Taevas sõlmitud abielu. Barbara Cartland

kui ta parajasti ei esinenud mingis armetus teatris või erapeol, siis võis teda leida lärmakast tantsusaalist, ümbritsetuna aristokraatia kõige liiderlikumatest ja rikutumatest esindajatest.

      Et tal üldse õnnestus kellegagi abielluda, oli suur saavutus. Ning Buckhursti hertsogi eeldatava pärija naisena kasutaks ta oma positsiooni veel silmatorkavamalt, kui ta seda seni oli teinud.

      “Sul on õigus,” ütles markii. “Kui sa pead abielluma, siis mida varem, seda parem! Ma olen kindel, et Elizabeth ja Margaret leiavad üsna kergesti sulle kellegi sobiva.”

      “Väga hea,” vastas hertsog. “Korraldage kõik 2. juuniks ja ma soovitan panna teate The Gazette’i nii kiiresti kui võimalik. See peaks Lottiel vähemalt mõneks ajaks suu kinni panema.”

      “Ma olen kindel, et sul on õigus, kullake,” ütles Elizabeth, “aga niisugust abiellumist poleks ma sulle siiski soovinud.”

      Õde peaaegu nuuksatas. Siis ütles ta:

      “Sa oled nii nägus ja andekas, ning veel enam – vaatamata kõigele, mida sinu kohta räägitakse, mis on, nagu sa hästi tead, su enese süü, oled sa ikkagi džentelmen ja ma olen su üle väga-väga uhke.”

      “Mina ka!” hüüdis Margaret kähku, et mitte lasta end kõrvale lükata.

      “Lootkem, et ka minu naine võib minu üle uhke olla,” ütles hertsog ja nüüd ei kostnud ta häälest mitte üksnes küüniline noot, vaid ka midagi kibedat. “Ma julgen öelda, et kui me oleme abielus, võime jõuda mingile kokkuleppele, mis praegusel hetkel teisse ei puutu.”

      Elizabeth tuli tema kõrvale.

      “Ma olen palvetanud, Buck,” ütles ta tasa, “et sa leiaksid kellegi, keda armastada ja kes armastaks sind. Võib-olla, kui meil on õnne, leiame Margaretiga sulle täpselt niisuguse naise, kellest iga mees unistab.”

      Hertsog naeris.

      “Sa oled romantik, Elizabeth, ja see on midagi niisugust, mida juhtub ainult muinasjuttudes! Ma kinnitan sulle, et olen oma praeguse eluga rahul, ning kuigi naine kujuneb muidugi mõnevõrra koormaks, kohtlen ma teda lugupidavalt ja täidan kõik oma avalikud kohustused nagu vaja. Aga mis minusse puutub, siis minu eraellu ta ei tungi.”

      Hertsogi hääles oli kalk noot, mis õele märkamata ei jäänud, ja ta ütles nuuksatades:

      “Sa olid nii armas väike poiss ja me armastasime sind nii väga. Mis on juhtunud, et sa oled muutunud nii küüniliseks ja pilkad kõike, mis on ilus ja, nagu sina ütled, romantiline?”

      “Ma olen saanud vanemaks ja targemaks,” vastas hertsog, “aga ära minu pärast muretse, Elizabeth. Ma olen väga õnnelik, ainult maruvihane, et Edmund sunnib mind astuma sammu, mida ma veel kaua oleksin vältinud.”

      “Ma olen kindel, et kui sa selle sammu teed,” ütles Elizabeth, “ei ole see nii hull, nagu sa mõtled.”

      “Loodame, et ei ole, aga ma ootan kõige hullemat,” vastas hertsog.

      “Mis see on?” küsis Margaret, kellele tuli alati kõik ühesilbiliste sõnadega ära seletada.

      “Igavus!” vastas vend. “Igavus, vaadates üht ja sama nägu, päevast päeva, aastast aastasse, kuulates samu banaalseid, totraid märkusi, mida ma kuulsin juba eile ja üleeile!”

      Ta tegi pausi ja lisas, nagu seletaks iseendale: “Ainus rõõm, mida ma sellises olukorras näen, on poeg, keda ma saan õpetada laskma ja ratsutama ja kes ühel päeval võtab üle minu kui perekonnapea koha.”

      “Aga oletame, et sul on tütred?” küsis Margaret tõemeeli.

      “Nemad uputan ma kindlasti ära!” vastas hertsog ja ootas protestikiljatust, mis kohe mõlema õe huulilt tuligi.

      Alles siis, kui omaksed olid lahkunud ja ta oli üksi, küsis ta endalt peaaegu meeleheites, mis on see, kuhu ta oli lasknud end mässida.

      Kõik need aastad oli ta vihanud mõtetki abielust, pidades seda privaatsuse ja vabaduse lõpuks, ning teda kohutas, et oli lasknud end sellisel moel lõksu püüda nõol, keda ta põlgas ja silma otsaski ei sallinud.

