Tormakas hertsoginna. Barbara Cartland

hertsog istet võttis, mähkis teine kutsar ka tema jalgade ümber sooja teki. Hertsog tundis taldadega jalasoojendajat, mida oli äsja kõrtsis täidetud.

      “Tere õhtust, proua,” kõnetas hertsog kõrvalistujat. “Mul on kahju, et teie tõllaga juhtus õnnetus. Sellepärast on mul hea meel teid sihtpunkti toimetada.”

      “Tänan,” vastas naine nõrga ja väriseva häälega, millest hertsog järeldas, et reisikaaslane on muldvana ja väsinud, suigub peagi unne ega häiri teda terve teekonna vältel.

      Kui nad olid aiast välja suurele maanteele pööranud, avas mees demonstratiivselt raamatu, et tema soovi poleks võimalik vääriti mõista.

      Võrreldes hommikuga oli tuul kõvasti tugevnenud ja raputas tõlda vihaselt. Viletsamalt ehitatud sõiduki aknaklaasid oleksid kindlasti klirisenud.

      Hertsog sättis end mugavalt istuma ja möönis, et kui keegi suudab neljast veohobusest maksimaalse sõidutempo välja pigistada, siis on see Higman.

      Samas lootis ta, et teine tõld ei jää neist liiga kaugele maha, sest juhul, kui järgmine öö tuleb veeta mõnes teeäärses võõrastemajas, on ihuteenri kohalviibimine tema mugavuse huvides hädavajalik.

      Trusgrove oli teeninud teda juba maast madalast ja nagu imeväel oli see mees võimeline igasugustes olmetingimustes kuuma vee, voodisoojendajad ja koguni söögikõlbliku õhtueine välja võluma.

      Hertsog jättis mõtted teenrist ja teisest tõllast sinnapaika ning taipas järsku, et ehkki nad olid läbinud juba mitu miili, ei olnud kaasreisija liigatanudki, rääkimata vestluse alustamisest.

      Aga seda ta oli ju tahtnudki! Daam polnud heategijat hetkekski oma suuremeelsust kahetsema pannud.

      Samal ajal vaevas hertsogit uudishimu küüdisaaja isiku vastu. Ta luges raamatust terve lehekülje, suutmata loetusse vähimalgi määral süveneda.

      Järjekordne tuulepuhang andis põhjust valjuhäälselt nentida: “Proua, kas te ei leia, et praeguse aastaaja kohta on ilm haruldaselt nigel?”

      “Jah… on küll,” kõlas tuttav nõrk ja värisev hääleke.

      Hertsog taipas, et leedi ei soovi vestelda. See pani teda muigama, sest endast hullemat erakut polnud ta varem kohanud.

      Ta pööras raamatus eelmise lehekülje ja hakkas seda uuesti lugema.

      Ent siis tegi maantee ootamatu käänaku ja tõld nõksatas värskelt sadanud lumes. Sõiduk vajus küljetsi ning vanaproua lendas nurgast välja hertsogile otsa.

      Mees haaras kukkujast kinni, nii et tolle kapuuts näo eest libises ja kaks suurt säravat silma ning väike südamekujuline näoke nähtavale tulid.

      Hertsog oli ehmatusest rabatud.

      Tema reisikaaslane polnudki eakas daam, vaid suisa tütarlaps. Verinoor piiga! Neiu kattis näo kibekiiresti kinni ja vupsas nurka tagasi, ent oli juba paljastatud.

      “Mulle öeldi,” venitas hertsog, “et abivajaja on vana naine.”

      Veidi aega valitses tõllas vaikus. Viimaks ütles neiu – kes hertsogi arvates ei saanud kuigi vana olla – peaaegu trotslikult: “Kartsin, et… keeldute mind peale võtmast, kui selgub, et ma polegi vana ja… abitu.”

      “Sinu kahtlused on õigustatud,” kinnitas hertsog. “Aga et nüüd on sinu teesklemisel kriips peal, siis võib-olla selgitad mullegi, mispärast sa üksinda reisid?”

      Vastuse asemel lükkas tüdruk kapuutsi õlgadele ja paljastas erkpunase juuksepahmaka, mis oli sassis lokkidena ümber pea keerdunud.

      Tema tumedad hallikasrohelised silmad olid merekarva ja isegi hämarus ei suutnud varjata kahvatut, selget ja õhkõrna näonahka.

      Neiu naeratas ja lausus kelmikalt: “Küll on hea, et ma ei pea rohkem häält moonutama. Vedasin teid ninapidi, eks ole?”

