Eesti digiraamatute keskus OU
Все книги издательства Eesti digiraamatute keskus OUUsk ja mõistus. Fides et ratio
"Usk ja mõistus" on paavst Johannes Paulus II (1920-2005) eelviimane, 13. entsüklika ehk ringkiri, mis pärineb aastast 1998. Oma ringkirjas räägib paavst usu ja mõistuse vahelisest tundlikust suhtest. Kuigi mõlemad on sõltumatud, mõjutavad nad teineteist, aga samal ajal valitseb nende vahel harmoonia. Tõeni võib olla palju teid, aga nii usk kui mõistus mõlemad otsivad ülimat Tõde. Filosoofia ei saa mõista lõpuni seda Tõde, mis on antud ilmutuslooga, aga usu mõistmine eeldab filosoofiat. Seetõttu ei pea teoloogia ja filosoofia olema vastuolus.
Aeg Jumalale: abiks palvetajale
Jacques Philippe’i teosed kõnelevad palvest, sisemisest vabadusest ja südamerahust. Tema raamatuid on tõlgitud 24 keelde ning neid on müüdud üle miljoni eksemplari. Jacques Philippe’ist on saanud kristliku ja katoliikliku vaimsuse modernne klassik ning tema palveõpik «Aeg Jumalale» sobib suurepäraselt lugemiseks kõikide konfessioonide kristlastele.Arvamused raamatustMarko Tiitus, EELK Jaani koguduse õpetaja: «Jacques Philippe’i „Aeg Jumalale“ kuulub kaasaegse katoliikliku vaimsuse klassikute hulka, pakkudes samas inspiratsiooni ja juhiseid igale kristlasele, kes igatseb sügavama, intensiivsema ja teadlikuma palveosaduse järele Jumalaga.Erinevalt paljudest palveõpikutest ei keskendu Philippe eeskätt kindlale metoodikale, palveaegadele või -vormidele, vaid palvetaja südamehoiakutele. Mulle kui luterlasele pakkus äratundmisrõõmu palve passiivse külje rõhutamine: palve ei puuduta niivõrd millegi tegemist, kuivõrd Jumala tegutsemisele avatuks jäämist. Samas leiab lugeja raamatust ka praktilisi nõuandeid oma palveelu korraldamiseks.»Taavo Lige, Nõmme Baptistikoguduse pastor: «Palvetamist on võrreldud hingamisega. Seega võib öelda, et palvetamine on iga uskliku inimese loomulik ja Jumalaga elavas suhtes olemiseks vajalik tegevus. Uskliku palveelu sügavus peegeldab tema suhte sügavust Jumalaga. Jacques Philippe’i raamat “Aeg Jumalale” aitab sügavamalt mõista palve olemust ja annab praktilisi nõuandeid isiklikus palveelus kasvamiseks. Mind kõnetas selle raamatu juures just rõhuasetus suhte sügavusel Jumalaga, mille autor võtab tabavalt kokku sõnadega, et “palvetamine pole muud kui praktiline Jumala armastamine»."Isa Pedro Cervio, Rooma-Katoliku kiriku preester: «Palvetamine on asendamatu kristlikus elus kasvamiseks, Jumala paremaks tundmaõppimiseks, Tema armastamiseks ning vastamiseks pühaduse kutsele, mille Jumal kõigile esitab. Tänapäeval janunevad paljud Jumala järele ning tahavad palvetada, kuid ei tea, kuidas seda teha. See väike raamat pakub palvetamiseks lihtsaid nõuandeid, aitab püsida palve teel ning vastab kahtlustele, mis võivad sealjuures tekkida. Raamatu autor toetub Kiriku kontemplatiivpalve klassikute, Risti Johannese, Jeesuse Teresa ja Lisieux’ Püha Teresa kogemustele.»
