«Он его потерял где-то на Театральной улице. Помнил он, как довольно грубо пробивался сквозь толпу на мосту, через один из каналов, какие перерезают эту шумную улицу. Возможно, что какой-нибудь ловкий карманный воришка с раскосыми глазами радуется сейчас пятидесяти с лишним иенам, бывшим в его кошельке. А затем он подумал: быть может, он просто его потерял, потерял по небрежности. С безнадежным видом в двадцатый раз обшаривал все свои карманы в поисках пропавшего кошелька. Его там не было. Рука его осталась в пустом кармане, и он горестно посмотрел на вертлявого горланящего содержателя ресторана, который в бешенстве кричал…»
«Он его потерял где-то на Театральной улице. Помнил он, как довольно грубо пробивался сквозь толпу на мосту, через один из каналов, какие перерезают эту шумную улицу. Возможно, что какой-нибудь ловкий карманный воришка с раскосыми глазами радуется сейчас пятидесяти с лишним иенам, бывшим в его кошельке. А затем он подумал: быть может, он просто его потерял, потерял по небрежности. С безнадежным видом в двадцатый раз обшаривал все свои карманы в поисках пропавшего кошелька. Его там не было. Рука его осталась в пустом кармане, и он горестно посмотрел на вертлявого горланящего содержателя ресторана, который в бешенстве кричал…»
Эжен Сю (наст. имя Мари-Жозеф; 1804–1857) – французский писатель. Родился в семье известного хирурга, служившего при дворе Наполеона. В 1825–1827 гг. Сю в качестве военного врача участвовал в морских экспедициях французского флота, в том числе и в кровопролитном Наваринском сражении. Как писатель Сю начинает в 1832 г. с приключенческих морских романов, в дальнейшем переходит к романам историческим; за которыми последовали бытовые (иногда именуемые «салонными»). Но подлинную литературную славу принесли ему созданные позже знаменитые социально-авантюрные романы «Парижские тайны» и «Вечный жид». Романы «Морской разбойник» и «Плик и Плок», представленные в данном томе, созданы писателем в самом начале творческой карьеры. Уже в них Эжен Сю показал себя увлекательным рассказчиком, проявил богатую фантазию в описании моря и повседневного морского быта. Колониальная экспансия (захват Алжира и др.) возбудила в 30-х гг. XIX века живой интерес к экзотическим странам. Все это обеспечило успех приключенческих романов Сю, где на фоне тропических пейзажей действуют гордые, тщеславные личности, таинственные злодеи и безумно смелые морские волки.
Книга, которая легла в основу культового фильма Скорсезе с Ди Каприо и Томом Хэнксом в главных ролях! История самого неуловимого мошенника за всю историю преступлений. Фрэнка Абигнейла называли одним из самых хитроумнейших блинопеков, кидал, кукольников и ломщиков, мошенником такого калибра, что запросто тянул на премию Академии «Оскар». Фрэнк начал свою «карьеру» в 15 лет, впервые обманув своего отца. А затем, испытав вкус к аферам, начал подделывать денежные чеки. Фрэнка разыскивали лучшие американские ищейки из ФБР и полицейские всей Европы. Скрываясь от преследования, он выдавал себя за пилота, профессора, врача-педиатра, адвоката, помощника прокурора и даже агента ФБР. За 5 лет Фрэнк заработал больше денег, чем люди всех этих профессий за всю жизнь. Frank W. Abagnale with Stan Redding CATCH ME IF YOU CAN: The True Story of a Real Fake © 1980 by Frank W. Abagnale. © Филонов А.В., перевод на русский язык, 2017 © Оформление. ООО "Издательство "Э", 2017 © & ℗ ООО «Аудиокнига», 2017 Продюсер аудиозаписи: Татьяна Плюта This translation published by arrangement with Broadway Books, an imprint of the Crown Publishing Group, a division of Penguin Random House LLC and with Synopsis Literary Agency.
