Eesti digiraamatute keskus OU
Все книги издательства Eesti digiraamatute keskus OUMinu Läti. Anekdoot tõelisest eestlasest
Mina ja Läti. Minu Läti. Minu läti mina Läti minus. Minu lätlus. lätimeelsus. lätilembus, Läti poole suunatud pilk. Igatsus Läti järele. Läti unistus, lätiarmastus. Lätistumine. Ei saa me läbi Lätita. Kui ma jälle Läti teemal sõna võtan, teinekord ka läti keeles, muretsevad mõned toredad eestlased, kas ma mitte Eesti jaoks kaotsi ei lähe. Hakkangi läti keeles kõnelema ja lähen Lätti elama. Ja läti keeles luuletama. Ei. lätlast minust siiski ei saa. Kuigi eesti hambameestel on tavaks öelda, et lätlane pole rahvus, vaid amet. Seega peaks saama lätlaseks õppida. Minu tõsisem kaldumine Läti poole sai alguse tegelikult alles 35aastaselt. Aasta 2009 kaunil juunikuul, kui sain tuttavaks… Loogiliselt võiks arvata, et tütarlapsega, sest huvi võõra keele ja kultuuri vastu saab tihti alguse huvist mõne sellest rahvusest vastassugupoole esindaja vastu. Aga minu mõjutajaks oli hoopiski noormees ja temagi juba ammu surnud. Ma olen praeguseks Lätis viibinud väiksemate ja suuremate juppide haaval. Ja kuigi ei saa väita, et elaksin Lätis, tohib päris kindlasti öelda, et Läti elab minus.
Allesjäänud
Mis juhtub, kui su elu ainsa hetkega pahupidi pööratakse? Kui su kaasa või laps sinu enda silme all õhku haihtub? Kas nad võeti taevasse või juhtus midagi muud, mida on veelgi raskem selgitada? Ja kuidas tuleks pärast säärast muserdavat sündmust oma eluga edasi minna? Nende küsimustega seisavad silmitsi elanikud Mapletoni linnakesest, kust kadus ära sadakond inimest. Uus linnapea Kevin Garvey tahab, et elu jätkuks ja et masendusse langenud inimesed suudaks taas millelegi loota ja sihikindlalt tegutseda. Samal ajal on tema enda pere lagunemas. Naine Laurie on ühinenud karmi sektiga, andnud vaikimisvande ja käib tänavatel inimesi viimse kohtumõistmisega heidutamas. Läinud on ka poeg Tom, kes hakkas pärast kõrgkoolist väljalangemist püha Wayne’i jüngriks ja turvab nüüd prohvetiks peetava mehe alaealistest tüdrukutest koosnevat haaremit. Koju on jäänud ainult teismeline tütar Jill, aga ka tema pole enam selline pailaps nagu varem, vaid tegeleb eneseotsingutega sootuks lihalikumas keskkonnas. See on jõuline ja sügavalt liigutav lugu tavalistest inimestest, kes näevad vaeva selle nimel, et säilitada usku tulevikku. Raamatu põhjal valmis 2014. aastal samanimeline HBO telesari, kus peaosas Justin Theroux.
Kiri sinule
2010. aastal ilmunud romaanis „Kiri sinule” (Письмовник) pöördub Mihhail Šiškin tagasi ammu unustatud ja äraleierdatud epistolaarse žanri juurde. See on romaan kirjades, armastajate dialoog, kilomeetreid ja kalendreid trotsiv salajane vestlus, mis kulgeb ajas ja väljaspool aega, läbi sõja ja olmeraskuste, ning kestab kauem kui elu. Selles raamatus on pealtnäha kõik lihtne: poiss, tüdruk, kirjad, suvila, esimene armastus. Pretensioonitu ülesehitusega „Kiri sinule” on küllap kergemini loetav kui „Veenuse juus” või „Izmaili vallutamine”. Ent süžee lihtsus on petlik. Ümbrikust pudenev paberileht lööb maailma uppi, aegadevaheline side katkeb. Minevik muutub olevikuks: Shakespeare ja Marco Polo, polaarlenduri seiklused ja Vene vägede pealetung Pekingile. See on romaan saladusest. Sellest, et surm on samasugune and nagu armastus.
