Современная зарубежная литература
Различные книги в жанре Современная зарубежная литератураVerest nõretav habe
Vahetult enne surma paljastab isa pojale saladuse, mis puudutab vanaisa surma asjaolusid. Riiaka loomuga gautšo olevat tapnud omaenese kaaskodanikud unises linnakeses Atlandi ookeani kaldal. See olevat olnud omakohus. Või nii vähemalt räägitakse. Nimetu noormees suundub samasse linnakesse, isegi täpselt teadmata, miks. Ta elab tagasihoidlikku elu ja püüab oma vanaisa kohta rohkem teada saada. Ent elu läheb linnakeses aina keerulisemaks, kuni see muutub ilmselgelt ohtlikuks. „Verest nõretav habe“ on atmosfääriline, ühtaegu rauge ja pinev romaan, mis jutustab kaotatud armastustest, peretülidest, rääkimata saladustest ning raskustest kaasinimeste mõistmisel ja äratundmisel. Daniel Galera napis ja võimsas proosas rullub lahti avastuslik lugu, mis mõjub arhetüüpsena ja ilmutab end kui vägev ookean. Daniel Galera (snd 1979) on oma põlvkonna tuntuim Brasiilia kirjanik. Ta on avaldanud viis romaani, kirjutanud lühijutte, koomikseid ja esseid, lisaks tõlkinud ilukirjandust. „Verest nõretav habe“ on võitnud mitmeid auhindu ja see on tõlgitud enam kui kümnesse keelde. „Galera kirjutamisviis on suurejooneliselt müütiline, tema stiil veidralt realistlik ja selles on häirivalt tunda, et väikelinna tavalise pealispinna all on midagi korrast ära.“ – Maya Iaggi, The Guardian „Nagu romaani peategelanegi, on Galera ühtaegu nii armastaja kui võitleja ja tema romaan on hurmav. Selles on tugevat tõmmet. Lisaks on romaanil „Verest nõretav habe“ silmapaistev lõpplahendus. See annab mõista, et vähemalt mõnikord on rahu, armastus ja mõistmine ilmselgelt ülehinnatud.“ – Dwight Garner, The New York Times
Ohvriraba
ON KOHTI, KUST SURNUD KUNAGI EI KAO Mossmarken on udust ümbritsetud, silmapiirini laiuv raba, kus kasvavad kidurad männid ja varitsevad sügavad laukad. Ammustel aegadel maeti rabasse ohvriande jumalatele ja räägitakse, et ka tänapäeval kaovad inimesed siin jäljetult. Noor bioloog Nathalie tuleb siia oma märgalasid käsitleva doktoritöö jaoks katseid tegema. Peagi selgub aga, et tema tegelik eesmärk on isiklikumat laadi. Kui rabast leitakse surnukeha, on see niihästi Nathalie kui ka politsei jaoks hirmutav põhjus alustada uurimist, mis siin minevikus juhtus. Nathalie tee ristub rahvusvaheliselt tuntud fotokunstniku Maya Linde omaga, kes töötab uurimise juures politseifotograafina. Mõlemad liiguvad läbi mälu ja pinnase sügavate kihtide šokeerivate avastuste ja kaua varjatud tõe poole. „Ohvriraba“ on köitev lugu märgaladest, bioloogiast, lapsepõlvest ja surmast – ja sellest, mis tegelikult on tõeline ning praegu.
