Lydia Koidula jutustus. "Enne ukse lukutamist" on sihitud Venemaale rändamise mõtte vastu, mis juba paar aastakümmet rahva meeli ärevil oli hoidnud ja just selle jutustuse ilmumise aastatel uut hoogu võttis. Väljarändamise vastu on üles astunud ka rida teisi tolleaegseid eesti kirjanikke, kes mõistsid hädaohtu, mis rahvast sellest küljest ähvardas.
Kui siiani täiesti tavalist koolitüdruku elu elanud Maria kuuleb enda kohta käivaid veidraid ennustusi, ei võta ta neid esialgu kuigi tõsiselt. Kuid kummalised nägemused, seljal tulitav sünnimärk ja ootamatu kohtumine salapärase noormehega, panevad ta viimaks uskuma kummalist legendi teda jälitavast deemonist. Maria on sunnitud oma varasemast elust põgenema, teadmata õieti, kes on ta vaenlased või sõbrad, või kes on ta tegelikult ise. Põgenemine läbi Euroopa, pidev ja aina süvenev identiteedikriis, pahur kaitseingel Guido ning teda läbi varasemate elude otsinud ja tingimusteta armastanud ingel Andreas, on vaid osa sellest taagast, mille Maria peab maailma päästmiseks enda õlule võtma. 324 lk
Kriminaalsena alanud lugu loovib läbi ajaloo, teaduse ja tunnete ning raputab tolmu poliitikute pattudelt. Kas kõik on nii nagu näib või näib nii nagu näidata tahetakse? Kas ükskord lahvatab vimm või on lahvatus hoolikalt planeeritud poliitiline manööver? Üksik hing jääks kõrges mängus kiiresti hammasrataste vahele, kui tal poleks tegusat kaaslast. Autor lõbustab lugejat universaalselt äratuntava ühiskonnaga, kus ennast arhiivisügavusse peitnud noorteadlase lihtne maailm põrkub tegelikkuse hoolimatute reeglitega. Selles peadpööritavas klaperjahis langeb maske ja elusid ning tõde on alati seal … kusagil … Mõni hull munk oskab ehk täpsemalt öelda. Peep Ehasalu (snd 1966) on varem avaldanud pseudonüümi Pärtel Ekman all kaks ajaviiteromaani „Murtud truudus” (2000) ja „Unikiri” (2002). Samuti on tema sulest ilmunud novellikogu „Aeg on selline” ning muinasjuturaamat „Printsid poisid” (2013). Koos poja Pärtliga on ta kirjutanud lasteraamatud „Väikeste rüütlite õhtujutt” (2006), „Kõik kanged mehed” (2008) ja „Ajahädaliste jõulud” (2012).
Selle romaani peategelased – ajakirjanik, ärimees, arst ja laulja – avastavad, et keskeakriisile ei järgne sugugi rahulik enese taasleidmine. Raha, karjäär ja tuntus on nende meeste jaoks kaotanud oma tähenduse ja väärtuse. Üha enam hakkavad nad hindama naiste lähedust. Nad mõistavad, et hinge on võimalik jagada ainult vastassugupoolega ning et suhe naistega on mehelikkuse ainsaks mõõdupuuks. Ent kuidas uuele olukorrale kohandada oma ego ootusi ja vajadusi, kui kehaline kihk iga päevaga aina nõrgeneb? Kuidas mitte muutuda naeruväärselt kilavsilmseks endast aastakümneid nooremaid neide kohates? Mehed üritavad ennast üles leida lapsepõlve mälupiltidest, unenägudest ja fantaasiatest. Selguse asemel suureneb segadus, sest kujutelmad ja tegelikkus lähevad lootusetult sassi – väljamõeldis hakkab reaalsust kontrollima. Mart Kadastiku esikromaani "Kevad saabub sügisel" tegevus katkeb 2013. aasta kevadel. Ootamatute siksakkidega lood vanemate meeste suhetest naistega pakuvad eelmiste aastakümnete olustiku äratundmisrõõmu, halastamatut eneseirooniat ja groteskseid puänte.
Aleksei Pehhovi loodud Siala on isevärki maailm, mida asustavad lisaks inimestele J. R. R. Tolkieni lugudest tuttavad haldjad, nende kauged sugulased orkid, paharetid, härjapõlvlased ja nende nõod päkapikud. Kohalikku koloriiti lisavad inimsokud doralislased, lisaks kohtab kõiksugu „väikerahvaid“ nagu orged, deemonid ja zombid. Jätkub „Siala kroonikate“ avaraamatus „Varjus hiilija“ (e.k. Varrak, 2010) alanud rännak Hrad Speini, teekond muutub iga päevaga järjest ohtlikumaks. Ent nüüd on hilja taganeda, salk rühib valusate kaotuste ja reetmiste kiuste sihi poole. Mis saab edasi, neis salapärastes Zagraba laantes, kus võim ei ole enam inimeste käes? Aleksei Pehhov on loonud suure tegelastehulgaga, arvutimängulikult haarava fantaasiamaailma. Triloogia teine osa pakub ootamatuid sü˛eekäike, leidlikke lahendusi meistervarga kimbatustele ja taltsutamatut paharetihuumorit. „Siala kroonikate“ triloogia avaosa „Varjus hiilija“ tõi Moskvas elavale Aleksei Pehhovile 2002. aastal Nimetu Mõõga kirjandusauhinna parima debüüdi eest.