Kõik saab korda
Scotland Yardi peainspektor Duncan Kincaid ja seersant Gemma James pole veel kunagi pidanud tegelema juhtumiga, mis puudutab neid nii lähedalt. Nimelt leitakse surnuna Duncani hea sõber ja naaber Jasmine Dent. Kuna ta oli vähki suremas, tuleb esialgu kõne alla enesetapp. Gemma meelehärmiks ei suuda Duncan aga selle seletusega kuidagi leppida. Sedamööda, kuidas Duncan ja Gemma jõuavad üha lähemale Jasmine’i surma tegelikule põhjusele, tugevneb ka nende omavaheline side… Deborah Crombie on Texasest pärit kirjanik ja kirjandusteadlane, kelle eriala on hoopis keskaja kirjandus. Ta on elanud ka Šotimaal ja Inglismaal. „Kõik saab korda“ on kahe erakordselt sümpaatse peategelase, peainspektor Duncan Kincaidi ja seersant Gemma Jamesi tegemisi käsitleva romaanisarja esimene raamat.
Lumivalgeke peab surema
Vihmasel novembripäeval kutsutakse Frankfurdi politseijaoskonna detektiivid Pia Kirchhoff ja Oliver von Bodenstein uurima kummalist liiklusõnnetust: üks naine on kukkunud jalakäijate sillalt otse all sõitvale autole. Tunnistajad väidavad, et teda lükati. Juurdlus viib Pia ja Oliveri väikesesse külla, kus ohver elas. Septembriõhtul üksteist aastat varem lähevad sealtsamast külast jäljetult kaduma kaks seitsmeteistaastast tüdrukut. Nende mõrvas mõistetakse kaudsete tõendite põhjal süüdi kahekümne kahe aastane Tobias Sartorius, Rita Crameri poeg, kes pannakse kümneks aastaks trellide taha. Pia ja Oliver kuulevad, et Tobias on pärast karistuse kandmist kodukülla tagasi pöördunud. Kohalikud on tulvil vaenu. On rünnak Tobiase emale kuidagi asjaga seotud? Külaelanikke küsitledes põrkavad uurijad vastu vaikimismüüri. Ja siis läheb kaduma järgmine noor neiu ning tundub, et koletislikud minevikusündmused on maalilises maakohas taas ärkamas. Uurimisest saab võidujooks ajaga, sest külaelanike jaoks on süüdlane selge – ja sel korral on nad valmis kohtumõistmise oma kätesse võtma. Kaasakiskuvalt põnev, inimloomuse ja ühiskonna sügavamaid tumedaid hoovusi paljastav mitmekihiline mõrvamüsteerium ei paku mitte ainult haaravat lugu, vaid uurib ühtlasi tagajärgi, mida võivad ühes väikelinnas kaasa tuua kuulujutud, võimumängud ja püüdlus iga hinna eest hoida püsti lugupeetuse fassaadi. „Lumivalgeke peab surema“ on tunnustatud Saksa krimikirjaniku Nele Neuhausi suurepärane põnevik, mis avab tema Bodensteini ja Kirchhoffi lugude sarja.
Rääkimine hõbe, vaikimine kuld. Riigisaladuse kaitse Eesti Vabariigis 1918–1940
Raamat käsitleb riigisaladuse kaitse teemat uudselt ja samas ka piisavalt ammendavalt. Teoses vaadeldakse riigisaladuse kaitse õiguslikke aspekte, füüsilist kaitset, ametnike ja ohvitseride tausta kontrollimist ning sideturvalisuse tagamist riigis. Vaatamata sellele, et käsitletavast perioodist on varsti möödas terve sajand, on raamatus käsitletavad probleemid vägagi päevakohased ka tänases Eestis. Millist informatsiooni ja miks riik salastab? Kas riik ei kasuta salastamist elanikkonna julgeoleku tagamise asemel hoopis millegi kinnimätsimiseks? Kas saladused on ikka piisavalt kindlalt kaitstud? Ajaloodoktor Ivo Juurvee näol on tegemist autoriga, kes omab lisaks väljaarendatud ajaloolase baasoskustele väga head arusaama õigusteadusest ja krüptograafiast, ja kellel on missioon rikastada Eesti ajalooteadust seni läbiuurimata teema käsitlusega. See raamat on oma sisutiheduselt ja faktoloogialt tähelepanuvääriv. Peateema taustal joonistub ilmekalt välja Vabariigi esimese 20 aasta ajalugu. Teos on varustatud põhjaliku ingliskeelse kokkuvõttega (Protection of Classified Information in Estonia 1918–1940).