Kui aeg saab otsa
Maailm on katastroofi äärel, ent kui me kaotame usu paremasse tulevikku, siis mis meile üldse alles jääb? Noor mees tulistab Helsingi kesklinnas maja katuselt inimesi. Heausklik ema peab silmitsi seisma kohutava stsenaariumiga, mida ta ei ole võimeline peatama. Õel ei ole muud võimalust, kui jälgida sündmusi eemalt. Üheainsa päeva jooksul laguneb perekond kildudeks ja kui nende elud on kaalul, tuleb igal pereliikmel vaagida põhjalikult asjaolusid, mis on neid sellesse olukorda toonud. Kuid kriis on palju laiem kui vaid üks perekond. Aslak ei ole ainus noormees, kes täna relvaga katusel on. Ta on rahvusvahelise rühmituse liige, kes on otsustanud peatada keskkonnakatastroofi, tappes võimalikult palju neid, keda nad selle eest vastutavaks peavad – esimese maailma inimesi. Kas meeleheitel emal õnnestub oma vastuolulistest tunnetest võitu saada ja jõuda pojani, enne kui on hilja? See lugu räägib eludest katastroofi äärel ja lootuse leidmisest meeleheite palge ees. Elina Hirvoneni on nimetatud oma põlvkonna hääleks. Tema esimene romaan „Et tema mäletaks sedasama“ ilmus eesti keeles 2007. aastal Piret Saluri tõlkes.
Pärliõde
CeCe D’Aplièse’il on kogu elu olnud tunne, et ta ei kuulu kusagile. Pärast seda, kui sureb tema isa, salapärane miljardär Pa Salt, on tal tunne, et tema elu on kokku varisemas. Meeleheitel otsustab ta põgeneda Inglismaalt ja selgitada välja, missugune oli tema minevik. Ainsate vihjetena on tal kaasas üks mustvalge foto ja rohkem kui sada aastat tagasi Austraalias elanud naise nimi. Teel Sydneysse teeb CeCe vahepeatuse paigas, kus ta on senini end kõige paremini tundnud: Tais, imekaunil Krabi rannal. Seal, seljakotireisijate hulgas, on ka saladuslik Ace, mees, kes on sama üksildane nagu ta ise ja kes varjab üht saladust. Sada aastat varem saab Kitty McBride võimaluse jõuka proua McCrombie seltsidaamina Austraaliasse reisida. Adelaide’is põimub tema saatus proua McCrombie perekonna omaga – naise sugulaste hulka kuuluvad ka tema kaksikutest õepojad: tormakas Drummond ja auahne Andrew, suure pärlitööstuse pärija. Viimaks Austraalia tolmustele lagendikele jõudnud, alustab CeCe otsinguid. Kuid miski temas tunneb ära selle piirkonna energia, ka tema loomingulisus tärkab taas ning CeCe hakkab uskuma, et see metsik hiigelsuur kontinent suudab talle pakkuda midagi sellist, mille olemasolusse ta oli usu kaotanud: tunnet, et ta kuulub kusagile.
Ära tee kahju
Mis tunne on olla neurokirurg? Mis tunne on hoida kellegi elu oma käte vahel, teha sisselõige ollusesse, milles tekivad mõtted ja tunded? Mis tunne on elada edasi pärast seda, kui operatsioon, mis pidi päästma kellegi elu, on täiesti untsu läinud? Enam kui mis tahes teises meditsiiniharus peitub neurokirurgia puhul arsti vandes „mitte teha kahju“ kibe iroonia. Ajuoperatsioonid on väga riskantsed. Iga päev tuleb Henry Marshil teha ränkraskeid otsuseid, tihti pingelistes ja ebakindlates oludes. Kui te usute, et neurokirurgia on täpne ja peen kunst, mida praktiseerivad rahulikud ja distantseeritud kirurgid, sunnib see kaasahaarav, jäägitult aus jutustus teid meelt muutma. Hämmastava kaastunde ja siirusega paljastab üks tuntumaid neurokirurge opereerimise võidukad rõõmud, sügavalt liigutavad triumfid, piinarikkad läbikukkumised, painavad kahetsused ja hetked täis musta huumorit, mis on neurokirurgi elule iseloomulikud. „Ära tee kahju“ pakub unustamatu sissevaate lugematutesse inimlikesse draamadesse, mis leiavad aset tänapäevases rahvarohkes haiglas. Eelkõige on see õppetund lootusrikkusest olukordades, mil tuleb teha elu kõige raskemaid otsuseid.
