Taevas sõlmitud abielu. Barbara Cartland

kui rõõmus mu vend on, kui ma kirjutan talle ja ütlen, et sa oled nõus.”

      Otsekui soovides oma õigusi maksma panna, ütles krahv:

      “Mu tütar peab abielluma muidugi siin, kuna see on meie kodu.”

      Markiis hingas sügavalt sisse.

      “Ma arvan, et see oleks viga, milord. Te saate ju aru, et Buckhurst Parki rentnikud on väga pettunud, kui nemad neist pidustustest osa ei saa. Mu mees on juba lasknud püsti panna suure telgi, kus neid kostitatakse õlle ja siidri ja nii rohke toiduga, et mul hakkab paha üksnes sellele mõeldes!”

      Ta naeratas, enne kui jätkas: “Meie külalistele pakutakse muidugi kõikvõimalikke hõrgutisi ballisaalis. Ja meie oma kokad küpsetavad koogi, sest see murraks nende südame, kui selle küpsetaks keegi teine.”

      Samala pigistas isa käsivart ja krahv teadis, et tütar mõtleb, kui raske oleks neil endil praegu osta lihtsat biskviitigi, rääkimata siis veel mingist uhkest küpsetisest.

      Tal oleks täiesti võimatu muretseda sööke ja jooke ja šampanjat, mida külalised Buckhursti hertsogi pulmas endastmõistetavalt ootaksid.

      “Väga hea, ma pean teie seisukohaga nõus olema,” ütles krahv, “ja õnneks ei ela me Buckhurst Parkist liiga kaugel. Tegelikult arvan ma, et meie Samalaga läbime selle maa kahe ja poole tunniga.”

      Markiis naeris.

      “See oleneb vägagi hobustest, milord! Minul kulus täna siia jõudmiseks poolteist tundi ja ma olen kindel, et pulmadeks saadab mu vend ühe oma kuulsatest rakenditest ja vankri, mis on nii hästi vedrustatud, et teil on tunne, nagu sõidaksite pilvedel, aga mitte maanteel.”

      Ta vaikis, vaatas siis Samala otsa ja ütles:

      “On üks asi, mida ma kindlalt nõuan, ja nimelt, et minu pulmakink sulle, mu kallis, on sinu kaasavara. Ma kardan, et mõned kleidid ei jõua enne laulatust valmis, aga ma vähemalt luban sulle, et sa saad kõik, et ilusana pulmareisile minna.”

      “Tänan teid väga.”

      Samala tundis neid sõnu öeldes isa jäikust, sest vihje, et ta ei jaksa oma tütrele kaasavara osta, oli talle solvav.

      Samal ajal teadis neiu väga hästi, et neil ei ole raha üheainsagi kleidi ostmiseks, mis siis veel kaasavarast rääkida.

      “Oleme praktilised,” ütles markiis. “Kui sa annad mulle oma mõõdud, saadan ma need Londonisse ja lasen madame Bertinil, kes on kõige elegantsem õmbleja Bond Streetil, pool tosinat kleiti sinu jaoks valmis seada. Siis tuleb ta moodide ja kanganäidistega siia, et sa saaksid valida, ning toob ka kõik muu, mida sul vaja läheb.”

      “See on teist väga lahke, mileedi.”

      “Ma tahan olla lahke, väga lahke oma tulevase vennanaise vastu,” vastas markiis, “ja ma ei oska öelda, kui õnnelik ma olen, et mu vend saab nii võluva ja ilusa naise perekonnast, kes minu teada on oma esivanemate üle niisama uhke nagu meie oleme.”

      Ta tõusis püsti ja sirutas krahvile käe.

      “Tänan teid, milord,” ütles ta. “Ma tean, et tulevikus saame teineteist palju näha, ja mu mees, kes ütleb, et on teiega kohtunud, ootab väga, mil saab teid meie Londoni majas võõrustada, ja me loodame ka, et te tulete maal meie poole.”

      “Tänan,” vastas krahv.

      Markiis pöördus Samala poole.

      “Hüvasti, mu kallis. Ma tean, et sa ei kahetse kunagi, et nõustusid mu vennaga abielluma, ja pea meeles, et mina ei taha muud kui sind aidata. Mu õde leedi Bredon ütleb sedasama. Me armastame Bucki ja oleme palvetanud tema õnne eest ja ma olen kindel, et sina oskad talle seda anda.”

      Tema hääles kõlab kummaline noot, mõtles Samala, ta oleks just nagu lootnud, et see, mida ta räägib, saab kõige kiuste tõeks.

      Siis suudles ta Samalat ja kui ta ukse poole astus, kiirustas krahv talle ust avama.

      Samala ei läinud nendega koos välja, kus ootas markiisi tõld.