      “Kurat võtku teda! Ta sai mulle kätte maksta!” ütles hertsog endale ja oli kindel, et kui Edmund teaks, mida ta praegu tunneb, pakuks see talle ülimat rahuldust.

      Siis, otsekui ei suudaks ta taluda mõtlemist tulevikule ja sellele, mis teda ees ootab, käskis ta faetoni ette ajada.

      Kui ta sõitis St. John’s Woodi poole, kus ta hiljaaegu oli ühes oma majas sisse seadnud võluva ja väga kütkestava väikese prantslannast tantsijatari, mõtles ta, et vaid kiresuudlustes ja leegis, mille naine kahtlemata temas süütaks, suudaks ta mõneks ajaks oma häda unustada.

      Aga kui ta lähenes majale, mille peale ta oli kulutanud kopsaka summa, ning veelgi rohkem hobuste ja kalliskivide peale, mida naine oli talt välja meelitanud, tabas ta end vaikselt vandumas: “Võtaks kurat kõiki naisi!”

      Mitu tundi hiljem koju tulles mõtles hertsog väga veetlevale naisele, kes hiljuti oli tema huvi äratanud.

      See naine, diplomaadi abikaasa, oli Londonis alles lühikest aega, ent polnud kahtlust, et kohe esimesel kohtumisel oli nende vahel tekkinud säde, mis ütles hertsogile liigagi selgesti, milline tuleb selle kohtumise lõpp.

      Kui ta nüüd sellest naisest mõtles, arutas ta, kas teeb vea, kui alustab veel üht armulugu just enne seda, kui ta abiellumine teatavaks tehakse.

      Ta ei petnud ennast mõttega, et tema uus huviobjekt pääseb keelepeksjate tähelepanust ja neist, kes jälgisid igat ta sammu nagu pidevalt pea kohal varitsevad pistrikud.

      Naine oli kutsunud teda õhtusöögile, ja hertsog oli täiesti kindel, et see on ainult kahele ning serveeritakse privaatses elutoas, tulvil lilli, mille lõhn hakkab pähe niisama nagu vein, mida serveeritakse.

      Nad peaksid üle laua sõnaduelli, ja kõigel, mida nad ütlevad, on varjatud tähendus.

      Ja kui siis õhtusöök on läbi, tulevad lilled, pehmete padjakestega diivan ja küünaldest valgustatud magamistuppa viiv paokil uks.

      See kõik oli nii tuttav, tema elu loomulik osa, et ta pidas seda sama normaalseks nagu oma majas hommikusöögile tulekut või oma hobustega läbi pargi ratsutamist.

      “Mida seal veel võib olla?” küsis ta ega osanud vastata.

      Ta ajas jalga pikad kitsad püksid, niisugused, nagu tõi moodi kuningas, kui ta veel printsregent oli, ning pani selga pika saba ja lühikeste hõlmadega kuue, ette kroogitud ja tärgeldatud kravati, mille kraenurgad ulatusid kõrgele üle lõuajoone, ning mõtles selle juures endast.

      Kui ta oli riietumise lõpetanud, tegi ta äkitselt ühe oma kiiretest otsustest; et ta selleks võimeline oli, teadsid ainult teda väga hästi tundvad inimesed.

      “Saada härra Dalton minu juurde,” ütles ta toapoisile.

      “Jah, teie hiilgus.” Toapoiss tõttas minema ja hertsog seisis ning vaatas ennast peeglis, mõeldes, et ta näojooned on teravamad kui olid eelmisel aastal ja aasta enne seda.

      “Ma hakkan vanaks jääma,” ütles ta endale. “Võib-olla on perekonnal õigus ja on aeg oma elu ära korraldada.”

      Siis mõtles ta taktitust, harimatust, rumalast tüdrukust, kellega ta peab abielluma, aga kes oleks kahtlemata just õige valik, sest ta on sama sinivereline nagu tema ja ta isal on temaga võrdne tiitel.

      Tüdrukust saab tema naine ja ta ootab, et mees täidaks oma abielumehekohuseid. Siis toob ta ilmale poja, kes on pärimises kõige tähtsam.

      Ent naine jääb igaveseks tema majja, tema ellu ja kahtlemata on tal mehele veel vähem öelda kui abielu esimestel päevadel.

      “Ma ei suuda seda taluda! Ma ei suuda seda teha!” ütles hertsog ja nägi peeglis, kuidas ta huuled neid sõnu laususid.

      Siis ei näinud ta enam enda, vaid Lottie nägu − tolle kutsuvaid punaseid huuli, paksult värvitud silmi −, kuulis labaste laulukeste sõnu, mida naine laulis, ja teadis, et tal pole