Praha, 1916. Noor Milena on iseteadlik ja seiklushimuline tüdruk. Koos sõbrannadega veedab ta meelsasti aega kohvikutes, kirjandusrahva boheemlikus seltskonnas. Seal kohtab ta salapärast autorit Franz Kafkat. Ehkki kumbki seda veel ei tunnista, on esimesest pilgust selge, et neid ühendab midagi enamat kui kirjandus. Isa karmil nõudmisel on Milena aga sunnitud kodumaalt lahkuma. Ta abiellub kirjanduskriitiku Ernst Pollakiga ja asub koos temaga Viini elama, kuid abielu kisub kiiva ja Milena võitleb argimuredega. Üksinduses ja vaesuses, eemal perest ja sõpradest, kirjutab ta Franz Kafkale, et paluda talt luba mõnd tema teksti tšehhi keelde tõlkida. Kirjavahetusest võrsub armastus hingesugulaste vahel …
Lugu emantsipeerunud naisest ja ajakirjanikust, kes suutis trotsida oma ajastu paineid.
Stephanie Schuster (snd 1967) õppis graafilist disaini ja illustreeris aastaid teiste autorite raamatuid, enne kui ise kirjutama hakkas. Tegutsedes nüüd ühtaegu kirjaniku, maalikunstniku ja illustraatorina, on ta oma kirjutamisviisi iseloomustamiseks öelnud, et ta mõtleb piltides, vaadates tulevast lugu kõigepealt vaimusilmas nagu filmi ning püüdes seda kõigi meeltega läbi tunnetada – alles seejärel jõuab raamat paberile.
„Tõde või tegu” on kolmeosalise noorteromaanisarja kordustrükk, kus kõik osad on koos ühes köites. Sarja esimene osa ilmus 2015. aastal ja leidis lugejate seas kiiresti sooja vastuvõtu. „Tõde või tegu” on haarav lugu noorte sõprusest, esimesest armastusest ja sassis peresuhetest.
Peategelane Stella leiab end ühel hommikul ärgates täiesti üksi. Tema ema on jäljetult kadunud ning õige pea ilmnevad asjalood, mis Stella senise kujutluse turvalisest maailmast täielikult segamini paiskavad. Sõbrad otsustavad aidata Stellat painavatele küsimustele lahendust leida. Noortepeole kutsutud selgeltnägija annab ootamatult kätte niidiotsad. Kes on see, kelle viha ja vaenu põhjustavaid varjatud tundeid selgeltnägija tajub? Kelle salasuhte ilmsikstuleku eest hoiatab? Ja kes on see kuri ja eksinud hing, kes läbi pimeduse läheneb? Vallandub sündmuste ahel, mis viib Stella ja tema sõbrad otse koolipingist kriminaalide salakambritesse, mahajäetud maamajja, väikesaarele ja mujalegi. Et eluga edasi minna, peab Stella sõprade abiga selgust saama, miks ta ei tea midagi oma isast ja kuhu kadus tema ema.
Nobeli preemiaga pärjatud Briti kirjaniku Kazuo Ishiguro 2021. aastal ilmunud romaani „Klara ja Päike” tegevus toimub ilmselt mitte eriti kauges tulevikus, tõenäoliselt Ameerika Ühendriikides. Raamatu peategelane ja minajutustaja on robot, TS ehk tehissõber Klara, kes on kavandatud teismeliste seltsiliseks. Paremates perekondades on nimelt kombeks lapsi geneetiliselt töödelda ehk „kõrgendada”, et neil oleks võimalik elus paremini läbi lüüa. Sellega kaasnevad terviseriskid ja habras immuunsüsteem sunnib lapsed koduõppele tahvelarvutite taha.
Juba poeaknal paistab Klara oma kaaslaste seast silma teravama tähelepanuvõime ja eelkõige suure huviga välismaailma vastu. Pikapeale täitub ka tema igatsus ning ta saab endale „lapse” – ostetakse ära ning viiakse koju, kus elavad Josie, tema ema ja majapidajanna Melania. Josie on tihti liiga haige, et isegi tahvelarvuti kaudu õppetöös osaleda, ja siis pakub Klara talle tuge. Josiel on ka sõber, naabripoiss Rick, kellega nad ühist tulevikku plaanivad, kuigi Rick pole „kõrgendatud” ning seega pole tema tulevikuväljavaated Josie omadega võrreldavad. Ent mitmesuguseid tulevikuplaane teevad ka Josie ema ja Ricki ema preili Helen, ning nagu peagi selgub, on Klaral endalgi Josie aitamiseks oma salaplaan.