      Ta seisis kabinetis väga vaikselt, käed kokku pigistatud, silmad vaatamas otse enda ette, nagu ei näeks ta seinal maale, vaid midagi hoopis muud.

      “Buckhursti hertsog!” sosistas ta.

      Kuigi ta häält oli vaevu kuulda, tundus talle, et see helises seintelt vastu ja puudutas lage.

      Minema sõites ohkas Hulli markiis sügavalt ja mõtles, et nii uskumatu kui see ka ei paistnud, olid tema otsingud lõppenud.

      Alles siis, kui nad õega olid kokku pannud nimekirja aristokraatlike perekondade tütardest, kes sobinuks Bucki naiseks, said nad aru, kui ülioptimistlikud olid nad olnud mõeldes, et ükskõik, kellele nad abieluettepaneku teevad, see hakkab sellest õhinal kinni.

      Üksteise järel olid neidude isad ettepaneku kindlalt tagasi lükanud, andmata neile isegi võimalust seda arutada.

      Dorseti hertsog oli eriti jämedalt otsekohene.

      “Ma pole nii loll,” ütles ta sapiselt, “et ei teaks, kui suured seltskondlikud eelised on Buckhursti hertsoginnal, aga et mu tütar on mulle lõpmata kallis, siis soovin ma talle korraldada abielu, milles tal oleks vähemalt aus ja õiglane võimalus õnne leida.” Markiis ei osanud selle peale midagi vastata ja hertsog jätkas:

      “Buck meeldib mulle, ta lõbustab mind ja tema hobused võidavad alati minu omi, aga ma ei suuda ette kujutada ühele naisele hullemat põrgut kui abielu temaga. Ma ei usu mitte silmapilgukski, et ta muudaks oma elustiili ja saaks teiseks inimeseks sellepärast, et ta on sunnitud abielluma.”

      Ta rääkis sarkastiliselt, ja iga isa oli öelnud enamvähem sama.

      Kõik nad teadsid hertsogi kiirustava abiellumise põhjust ning markiis ja ta mees mõistsid väga hästi, et mitte mingi nendepoolne jutt ei ilustaks fakti, et Bucki sunnib naist võtma ainult nõbu Edmundi abiellumine Lottie Linkleyga.

      Markiisil oli ka ebamugav tunne, et perekonnad, kellele nad olid ettepaneku teinud, tundsid lõbu asjaolust, et esimest korda elus pidi Buckhurst tegema midagi, mis talle ei meeldi, ega saanud oma tahtmist, nagu see oli alati olnud sellest peale kui nad teda tundsid.

      Vend teadis, et Elizabeth ja Margaret olid juba meelt heitmas, sest sobivate noorte tütarlaste nimekiri läks aina lühemaks ja lühemaks, kuni olid järele jäänud veel vaid Kenwyni krahvi tütar ja ärevakstegev tõdemus, et aeg hakkab otsa saama.

      “Ma sõidan homme õhtupoolikul Kenwyn Priorysse,” ütles markiis, “aga kui krahv keeldub seda ettepanekut arutamast, ei oska ma ette kujutada, kuhu ma siis lähen.”

      “Kenwyn on kohutavalt vaene,” vastas Margaret. “Ta maja laguneb ja ma olen kuulnud, et ta ütleb ära kõik kutsed krahvkonnas, sest ta ei või vastu võtta külalislahkust, millele ei saa samaga vastata.”

      “Kõlab väga auväärselt,” nentis markiis.

      “Ta ongi auväärne mees,” nõustus tema abikaasa. “Ta on alati olnud äärmiselt uhke ja ma kahtlen, kas ta nõustub Bucki tingimusega, et abielluma peab 2. juunil.”

      “Miks peab ta alati kõike nii raskeks tegema?” küsis Margaret kaeblikult.

      “Buck on harjunud oma tahtmist saama,” vastas Elizabeth, “ja ta ei mõista iialgi, et mitte ükski neist perekondadest ei soovi näha oma tütart Buckhursti hertsoginnana, kui selleks peab Buckiga abielluma.”

      Margaret karjatas kohkunult.

      “Kui Buck kuuleks, mida sa ütlesid, saaks ta rabanduse!”

      “Aga see on tõsi,” vastas õde. “Täiesti ausalt, krahv on tegelikult meie viimane lootus. Kui ta ära ütleb, peame jälle kõike otsast alustama ja sellega õigeks ajaks hakkama saada oleks juba võimatu.”

      “Hüva, sina ütle Buckile, et mina enam kaasa ei tee,” lausus Margaret teravalt.

      “Mina ka mitte,” sõnas markii.

      Elizabeth ohkas.

      “Ma