Tormakas hertsoginna. Barbara Cartland

“ja te teate väga hästi, et skandaalid on eriline maiuspala!”

      Hertsog pidi möönma, et tüdrukul on õigus, kuid ta ei viitsinud rohkem vaielda.

      “Mine magama, Jabina!” kamandas ta. “Sul on uneaeg ja pealegi andsin ma teenritele korralduse, et lahkume täpselt kell üheksa.”

      “Pole vaja kohe esimesel päeval ülearu palju ette võtta,” hoiatas Jabina. “Rääkisin Higmaniga ja tema arvestuste kohaselt peaksime järgmiseks keskpäevaks Berwicki jõudma, kui öö läbi sõidame. Edasi on tema arvates parem asuda ümber jahtlaevale.”

      “Kurat võtaks – mina olen see, kes meile plaani koostab!” vihastas hertsog.

      “Pidage meeles, et olen meie lahkumishetkeni ikkagi teie põetaja ja oletatav abikaasa,” sõnas Jabina väärikalt. “Seega vaadatakse teile viltu, kui te minusse nii ebaviisakalt suhtute.”

      Tüdruku haavunud toon pani hertsogi vabandust paluma.

      “Anna andeks, Jabina,” ütles ta, “aga leedi McGairn käib mulle lihtsalt närvidele. Olen juhtunu pärast mures. Harilikult pole ma nii äge.”

      “Ma annan teile andeks,” vastas Jabina armulikult. “Head ööd, teie hiilgus!”

      Nende sõnadega tegi ta võluvalt kniksu ja lisas, silmis kelmikas pilk: “Kas olete täiesti kindel, et ei soovi mind hiljem enda juurde patja kohendama?“

      “Marss magama!” jäi hertsog endale kindlaks, lükkas tüdruku läbi vaheukse tema tuppa ja keeras ukse lukku.

      Ta oli terve õhtusöögi aja teadlik olnud, kui halvas olukorras nad on.

      Ta kujutas suurepäraselt ette, missugune on Jabina isa reaktsioon, kuuldes, et tütar reisib mingisuguse hertsogi saatel läbi Šotimaa ja väidab, et on temaga abielus.

      Ta teadis sedagi, et kui sõbrad tema sekeldustest kuulevad, peavad nad seda röögatuks naljaks.

      Tema vaikne, õpetlasele omane elustiil polnud ju kellelgi märkamata jäänud, ja tema eakaaslased aasisid teda sellepärast vahetpidamata.

      “Tule ometi Londonisse ja lõbutse veidi, Drue!” oli tema parimal sõbral Freddiel kombeks öelda. “Kui sa veel kauaks maale jääd, siis muutud varsti kapsapeaks!”

      Freddie maalis talle lõbustustest ka elava pildi.

      “Walesi prints võtab su avasüli vastu,” keelitas sõber. “Tema kuninglik kõrgus naudib hertsogite seltskonda! Ja imekaunid kurtisaanid jumaldavad sinusuguseid!”

      Hertsogi raamatud tegid Freddiele nalja.

      “Meie mandri-päritolu Veenused pühiksid hetkega su silmalaugudelt tolmu, mis sinna suure lugemisega on kogunenud!”

      Ent hertsog keeldus ahvatlustest, mis – nagu Jabina oli öelnud – keerlesid Carltoni maja ja Walesi printsi ümber. Trendikad lõbunaised lihtsalt ei huvitanud teda.

      Tal olid seltsielust hoidumiseks omad põhjused ja et ta polnud valmis neid avaldama, siis jätkas ta endiselt rahulikku maaelu.

      Jabina pooltõsised oletused tema kopitanud südamedaami kohta polnudki täiesti alusetud.

      Mõne aasta eest õpingute ajal oli ta tutvunud ühe raamatukoguomaniku noore lesega. Naise kadunud kaasa oli olnud haritud mees, kellega hertsog pikka aega kirjavahetust pidas.

      Marguerite Blachett oli vaikne, veetlev ja kõrgesti haritud naine. Ta oli hertsogist paar aastat vanem, hell, leebe ja siiras ning selsamal põhjusel oli ta hakanud mehele kohe meeldima.

      Lesele kaastunnet avaldama läinud, avastas hertsog, et naine teab temale huvi pakkuvatest asjadest peaaegu niisama palju, kui teadis tema surnud mees.

      Nad hakkasid kirjavahetust pidama ja et naine elas hertsogi vanematekodust ainult seitsme miili kaugusel, siis oli ütlemata mugav lesel külas käia.