Jaan Tammsalu
Jaan Tammsalu, Toimetaja: Margit Arndt-Kalju
Iga inimene on väärtus ja Jumala kingitus. Vaimulik Jaan Tammsalu oskab seda igapäevaelus märgata ja ka kuulajatele kantslist selgeks teha. Kaheksas eri suunas arenevas vestluses räägivad Tallinna Jaani koguduse õpetajaga elu olemusest ja tahkudest Mårten Andersson, Toomas Paul, Tunne Kelam, Anu Raud, Robert Jürjendal, Alar Seim, Mart Tarum ja Laila Kandi-Tammsalu.„Ma olen kõigiga püüdnud hästi läbi saada, aga see ei ole olnud mitte kintsu kraapiv läbisaamine, vaid tänulikkus. Kui keegi arvab, et on inimesi, keda ei tohi üldse millegi eest tänada, sest nad on arvaja meelest vales selts- või erakonnas ja seetõttu halvad, siis mina olen kindel, et kõikides inimestes võib midagi head leida. Tänulikkus avab uksi ja muudab. Mulle väga meeldib lugu, kuidas üks kirikuõpetaja oli kõigi kohta alati midagi head rääkinud. Selle üle imestati väga ja küsiti, et kas tal ka kuradi kohta oleks häid sõnu öelda. Mees mõtles natuke ja vastas: „Jah, ta on väga visa vend.““
Ole kiidetud. Laudato Si
Paavst Franciscus (JORGE MARIO BERGOGLIO)
Tee tõelisele inimlikkusele on armastus, armastus loodu, looduse, muidugi ka teiste inimeste vastu. Tõeline inimlikkus on loobumine inimkesksusest, antropotsentrismist, see tähendab alandlikkust, leppimist vähesega, kasinust. Ka seda, et me ei häbene armastust, hellust, kaastunnet, olgu teiste inimeste, olgu muude elusolevuste vastu. Et me ei põlasta loomakaitsjaid, karusloomafarmide keelamise eest seisjaid, vaid pigem neid, kes inimliku edevuse hääks piinavad ja tapavad teisi elusolevusi. Inimene saab ära hoida ähvardavat katastroofi, mille märkidest entsüklikas on põhjalik ülevaade, tulles tagasi iseenda juurde. Mis tähendab tagasitulekut paljude nende väärtuste juurde, mida on kaks tuhat aastat õpetanud kristlus ja millest inimesed viimastel aegadel on ära pöördunud. Ja kõige suurem neist on armastus, nagu mõistis juba apostel Paulus.Kui inimestel ja meie planeedil on tulevikku, siis sünnib see seal, kus saavad kokku armastus ja tarkus, religioon ja teadus. Paljud asjad peavad muutma, kuid eelkõige peame muutuma meie – inimesed.
Ema Teresa Kolkatast: isiklik portree
Ema Teresa (27.08.1910-5.09.1997) sündis Makedoonias. 12-aastaselt otsustas ta hakata nunnaks ning 18-aastaselt lahkus kodust ja ühines Loreto õdede orduga, et minna misjonitööle Indiasse. Temast sai kõigi ühiskonnast tõrjutute eestkostja, lugematute näljaste, hüljatute, kodutute, pimedate ja leeprahaigete aitaja. Teda austasid nii kristlased, moslemid, hindud kui uskmatud. Isa Leo Maasburg oli ema Teresa kaaslane paljude aastate jooksul. Käesolevas raamatus räägib Leo Maasburg armastatud nunnast viiskümmend juhtumit, mille tunnistajaks ta oli. Kõik need lood kõnelevad armastusest Jumala vastu, mis võib liigutada mägesid, ja lootusest, mis ei sure iialgi. Lugusid sellest, kuidas ta asutas ilma ühegi sendita lastekodu Hispaanias, kuidas ta päästis raudteefirma laostumisest ja palju muid lugusid. Lugejale tutvustatakse lõbusat ja tarka naist, kirjeldatatakse ühe 20. sajandi tähtsaima naise elulugu, mida kunagi varem pole räägitud.AUTORIST: Msgr. Leo Maasburg sündis 1948. aastal Austrias Grazi linnas. Ta õppis õigusteadust, politoloogiat, teoloogiat ja ka¬noonilist õigust Innsbruckis, Oxfordis ja Roomas. 1982. aastal ordineeriti ta Fatimas preestriks. Ta oli aastaid Püha ema Teresa lähedane sõber, vaimulik juhendaja, tõlk ja pihiisa. Isa Leo Maasburg käis ema Teresaga kaasas mitmetel reisidel nii Indias ja Roomas, kui ka Moskvas, Kuubas ja New Yorgis.