      “Tõsi,” möönis hertsog. “Aga mul polnud põhjust teie siiruses kahelda.”

      “Kartsin nii väga, et keeldute mind aitamast,” kordas neiu. “Kuid nüüd oleme vähemalt kolm miili edasi sõitnud ja te ei saa minuga midagi teha.”

      Tema toon oli nii rahulolev, et hertsog ei pannud kiusatusele vastu ja torkas: “Ma võin su iga kell tõllast välja tõsta!”

      “Jätaksite mu välja surnuks külmuma?” imestas tüdruk. “See poleks teist kuigi härrasmehelik!”

      Hertsog uuris reisikaaslase nurgelist näolappi ja selgeid näojooni ning jõudis järeldusele, et neidis pole küll iludus, kuid on väga kena. Tema naeratuses oli midagi lummavat ja silmad särasid erakordselt kelmikalt, ent üks oli kindel – tegemist oli kahtlemata noobli neiuga. Oma tähelepanekust veidi jahmunud hertsog ütles: “Parem oleks, kui räägid kõik ausalt ära. Tunnen huvi, mispärast sa üksi reisid. Kordan oma küsimust.”

      Tüdruk piilus küsijat ripsmete vahelt ja vastas: “See on saladus, aga ma pean kiiremas korras Londonisse tähtsa teate edastama! Harilik kuller võidakse teelt kõrvaldada, kuid pole tõenäoline, et keegi mind kahtlustaks!”

      “Väga põnev,” ühmas hertsog kuivalt. “Ja nüüd räägi, palun, milles tegelikult asi on!”

      “Kas te ei usu mind?”

      “Ei!”

      Viivuks tekkis vestluses paus, mille piiga esimesena katkestas.

      “Ma ei soovi tõtt rääkida ja teil pole õigust seda minult nõuda!”

      “Arvan, et mul on selleks täielik õigus,” vaidles hertsog vastu. “Lõppude lõpuks oled sa ikkagi minu tõllas ja ma ei kavatse end mingisuguse skandaaliga siduda.”

      “Sedand küll ei juhtu!” piiksatas tüdruk rutakalt.

      “Oled kindel?” küsis hertsog. “Võib-olla peaksin tõlla ringi keerama. Sinu tõld saab varsti korda ja niikaua võid Rabapüü ja Ohaka kõrtsis aega veeta.”

      Väike salatseja vajus mõttesse ja küsis siis täiesti teistsuguse hääletooniga: “Kas lubate mind kindlasti aidata, kui ma teile tõtt räägin?”

      “Ma ei saa midagi säärast lubada,” sõnas hertsog, “aga ma kuulan su ära ja püüan mõista.”

      “Sellest ei piisa!”

      “Ma ei mõtlegi rohkemat lubada!”

      Jälle vaikus. Viimaks piiksatas tüdruk: “Ma… jooksin minema!”

      “Seda ma arvasingi,” nentis hertsog.

      “Kas ma olen nii läbinähtav?”

      “Ükski daam – iseäranis Šoti daam – ei reisi saatjata ega palu võhivõõrastelt priiküüti!”

      Neidis ei vastanud ning hertsog jätkas: “Noh, kas sa teed koolist poppi?”

      “Muidugi mitte!” oli vastus kiire tulema. “Ma olen kaheksateist ja täiskasvanud inimene! Tõtt-öelda pole ma kunagi koolis käinud!”

      “Kas sa põgenesid siis kodust?”

      “Jah!”

      “Miks?”

      Kui tüdruk kõhklevalt vakatas, hoiatas hertsog: “Ma pean teadma täit tõde ja parem on, kui räägid vabatahtlikult kõik ära, nii et ma ei pea sind selleks sundima. Alustuseks võiksid mulle oma nime öelda.”

      “Jacobina.”

      Hertsog kergitas kulme.

      “Sa oled siis jakobiit?”

      “Muidugi!” kinnitas tüdruk. “Kuulun jakobiitide dünastiasse ja mu vanaisa hukkus 45. aasta ülestõusus.”

      “Ja nüüd on noor troonipärija Charles Stuart samuti surnud,” lisas hertsog. “Mis mõtet on võidelda kuninga eest, keda pole olemas?”

      “Aga tema vend James on elus!” nipsas tüdruk pikemalt mõtlemata, “ja ärge lootkegi, et lepime mingisuguste Saksa tõusikutega Londonis, kes arvavad, et on väärilised meid