Selle romaani minategelane avastab ühel ilusal suvepäeval keset Tallinna linna äkki, et ta on muutunud nähtamatuks. Tolle ebahariliku olukorraga kaasneb palju ebamugavusi, sest tavapärasel moel „nähtavate inimeste maailmaga” tal enam kontakteeruda võimalik ei ole. Samas avaneb seni igas mõttes küllaltki keskmist elu elanud, neljakümnele lähenevale mehele, kes oma olukorra tõttu on nüüd sunnitud elu kõrvaltvaatajaks, ja kellel äkki on aega vaadelda, mõtiskleda ja varemolnut meenutada, ümbritsevast maailmast hoopis teistsugune pilt. Ta näeb elu seda poolt, millest ta on varem küll teadlik olnud, aga millele tal pole oma senises igapäevarutiinis olnud tarvidust ega tahtmist tähelepanu pöörata. Oma seisundit ära kasutades püüab peategelane mõne väärnähtuse vastu isegi välja astuda, aga peab varsti tunnistama, et see on tulutu. Kokkuvõttes tõuseb tegelase ette (igavene?) küsimus, kuivõrd oluline on tegelikkuse pahupoole nägemine ja sellest teadmine, kui seda mõjutada ei suudeta, ja kas sellisel juhul pole lihtsam ebamugavad asjad unustada ja elada edasi sellist elu, kus kõigest taolisest kergelt üle libisetakse.
Viimastel aastakümnetel on ajaloouurimine teinud kogu maailmas läbi suuri muutusi ja arenguid, oluliselt on avardunud ajaloolase uurimisväli, rikastunud meetodite ja kirjutamisstiilide valik. Raamat „Kuidas kirjutatakse ajalugu” püüab läbi intervjuude maailma juhtivate ajaloolastega kaardistada ajaloouurimise uuemaid arenguid ja tutvustada ajalookirjutamise võimalusi tänapäeval. Raamat, mis koosneb viimase kümne aasta jooksul tehtud kaheteist-kümnest intervjuust, tutvustab teiste hulgas Peter Burke’i, Roger Chartier’, Natalie Zemon Davise, Carlo Ginzburgi, Reinhart Kosellecki, Jacques Le Goffi, Tzvetan Todorovi jt vaateid ajaloouurimisele.
Kaunite piltidega illustreeritud eraamatusse on koondatud läbi aegade kõige armastatumad muinasjutud: Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi, Saabastega kass, Punamütsike ja Tuhkatriinu.
See ei ole tavaline seksikäsiraamat. Siin ei jääda peatuma rahulduse saavutamisel, vaid minnakse ka naudingutest veel edasi. Juhatatakse teed. See on pikk ja käänuline tee, ääristatud paljude tabude ja saladustega. Sel teel võidakse aeg-ajalt kalduda ka kahtlasematele radadele. Aga just nii jõutakse lõpuks sinna, selle rõõmuni. Ja veelgi kaugemale.