Täielik kaardipanemise õpetus
Kaartitelt ennustamine, see on imelihtne!? See raamat püüab liita mitmekesised viisid seda teha, edasi anda meetodeid ja vormelid, et meie igaüks võiks osataks võistelda kõige osavama kaardimooriga.
Harjumuse jõud. Miks me elus ja äris ikka samu radu pidi käime
Mis on see, mis tekitab inimeses sedavõrd tugeva iha millegi järele, nii et ta lõpuks harjub sellega nõnda, et ei kujuta elu enam teistmoodi ettegi? Miks mõned ettevõtted tabavad kliendi vajaduse ja suudavad sellest kujundada harjumuse, teenides nii miljoneid, ent teised mitte? Kas see on juhus või läbimõeldud ja planeeritav tegevus? Selles New York Timesi bestselleris juhib ajakirjanik Charles Duhigg meid ülipõnevate teaduslike avastusteni, mis selgitavad, mis harjumused õigupoolest on, miks nad meie elu üle valitsevad ning mis kõige olulisem – kuidas neist kasu lõigata. Kui täna hommikul ärkasite, mida te kõigepealt tegite? Kas hüppasite dui alla, vaatasite oma e-kirju või haarasite köögilaualt võileiva? Kas pesite hambaid enne või pärast enda kuivaks hõõrumist? Millist teed pidi te tööle sõitsite? Kui oma töölaua juurde jõudsite, kas tegelesite kõigepealt e-postiga, lobisesite kolleegidega või asusite kohe töö kallale? Kui koju jõudsite, kas panite jalga tossud ja läksite jooksma või valasite endale väikse napsi ja sõite teleka ees õhtust? Suurem osa meie igapäevastest valikutest võivad näida hästi kaalutletud otsustusprotsessi tulemusena, kuid ei ole seda teps mitte. Mingil hetkel oleme kõik teadlikult otsustanud, kui palju süüa ning millele töö juures kõige rohkem tähelepanu pöörata, kui sageli tarbida alkoholi või millal minna sörkjooksu tegema. Siis lakkasime otsuseid langetamast ning tegevus muutus automaatseks – see on meie närvisüsteemi toimimise loomulik tagajärg. Ühes 2006. aastal avaldatud uurimuses leiti, et enam kui 40% igapäevategevustest, mida inimesed sooritavad, ei olnud mitte otsused, vaid harjumused. Aegade jooksul on tehtud suuri pingutusi, mõistmaks, miks harjumused olemas on. Ent alles kahel viimasel aastakümnel on teadlased ja turundajad hakanud tegelikult aduma harjumuste toimemehhanisme – ning mis veel tähtsam, seda, kuidas harjumused muutuvad. Charles Duhigg on kogunud kokku suure hulga teadusuuringute tulemusi, viinud läbi kümneid intervjuusid teadlaste, ettevõtjate, turundajatega ja muude spetsialistidega ning oma elegantsel moel põiminud need kokku kaasahaaravaks jutustuseks harjumuste rollist meie isiklikus elus ning ettevõtete ja ühiskondade toimimises. „Harjumuse jõu“ keskne idee on: mõistes, kuidas harjumused toimivad, võime neid kujundada ükskõik millisel meile sobival viisil. Siit leiavad väärtuslikke näpunäited firmajuhid, müügivaldkonna inimesed ja turundajaid, et panna tarbijad oma tootest sõltuma, aga ka igaüks meist, et oma halvad harjumused kasulikeks pöörata. Raamatu lõpus on praktiline juhend harjumuste samm-sammuliseks muutmiseks.
Lõhestusjoon
Eesti ulme- ja fantaasiakirjanduse sõpradele kindlasti juba hästi tuntud autori Tiit Tarlapi (snd 1954) uus romaan, milles maailm toimib hoopis teisiti, kui meie reaalsuses. Punane rass ehk indiaanihõimud on saanud valitsevaks terves maailmas, valge rass on tõrjutud ning püüab salasepitsuste abil ennast maksma panna. Raamatu peategelane ei kuulu kangelasele kohaselt ei ühte ega teise maailma ning samal ajal sõltub just temast, kas lõhed ja vastuolud kasvavad veelgi või on võimalik inimkonna hapraid niite ühte sõlmida.