Frank Herberti klassikaks saanud „Düüni kroonikate” teine osa – kujutlusvõime triumf ja üks kõige menukamaid ulmeromaane läbi aegade.
„Düüni messias” jätkab Paul Atreidese ehk Muad’Dibi lugu. Möödunud on kaksteist aastat „Düünis” kirjeldatud sündmustest. Tal on universumi imperaatorina rohkem võimu kui ühelgi teisel maailma ajaloos. Ühelt poolt on ta jumala staatuses fremenite seas, teisalt on tal võimu haarates tekkinud pikk nimekiri vaenlastest.
Vaenlaste salasepitsuste tõttu on ohus kõik Atreidesed, kuid kõige enam kardab Paul oma armsama Chani ja nende veel sündimata pärija pärast.
„Kaasaegse ulmekirjanduse tähisteos.” – CHICAGO TRIBUNE
„Võimalik, et „Düün” on praegu isegi asjakohasem kui esmailmumise ajal.” – THE NEW YORKER
„Ainulaadne, millise sügavuse ja erakordse detailsusega on loodud romaani karakterid ja kogu see maailm. Ma ei tea midagi võrreldavat peale „Sõrmuste isanda”.” – ARTHUR C. CLARKE, Briti ulmekirjanik, leiutaja ja futuroloog
Kaanekujundus ja illustratsioon: Jim Tierney
„See on romaan illusioonidest, ideaalidest, meeleheitest, see on rüütliromaan, kuid rüütellikkuse cervanteslikus tõlgenduses” – niiviisi määratleb oma teost autor, kelle proosa avab meile vene emigrantide maailma uue nurga alt. Romaan näitab unenäolisse ruumi, kahe riigi ja kahe aja – heroilise kontrakultuuri mineviku ja raskesti hoomatava oleviku – vahele takerdunud venekeelsete eestlaste argipäeva. Ohtlike seikluste ja sündmuste lõputu jada, kuhu autor oma tegelasi kaasab, muudab loo avaraks kunstiliseks panoraamiks, mis kipub kohati meenutama Bruegeli maale.
Andrei Ivanov (snd 1971) on üks viimaste aastate auhinnatuim ja suurimat tähelepanu pälvinud Eesti kirjanik. Varrakult on varem ilmunud Ivanovi Skandinaavia-tsükkel, mille kõik osad on nomineeritud erinevatele kirjandusauhindadele, sh jõudis „Hanumani teekond Lollandile” 2010. aastal Vene Bookeri lõppvalikusse ja „Kuutõbise pihtimus” sai 2015. aastal Eesti Kultuurkapitali venekeelse kirjanduse aastapreemia. „Harbini ööliblikad” (eesti k 2013) pälvis Venemaal maineka kirjandusauhinna NOS ning jõudis samuti Vene Bookeri finalistide hulka.
Sellest pidi tulema ema ja tütre mõnus püügiretk ema töökaaslase väikesel kalalaeval. Nad ei saanud saagiks siiski suurt midagi peale noota takerdunud katkise nuku. Aastaid merepõhjas lebanud nukk nägi välja eemaletõukav ja ema esmane soov oli see vette tagasi visata, kuid tütre pealekäimisel võeti nukk siiski koju kaasa. Õhtul postitas ema nukust tehtud pildi sotsiaalmeediasse. Hommikuks oli ema surnud ja nukk kadunud. Möödub mitu aastat. Politseiuurija Huldar osaleb inimjäänuste otsimises keset rahutut merd kohas, kus hiljuti oli leitud inimluid. Merepõhjast leitud luustikutükkide päritolu tuvastamine osutub siiski raskemaks, kui alguses arvati. Samal ajal kaasatakse Huldar kodutu uimastisõltlase mõrva uurimisse, psühholoog Freyja palutakse aga osalema juurdluses, mis uurib laste turvakodus väidetavalt aset leidnud seksuaalset väärkohtlemist. Õige varsti saab selgeks, et kõiki neid juhtumeid seob üks parajasti teadmata kadunud ja väga haavatav tunnistaja – seesama tüdruk, kes aastaid tagasi nukku endale tahtis.