Peapiiskop emeeritus Andres Põder
Andres Põder, Toimetaja: Margit Arndt-Kalju
Milline on vaimuliku teekond tippu? Kas on võimalik sel rajal alustada maakoguduse „hipipastorina“ ja lõpetada kirikujuhina? Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskop emeeritus Andres Põder läbib raamatus aste-astmelt oma vaimulikud arengu¬staadiumid ja paigad ning mõtiskleb nendest saadud elukogemuse põhjal ühiskonna ja kiriku toimimisest ja arengusuundadest. „Tahaksime alati lihtsaid ja kiireid lahendusi. Kirik püüab meid kainestada, kasvatada kannatlikkust ja näidata, et Jumalal on aega. Kirikul on aega, sajand siia- või sinnapoole pole kuigi määrav. Me ei saa ühelgi päeval kindlalt väita, kas homme läheb hästi või halvasti. Iga hetkeseisund võib sisaldada vastandit: kui on hästi, hirmutab halva oht, kui läheb halvasti, tärkab lootus heale. Õigus on laulik Taavetil, kes ütleb: „Anna oma tee Issanda hooleks ja looda Tema peale; küll Ta toimetab kõik hästi!“„Korrastatud elul on suur väärtus. See toob tasakaalu ja hingerahu. Kuidas aga oma elu mõtestada, sisustada ning piibellikke väärtusi ja voorusi järgida? See vajab elukestvat õpet. Ülehinnata ei tohi ennast kunagi. Teatud mõttes tähendab kristlaseks olemine alati teelolekut. On erilisi ärkamisaegu, mil neist ideaalidest vaimustutakse, kuid inimesed väsivad ja väsib nende vaim. Jumalateenistus ja kiriku liturgia on siin heaks teemoonaks ja kompassiks. Varem või hiljem pöördutakse ikka tagasi nende läbi proovitud tõdede ja meetodite juurde.“
Kuldsele kingule
"Ühel sombusel õhtupoolikul 1746. aasta novembris sildub New Yorgi sadamas laev, mille pardalt astub maha uljas noormees, kaasas enam kui tuhandenaelane veksel, et see rahaks vahetada. Ameerika iseseisvussõjani on jäänud 30 aastat ning New York pole kaugeltki veel mingi suurlinn, ent salapärase varanduse ja võluva jutuga noormehe jaoks peitub seal sadu võimalusi. Peagi selgub, et uue elu keerises on võimalik ühtaegu leida uusi sõpru ja armuda, kuid sattuda ka enneolematutesse pahandustesse. Ootamatuid pöördeid täis romaan viib lugeja 18. sajandi New Yorgi äri- ja teatrimaailma – aega, mida täitis edumeelsuse ja vanameelsuse võitlus ning kus pandi alus tänapäevasele New Yorgile.Raamat ilmub Galluse kirjastuse ajalooromaanide sarjas "«Loo aeg”, kus varem on ilmunud Sarah Perry romaan „„Essexi siug““.„Francis Spufford on üks originaalsema mõttelennuga kirjanikke tänapäeva kirjanduses.”– Nick Hornby, kirjanik2016. aasta Costa raamatuauhinna debüüdiauhinna laureaat2017. aasta Ondaatje auhinna laureaat2017. aasta Walter Scotti ajalooromaanide auhinna nominentBriti kirjanik Francis Spufford (sündinud 1964) on üks neid kirjanikke, keda nimetatakse kultuskirjanikuks. Varem esseistlikke ja dokumentaalteoseid kirjutanud meest hinnatakse eeskätt tänu laitmatule stiilitajule ja leidlikule mõttelennule. 2016. aastal ilmunud „Kuldsele kingule” (originaalis „Golden Hill“) on tema debüütromaan, mis pälvis mitu olulist kirjandusauhinda.»
Minu esimene elu
MIKS MA SEDA TEGIN? Tõepoolest, miks? Kas ma tõesti arvasin, et keegi tahab üksipulgi teada, kuidas ma oma elukest elanud olen?Esialgu ei arvanud. Aga kui ma hakkasin ajaviiteks Facebookis kirjutama, esmalt sellest, mida ma olin lugenud või mida ma miskist asjast arvan, hiljem aga ka omaenda meenutusi ammustest aegadest, siis hakkasid inimesed kommentaarides küsima, miks ma oma mälestusi raamatusse ei vormi. Et nad tahaksid kangesti neid lugeda ning mõni väitis isegi, et ta oleks valmis sellise raamatu endale ostma. Algul ma ei võtnud seda tõsiselt, aga kui küsijatest sai juba väiksemat sorti koor ja kirjastajadki hakkasid uurima, kas nad võiksid seda olematut raamatut avaldama asuda, siis mõtlesin, et tõepoolest, miks mitte!Aeg on kopp maasse lüüa ja mõned lahedamad lood aegade hämarusest välja kaevata. Sest olgem ausad, pulli on ikka saanud, ja miks mitte seda üheskoos meenutada!OLAV OSOLIN