Merevaigusilmadega jänes
Suurbritannia keraamik Edmund de Waal jutustab raamatus „Merevaigusilmadega jänes” oma perekonna loo. Ephrussid olid Venemaalt Pariisi ja Viini rännanud suur rikas juudi soost pankurite suguvõsa, kelle jõukusest oli Teise maailmasõja lõpuks alles jäänud üsna vähe. Säilinud oli Jaapani tillukeste nikerdatud kujukeste kogu, mida oli peres põlvest põlve edasi antud. Päranduseks saadud netsukete jälgi ajades saab autor oma suguvõsa ajaloost nii mõndagi teada. Kujukesed ostis kunstikoguja Charles Ephrussi ning kinkis need oma nõole Viktorile pulmadeks. Austria Anschluss’i ajal pillutati pere laiali ning nende vara võõrandati. Netsuked päästis teenijanna, kes need põlletaskus oma tuppa viis ja madratsisse peitis. De Waali jutustamisstiil on värvikas ja emotsionaalne. Raamatus on lisaks pereliikmetele palju juttu kunstnikest ja kirjanikest, nii et tegu on ka kultuuriloolise teosega.
K nagu kull
Väljapaistva ja tunnustatud autori Helen Macdonaldi raamat on isikupärane segu looduskirjandusest ja memuaaridest, milles põimuvad kinnisideed, hullus, mäletamine, müüdid ja ajalugu. Kui Helen Macdonaldi isa ühel Londoni tänaval ootamatult suri, oli selle mõju tütrele hävitav. Lapsest saati kullidest lummatud ja tolleks ajaks juba kogenud kullikasvatajana ei olnud Helen aga kunagi tundnud kiusatust kasvatada kanakulli, üht kõige raskemini treenitavamatest ja kardetavamatest röövlindudest. Leinates isa, nägi ta nüüd kanakulli raevukas ja metsikus iseloomus peegeldumas midagi endast. Jõudnud otsusele üks selline lind üles kasvatada, võideldes ühtlasi sel moel oma kaotusega, ostiski Macdonald Mabeli ning alustas katsumusterohket ettevõtmist, kaaslaseks „Kunagise ja tulevase kuninga” autori T. H. White’i „Kanakull”. Projitseerides ennast „kulli taltsutamise eesmärgil metslinnu teadvusse”, kompas Macdonald inimeseks olemise piire. See muutis ta elu. Tegu on südantlõhestava ja vaimuka teosega, kus autor on võtnud kartmatu aususega kirjeldada oma ränka kaotust ning väljendab täiesti unikaalsel moel ühe erakordse linnuliigi külgetõmbejõudu, analüüsides paralleelselt ka oma ekstsentrilist kullikasvatajapraktikat.
Deverilli lossi tütred
„Deverilli lossi tütred“ on teine raamat „Deverillide kroonikast“, mis jälgib kolme iirlanna – Kitty, Celia ja Bridie – saatust läbi mitme aastakümne. On aasta 1925, sõda on ammu möödas, aga kaotatud on palju ja elu pole enam kunagi endine. Tuulepäine Celia Deverill on koos abikaasa Archiega otsustanud taastada mässu ajal maha põletatud Deverilli lossi endise hiilguse. Ta ei hoia selle nimel millegi pealt kokku. Kuid juba kogunevad mustad pilved ja finantsturg hakkab kokku varisema. See toob kaasa vägagi ootamatuid tagajärgi ja raskeid elumuutusi. Kuigi Kitty on nõole lossi ostmise eest tänulik, sest vähemalt ei lähe see võõraste kätte, mõtleb ta nukralt ajale, mil ise seal elas. Ta on küll rahul oma eluga koos abikaasa Roberti ja lapsendatud poja JP-ga, aga tema süda igatseb siiski Jack O’Learyt – meest, keda ta endale ei saa. Kõheldes oma valikutes, peab Kitty tegema südantlõhestava otsuse, mis võiks tuua talle suurimat õnne, aga teeks haiget tema kõige lähedasematele. Deverilli lossi kunagise koka tütar Bridie Doyle on nüüd rikas New Yorgi koorekihti kuuluv noor lesk. Aga kogu tema raha ei leevenda lapsest loobumise valu. Ta armub ja tunneb kiusatust pöörduda tagasi igatsetud kodumaale, isegi kui see tähendab vastu astumist naisele, kellele ta ikka veel ihkab kätte maksta.
