Mudlumi esimene avalikult ilmunud novell "Minu tädi Ellen" nomineeriti Tuglase auhinnale. See raamat sisaldab Elleni-lugu, ja veel 22 teist juttu, mõnedki neist kannavad sisu, mis on romaani mõõtu. Kokku moodustub neist üks suur lugu, mis räägib elust maailmas, siin, Eestis. Räägib enamasti lihtsalt ja lõbusalt, aga vahel ka kurvalt ja tõsiselt. Igaüht võib haarata äratundmine, nagu oleks seal killukesi tema elust, sest ega see üksik nii palju üldisest ei erinegi. Autor ise ütleb, et ta juttudes on loetelu-tüüpi narratiiv, pole vaja muud teha kui kõik maailma asjad üles lugeda ja näpuotsaga natuke tõsiseid mõtteid vahele visata.
Oskar Lutsu "Kevade", "Suve" ja "Sügise" vältimatu ja loomulik järg, mida tuleb pidada Tootsi-lugude viimaseks vaatuseks alapealkirjaga "Pildikesi raugapõlvest". Selleks kutsub meid oma saatesõnas üles Hando Runnel. Kuna O. Lutsu algkäsikiri pole säilinud, siis kutsus "Talve" ilmumine esile rohkesti poleemilisi vastukajasid, elevuses oletati koguni teadlikku müstifikatsiooni. Mainitud saatesõnas leidub fragmente Arnold F. Karu, väljamõtlemata ümberkirjutaja päevikust, mis heidab valgust sellele, kuidas Oskar Lutsu "Talve" käsikiri A. Karu kätte sattus ja missugune saatus seda viimaks tabas. Mida asjast ka ei arvataks, ilus kingitus igaks jõuluks on see "Talve" vastuvaidlematult!