Lugejas kerget kõhedust tekitav „Nukk” kinnitab veelgi Yrsa Sigurdardottiri kui meisterliku, põnevust ja üllatavaid pöördeid täis lugude looja mainet.
Ajaks, mil Blix peale mitut vastamata kõnet oma noorele kolleegile Sofia Kovicile tagasi helistab, on too juba surnud. Vastus küsimusele, kes Sofia tappis, näib peituvat selles, millest Sofia temaga rääkida tahtis. Kui Blix leiab Sofia kodust raamatu sarimõrvar Charles Mansonist, kes väidetavalt ühtegi oma ohvrit ise ei tapnud, mõistab ta, et kolleeg on jätnud maha hulga niidiotsi.
Mis teeb mõrvarist mõrvari, on raamatu läbiv motiiv. Lugejale rullub aeglaselt lahti traagiline ja Blixile äärmiselt isiklike tagajärgedega sündmuste jada, kus kreenis ei ole vaid kogenud politseiniku elu. Uurijate tegevust räsivad sisemised pinged ja kahtlused. Tõde ei jää Blixi eest varjatuks, ja ka seekord on sel oma hind. Pinget jagub viimaste lehekülgede viimaste ridadeni.
„Kreenis” on norra kahe menukaima krimikirjaniku Jørn Lier Horsti (snd 1970) ja Thomas Engeri (snd 1973) koos kirjutatud krimisarja kolmas raamat. Sarjas on varem ilmunud „Nullpunkt” ja „Suitsukate”.
Kui Jack Reacher astub Georgia osariigis Margrave’i väikelinnas bussist maha, et otsida ammu surnud musta džässmuusiku jälgi, kavatseb ta üsna pea edasi sõita. Ootamatult vahistatakse ta aga mõrvas süüdistatuna. Terve Margrave näib olevat lausa ideaalne – vaikne, unine ja hoolitsetud. Nüüd aga on linnakeses toimunud mõrv ning süüdlaseks saab olla üksnes võõras. Sedapuhku on aga tehtud valearvestus, sest Reacher pole kindlasti mees, kes laseks end süüdi lavastada. Seda enam, et tapetuks osutub tema enda vend Joe, keda ta pole seitse aastat näinud. Ja Joe pole sugugi ainus tapetu. Loomulikult ei tule enam kõne allagi, et Jack Reacher linnakesest lahkuks. Igatahes ei lahku ta enne, kui on teada saanud, kes ta venna tappis ning milliseid hämaraid asju linna süütuilmelise pealispinna all aetakse.
„Tapamaja“ on Lee Childi fenomenaalse Jack Reacheri menusarja esimene raamat. See tutvustab lugejale Reacherit, kindla elupaigata sitket endist sõjaväepolitseinikku. Õppinud sõjaväes kiiresti mõtlema ja veel kiiremini tegutsema, on ta karmide aegade ideaalne action-kangelane.
„Kõik Reacheri-põnevikud on vinged lood, aga kuna see on esimene, tundub loogiline alustada sellest“ – Stephen King
Raamatusari on aluseks Amazoni algupärasele sarjale „Reacher“. Kordustrükk on täiendatud Lee Childi ja Philip Pullmani eessõnadega.
„Kutsung sisekosmosest“ on kogumik lugusid lapsepõlve ja noorukiea piirimailt. Need lood räägivad armastusest, sõprusest, rõõmust ja kurbusest, tülidest ja truudusest. Sõpradest, kes pole enam sõbrad. Endistest sõpradest, kes saavad uuesti sõpradeks. Armumisest ilma midagi tagasi saamata. Esimesest suudlusest. Õest, kes vajab rohkem, kui sa pakkuda suudad. Õnnest lasta taeva poole maailma kõige ägedam ilutulestik. Elust, mis on ühekorraga nii hirmus keeruline kui ka hirmus lihtne.
Без Заглавия, Музы и Человека не будет рассказа как такового. Три персонажа нисходят на ступени, ведущие на дно, чтобы превзойти мертвое, бледное и старое. К трансформации и преображению ведут их действа. И они тому радуются, клокочут и творят свою звездную волю.