Tormakas hertsoginna. Barbara Cartland

neiu. “Jacobina on mu ristinimi ja ma olen selle üle uhke, kuid see pole üldse suupärane.”

      “Seda ma usun,” kostis hertsog, “aga kas sa arvad, et sinu vanemad oleksid praegu sinu üle uhked? Kindlasti on sind juba otsima hakatud.”

      “Nad ei suuda mind leida,” oli Jabina kindel.

      “Räägi nüüd kõik algusest lõpuni ära!” sõnas hertsog käskiva tooniga, millele tema teenijad oleksid kõhklematult kuuletunud.

      “Ma ei taha sellest rääkida,” tõrkus Jabina.

      “Arvesta, et ma pean teadma su plehkupaneku põhjust,” nõudis hertsog. “Kui hakkad salatsema, siis viin su Rabapüüsse ja Ohakasse tagasi ja jutul lõpp.”

      Neiu uudistas kõnelejat suurte silmadega.

      “Säärane jõhkrus poleks teie puhul tõesti välistatud!” nähvas ta viimaks. “Te olete ju inglane. Olen alati teadnud, et inglasi ei või usaldada!”

      “Aga sa juba tegid seda!” vastas hertsog. “Ja et sa istud minu tõllas, siis olen ma praegu sinu eest vastutav. Mille eest sa põgened?”

      “Abiellumise!” turtsatas Jabina vaikselt.

      “Kas sa oled kihlatud?”

      “Paps kavatses kihluse järgmisel nädalal välja kuulutada.”

      “Kas sa ütlesid isale, et ei soovi abielluda?”

      “Ütlesin… aga ta ei võtnud mind kuulda.”

      “Miks mitte?”

      “Talle meeldib mees, kelle ta on minu jaoks välja valinud.”

      “Ja sulle ei meeldigi?”

      “Ma jälestan seda vana, vastikut ja igavat kuivikut!” torkas Jabina vihaselt.

      “Aga kuidas isa su kadumisele reageerib?” tahtis hertsog teada.

      “Ta kogub meie tuhandepealise klanni liikmed kokku ja nad kõik sööstavad kaheteralisi mõõku viibutades mulle järele!”

      “Tuhandekesi?” imestas hertsog. “Ega sa ometi liialda?”

      “Võib-olla liialdangi,” turtsatas Jabina, “kuid igal juhul saab ta maruvihaseks ja asub mind jälitama!”

      “See ei üllataks mind põrmugi,” kostis hertsog. “Ja mis puutub minusse, siis ma ei mõtlegi lasta ennast sinu abiellumisprobleemidesse kaasa tõmmata. Tõenäoliselt jõuame järgmisesse postijaama juba enne videvikku ja edasi pead endaga ise hakkama saama!”

      “Ma pole teilt rohkem palunudki!” ütles Jabina. “See on piiri lähedal ja Inglismaal võin suvalise postitõllaga Londonisse sõita.”

      “Ja mida sa Londonis teha kavatsed?” ei jätnud hertsog pärimist.

      “Ega ma siis sinna jää,” sõnas Jabina veidi pahakspanevalt. “Ma sõidan Prantsusmaale. Nüüd, mil sõda Bonaparte’iga on lõppenud, võin oma tädi – mampsi õe – juurde elama minna. Ta on abielus prantslasega ja elab Nice’i lähedal.”

      “Kas tädi on su plaaniga kursis?”

      “Ei, aga kindlasti on tal mind nähes hea meel. Ma tean seda. Ta oli mu mampsiga väga lähedane, kuid papsiga sõdis vahetpidamata.”

      “Kas su ema on surnud?”

      “Jah, ta suri kuus aastat tagasi. Tema poleks lasknud papsil mind ühegi jõletisega paari panna!”

      “Paljudel tütarlastel ei ole abikaasa valimisel sõnaõigust, Jabina,” venitas hertsog. “Kindlasti tahab isa sulle parimat.”

      “Jätke see moraalilugemine!” lausus Jabina mürgiselt. “Te pole põrmugi parem kui lord Dornach!”

      “Lord Dornach?” kordas hertsog. “Kas tema ongi su mehekandidaat?”

      “Kas te tunnete teda?” küsis Jabina vastu.

      “Ei,” vastas hertsog, “kuid see abielu tõotab olla tulus. Enamik noori neidusid just seda ihkabki.”