Suve lõpp
Ühel 1983. aasta hilissuvisel õhtul kaob viieaastane poiss koduõuest. Ainus jälg, mis poisist jääb, on tema king kõrvalasuval maisipõllul. Kuigi terve küla aitab lapse otsimisele kaasa, teda ei leita ning kuuldused ja kahtlustused on kiired levima. Kakskümmend aastat hiljem juhib poisi vanem õde Veronica Stockholmis grupiteraapiavestlust. Ootamatult liitub grupiga keegi noormees, kes räägib oma lapsepõlvest, mälestustest ühe poisi kadumise kohta. Tema jutt on hirmutavalt tuttav. Naine tunneb, et peab kodukohta tagasi pöörduma, et püüda leida vastust küsimusele, mida keegi enam ei soovi esitada. Mis tegelikult sel ammusel suveõhtul juhtus? See suvi ei ole veel praegugi lõppenud. Auhinnatud Rootsi krimikirjanik Anders de la Motte töötas enne kirjutama asumist politseiniku ja turvajuhina. „Suve lõpp” on kaasakiskuv ja melanhoolne põnevik. Raamatut on raske käest panna, intriig on huvitav ja lõpptulemus üllatab.
Крайне нелогичное поведение
Амбициозная Лиза Прейтор отчаянно хочет поступить в престижный университет на факультет психологии. Но как ей доказать, что она этого достойна? Соломон Рид – вот ответ. Сол уже три года не выходит из дома. Он страдает агорафобией, и ему не нужны друзья. Ему ничего не нужно. Только чтобы его оставили в покое. Лиза врывается в жизнь Соломона, проводит с ним уйму времени, чтобы однажды понять: все идет не так, как она задумывала… Ведь вместе с ней в жизнь Сола врывается любовь. А когда дело касается любви, все начинают вести себя крайне нелогично. Цитата "Каждому знакомы девушки вроде Лизы. Они непременно сидят за первой партой и тянут руку на каждый вопрос учителя. Они остаются после занятий, чтобы внести свою лепту в работу над ежегодником, а возвращаясь домой, сразу садятся за уроки. В расписании Лизы Прейтор не было окон, с одиннадцати лет она следовала завету двоюродной бабки Долорес: "В календаре не должно быть свободных дней. Это дурная примета. Двадцать четыре часа упущенных шансов". Джон Кори Уэйли родился 19 января 1984 года в Луизиане, США. Когда ему было 10 лет, Джон начал писать фантастические истории про пришельцев и подводные цивилизации. После окончания колледжа Уэйли стал писателем. Он – финалист конкурса NationalBookAward и победитель конкурса PrintzAward за лучшую книгу в жанре YoungAdult. Отзывы критиков "Трогательный и глубокий роман о том, как важно поддерживать друг друга". TheHuffingtonPost "Читаешь и чувствуешь, как в руках у тебя бьется большое, красивое сердце этой книги". NewYorkTimes "Нежно и смешно". PeopleMagazine Отзывы читателей со всего мира "Эта книга – о тоске и страхе. Но она не угнетает, а скорее помогает понять тех, кто боится этого мира так же, как боится его Соломон. Зачастую мы стремимся отдалиться от тех, кто, как нам кажется, не похож на нас. От других. Но разве мы не должны принимать подобных людей такими, какие они есть, пытаться стать их друзьями? Настоятельно рекомендую прочитать эту книгу". "Эта книга открыла мне глаза. Соломон – невероятно проницательный герой, и я просто влюбилась в него. Меня тоже мучают тревоги, и, знаете, этот парень дал мне надежду на выздоровление! Я уже рекомендовала "Крайне нелогичное поведение" многим друзьям. Надеюсь, что когда-нибудь по этому сюжету снимут кино!"