      Nende armulugu oli vaikne ja peaaegu kiretu ning naine ilmutas kehalise kontakti vastu märksa suuremat huvi kui hertsog ise. Hertsog pidas teda lihtsalt meeldivaks kaaslaseks, kellega oli mõnus headest raamatutest vestelda.

      Ja nüüd voodis lamades ei suutnud ta loobuda mõttest, et Marguerite ja Jabina on teineteise täielikud vastandid.

      Tema armuke – kui nii võib nimetada inimest, kellega on huvitav vestelda – ei rääkinud iial mõtlematusi.

      Impulsiivne polnud see naine mingil juhul. Ta polnud teinud midagi ootamatut või laiduväärset.

      Hertsog oli veendunud, et Marguerite paneks Jabina särtsakat loomust pahaks, sest see oli tema enda isiksusega tugevasti vastuolus ja neil kahel polnud midagi ühist.

      Jabina arvamusega Marguerite’ist oli hertsog liigagi hästi kursis.

      Ta lootis, et kuuldused tema Šotimaa-seiklustest Marguerite’i kõrvu ei ulatu, sest teda võiks see solvata, et tema silmarõõm on ette hoiatamata naise võtnud.

      Tal polnud aimugi, mida öelda Marguerite’ile ja oma sõpradele, kuidas neile selgitada, et tal polnud kavatsustki abielluda ega ennast kellegagi siduda.

      Noore hertsogi otsus mitte kunagi naist võtta oli lausa hämmastavalt vankumatu.

      Ka selleks olid tal omad põhjused, millest ta eelistas vaikida.

      Ta kinnitas endale, et on oma eluga äärmiselt rahul ega tunne end üüratus häärberis sugugi üksildasena. Talle polnud vaja naist söögilaua teise otsa istuma.

      Tõik, et tal polnud poega, kellele tiitlit ja valdusi pärandada, ei kõigutanud teda raasugi.

      Ta oli otsustanud poissmeheks jääda ning korrutas endale vahetpidamata, et on valitud elustiiliga rahul ja et see sobib talle suurepäraselt. Tema elu oli mugavasti ära korraldatud.

      Lühidalt öeldes polnud Warminsteri majapidamises midagi üllatavat oodata, kui just majakatus sisse ei lange – ja seegi oli väga ebatõenäoline, sest ta laskis seda regulaarselt kontrollida. Võiduajamise termineid kasutades võinuks öelda, et ootamatuste tõenäosus oli üks sajast!

      Ja nüüd ei jõudnud hertsog ära imestada, kuidas on võimalik, et ühel harilikul Šotimaa reisil midagi niisugust ikkagi juhtunud on.

      Ta pidi võimalikult kiiresti leidma viisi kimbatusest pääsemiseks ja lohutas ennast, et see polegi nii raske, kui esialgu paistab.

      Ta otsustas Jabina palvele vastu tulla ja tüdruku piirini toimetada. Seejärel pidi neiu üksipäini hakkama saama.

      Ent siis meenusid talle õnnetuse-eelsed mõtted, et oleks patt lasta noorel ja süütul tütarlapsel üksi Londonisse ja sealt üle La Manche’i Prantsusmaale sõita.

      Võib-olla peaks ta Jabinale saatjadaami leidma?

      Kuid selle mõttega kaasnes ohtrasti aga’sid, mis tema peas suure virvarri tekitasid.

      Kui ta leiakski mõne vana ja auväärse daami, kes võiks neiut reisil saata, siis tekiks vajadus üha uute selgituste järele ning ka Jabinale tuleks saatjanna olemasolu põhjendada.

      Hertsog tundis valusasti, kuidas säärane olukord tema privaatsust ja iseseisvust mõjutab.

      “See kõik ei puutu minusse!” turtsatas ta.

      Ja ikkagi ei osanud ta öelda, mispärast mõte Jabina Prantsusmaa-reisist, ema juveelid kleidipõues, talle nii vastumeelne tundus.

      “Tänapäeva noored naised suudavad enda eest ise seista,” mõtles ta.

      Seepeale meenusid talle Jabina süütud silmad ja lohuke naeratava tüdruku suunurgas.

      Ta vähkres rahutult voodis.

      “Unusta see plika!” tõreles hertsog endaga. “Ta on sulle juba küllalt sekeldusi kaela toonud! Tee nii, nagu sult paluti. Toimeta ta Londonisse viiva maantee äärde ja sõida jahiga koju.”

      Plaan kõlas arukalt ja ta otsustas selle vaatamata Jabina tüütusele ja omaenda tugevatele süümepiinadele täide viia.

      “Oleksin pidanud tagasi sõitma ja ta Rabapüü ja Ohaka kõrtsi jätma,”