      “Mina küll mitte,” torises Jabina.

      “Kas lord Dornach on jõukas?”

      “Minu teada on ta pururikas,” vastas Jabina, “aga ta ei meeldiks mulle isegi siis, kui ta oleks pealaest jalatallani teemantidega kaetud. Ma ju ütlesin, et ta on vana ja igav. Ma ei imestaks põrmugi, kui ta mind oma lossi maa-alusesse vangikongi pistaks ja surnuks peksaks!”

      “Sinu suurim puudus on liiga elav kujutlusvõime,” tähendas hertsog.

      “Paps ütleb sedasama.”

      “Mida su isa veel ütleb?”

      “Et ma olen tormakas ja impulsiivne sekeldaja, kes vajab hädasti tugevat ja kindlat mehekätt!” deklameeris Jabina kergelt põlastava tooniga.

      “Äärmiselt paikapidav kirjeldus, nagu näha,” nentis hertsog ilmetult.

      Jabina heitis pea selga.

      “Ja kuidas teile endale meeldiks abielluda inimesega, kes on spetsiaalselt valitud teid ümber kasvatama? Lord Dornach ei maininud poole sõnagagi, et ta mind armastab!”

      “Arvata võib,” aasis hertsog, “et sa ei julgustanud teda eriti südant puistama!”

      “Muidugi mitte!” nähvas Jabina. “Ütlesin lordile, et abielluksin pigem tursaga.”

      Hertsog ei suutnud naeru pidada.

      “Jabina,” ütles ta viivu pärast, “kardan, et sinu plaan ihuüksi Nice’i reisida ei lähe täide. Kahju, kui pead naituma mehega, kes sulle ei meeldi, aga võib-olla on isa su põgenemiskatsest nii rabatud, et koju naastes ootab sind hoopis parem vastuvõtt.”

      “Ma ei mõtlegi koju minna!” kisendas Jabina. “Kas kuulsite? Ma ei lähe koju! Keegi ei saa mind sundida!”

      “Nagu soovid,” kostis hertsog. “Aga meie teed lähevad järgmises postijaamas igal juhul lahku.”

      “Te olete nagu Pontius Pilaatus,” põlastas Jabina. “Pesete oma käed supist puhtaks ainult sellepärast, et te ei oska kujunenud olukorras käituda.”

      Hertsog jahmus. Ta polnud harjunud, et teda niisuguse tooniga kõnetatakse.

      “Sinu probleemid ei puutu minusse,” lausus ta eneseõigustuseks.

      “Ebaõiglus, julmus ja vägivald puutuvad igaühesse,” ei jätnud Jabina jonni. “Kui oleksite rüütellik noormees nagu romaanikangelased, siis oleksite valmis minu eest võitlema ja aitaksite mul pahade eest põgeneda. Võiksite mu isegi sõjaratsul oma lossi kanda!”

      “Kõlab vägagi Frances Burney või proua Radcliffe’i moodi,” lausus hertsog. “Ent paraku on mu niinimetatud loss siit kaugel ja sinu sealviibimist oleks ka raske põhjendada.”

      Ta naeratas ja lisas: “Ja rüütlitel, kes vanasti neidusid hädaohust päästsid, ei tekkinud küsimustki, mida nendega peale hakata!”

      “Tõsi,” nõustus Jabina. “Aga mind üllatab, et teie niisuguse asja peale tulite!”

      Hertsog ei lausunud sõnagi, kergitas ainult kulme. Veidi aja pärast lisas tüdruk kärsitult: “Vabandan oma ebaviisakuse pärast, kuid teie kopitanud raamat tundub väga igav olevat. Ma jälgisin teid, kui te vait olite. Jäi mulje, et midagi põnevat seal kirjutatud pole.”

      “See on teatmeteos keskaegsetest käsikirjadest.”

      “Vohh!” hüüatas Jabina. “Nüüd siis teate, mida ma silmas pidasin! Sellepärast ma ei kahtlustanudki, et võiksite midagi teada rändrüütlitest või hädaohtu sattunud neidudest.”

      “Võib-olla on minu teadmistes tõesti lüngad,” soostus hertsog. “Kuid sellele vaatamata on mu kohus veenda sind isa juurde tagasi pöörduma, Jabina.”

      “Ärge raisake oma sõnu ja hingeõhku. Ma ei lähe koju, vaid tädi juurde.”

      “Kas sul