Sinisilmne nõid. Barbara Cartland

alati vaenulikumalt ja karmimalt kui mehed.

      Just naised, mõtles markii, olid kraapinud tüdruku põskedele ja käsivartele risti-rästi kriimustused, mõned isegi lihani välja.

      Ja samuti olid just naised rebinud musliinkraed tüdruku kaela ümber ja võib-olla õhutanud poisse tema kleiti ja mantlit muda ning sopaga pilduma.

      Markii heitis veel kord pilgu suurele vereplekile ja sõnas:

      “Kas te arvate, et see nõid, juhul kui ta seda on, ohverdas kuke ise?”

      “Seda ta tein’d, milord!” ütles teine naine rahvahulgast. “Käänan’d tal kaila kahekorra ja joon’d ta verd, selles pole kahtlustki. Veri an’d talle jõudu saadana juurde lennata!”

      “Ükskõik, mille pärast see kukk tapeti,” lausus markii, “ma küsisin teilt midagi muud. Kas te ütlete, et ta tappis kuke ise?”

      “Jaa, seda me ütlen’d.”

      “Ta tegi seda!”

      Nüüd rääkis mitu häält korraga, siis astus keegi rahvahulgast välja ning viskas kuke markii jalge ette.

      “Siin see olema, milord! Ta kael murt’ katki nõnna tugevalt!”

      Markii täheldas, et tegemist oli olnud päris kena noore kukega. Kuke pea peaaegu otsast käänamiseks oleks vaja läinud märkimisväärset jõudu.