda ta oli otsustanud oma erilises Eedeni aias hoida, nagu markii teadis, oli tema ise!

      Abiellunud seitsmeteistkümneaastaselt endast tunduvalt vanema mehega, kes jäi peagi invaliidiks, oli leedi Brampton tormanud Londonisse.

      Ta oli ilus! Ta oli hästikasvatatud! Ta oli jõukas!

      Tema Meisseni portselanist pilk varjas keevalist iseloomu, mis sundis teda võtma üht armukest teise järel, sest ta tüdines neist kiiresti.

      See kestis seni, kuni ta kohtas markiid. Algselt lõbusa “afäärina” mõeldud ja meelierutav vahepala leedi Bramptoniga kujunes armulooks, millesse naise süda oli kaasatud täielikult ja lootusetult.

      Markiid valdas tunne, nagu oleks ta ohtlikult tugevasse veekeerisesse sattunud.

      Nadine Brampton ajas markiid taga, kuni isegi temal, kes ei lasknud end kunagi kellelgi õnge võtta ning kes oli kuulus oma isekuse poolest, oli raske naise järjekindluse ohvriks mitte langeda.

      Sellal, kui prints nägi kurja vaeva leedi Jerseyga, siples tema leedi Bramptoni punutud võrgus seni, kuni esimest korda elus tüütuks ja ärritavaks muutunud armusuhte lõpetamine talle raskusi valmistas.

      Leedi Brampton pommitas teda kirjakeste, kingituste ja küllakutsetega.

      Naine külastas teda suvalistel ajahetkedel, eirates asjaolu, et saatis ohtu oma niigi kõikuma hakanud reputatsiooni.

      Leedi Brampton leiutas võtteid, et pääseda igale peole, meelelahutusüritusele ja etendusele, kuhu markii läks.

      Kui markii pargis ratsutas, ilmus leedi Brampton ja ratsutas tema kõrval. Kui markii printsi juures Carltoni majas viibis, mida juhtus peaaegu iga päev, saabus leedi Brampton markii kohale jõudes peaaegu automaatselt ukse taha, et paluda Tema Kuningliku Kõrguse jutule pääsemiseks luba.

      Kuna prints oli lahke ja talle meeldisid kaunid naised, valmistas markiile raskusi veenda teda leedi Bramptonit minema saatma.

      Ainult täna polnud õnnestunud naisel kohal olla, mis oli markii arvates olnud õhtu ainus hea omadus.

      Markii kahtles, kas Tahiti pidustuste imiteerimine kergitab printsi kohal heljuvat murepilve, ja oli üsna veendunud, et homme tuleb tal kuulata järgmist pikka leedi Jersey kohta käivate kaebuste loetelu ning printsi üha kasvava soovi,