Elu on muinasjutt muinasjutus, mida kirjutame laenatud sulega laenatud paberile ja mida julgem on meie fantaasialend, seda põnevamad need muinasjutud saavad. „Elas kord üks Eesti tudengineiu, kes armus Egiptuse tudengisse…“ – nii algab minu muinasjutt ja just sellesse algusesse see raamat viibki. Seekord astub lugeja välja Egiptuse argipäevast ja tutvub kõige sellega, mis muudab selle argipäeva eriliseks. Nii satub ta idamaiste meeleolude keskele, antiiksele turule, vesipiibukohvikutesse, kaema kaunist kõhutantsu, nautima araabia kunsti ja sumedaid öid. Kuid mitte ainult. Lisaks peategelastest abikaasale Mohamedile, lastele Nadiinile ja Omarile, on selles muinasjutus oma lood rääkida ka teistel. Aga tulge, alustame algusest!
"Debüütromaanis „On nagu pole“ kirjeldab Alan Adojaan enda uskumatuid ja hullumeelseid seiklusi ning analüüsib oma kummalisi suhteid ja veidraid inimkaraktereid. Nende otsa komistab ta millegipärast pidevalt, trippides ringi lõbu, töö ja armastuse otsinguil. Esimeses osas sööstab autor tundmatusse Brasiilias ning pärast seda, kui ta ühe päevaga miljoni kaotab, lähevad asjad ainult hullemaks. Üks absurdne juhtum ajab teist taga. Alan tutvub vulgaarse džässidiiva, gangsterite ja pärakupostiljoniga, korraldab Rios tänavaröövi, peab lahinguid Cabo Frio ahvidega, kohtab eestlasi, külastab erinevaid patuurkaid ja riskib eluga. Sellele järgneb veidi rahulikum periood Hollandis, kuhu autor läheb oma kriisi seljatamiseks ülikooli õppima. Hollandis võitleb ta tuvidega ja rongifirmaga, põletab närve Briti lehmikuga, armub itaalia tüdrukusse. Pärast magistrikraadi omandamist järgnevad taas hullumeelseid juhtumisi täis Brasiilia-reisid. See raamat viib sind lennule kohtadesse või olukordadesse, kuhu tavaline inimene ei satu ja lajatab mõnusa huumori, äraspidise elufiolosoofia ning omapärase maailmavaatega. Konkurentsitult selle aasta lõbusaim lugemine. *** „Nendeks õhtuteks, kui sulle jälle öeldakse, et „osta endale elu“. Kui ei jaksa, ei taha, ei viitsi elu osta. Aga tahaks ikkagi teada, tunda, vaadata maailma. Mugavalt. Kodust lahkumata. Nendeks õhtuteks osta endale Alani raamat.“ Kaur Kender „Alan kirjutab esimesel leheküljel, et see pole reisiraamat, roadmovie käsikiri, eneseabiõpik, autobiograafia, naljaraamat ega armastuslugu või sügav sisekaemus. Aga see raamat on kõike seda ja rohkemgi veel!"" Evelin Võigemast
Eesti Ekspressi Raamat. Kalamajas sündinud ja üles kasvanud Eva Sergejeva on tüüpilise düsfunktsionaalse nõukogude pere noorim laps, pooleldi eestlane, pooleldi ukrainlane. Baltikumi pikkadest talvedest, kaasmaalaste flegmaatilisusest ja vene kogukonna vastu suunatud eelarvamustest väsinuna otsustab meie punapäine kaunitar ette võtta seikluse. Lõppude lõpuks on ta ju äsja lõpetanud keskkooli ja otsustanud leida metsiku armastuse väljaspool Tallinna. Nii saab Evast, sellest naiivsest tütarlapsest täiuslik kaaslane Irinale, et koos ette võtta nädalalõpureis Sankt-Peterburgi, kus tüdrukuid võtab vastu Saša – Irina internetisõber sotsiaalvõrgustikus Vkontakte. Tüdrukuid aitavad kohale meelitada VIP-pääsmed Dima Bilani kontserdile ja rohkelt bling-bling’i. Kahjuks ei lähe kõik päris plaanipäraselt. Tegelikult ei lähe üldse midagi nii, nagu algselt kavandatud: selgub et Saša on vanem, rikkam ja oluliselt enigmaatilisem, kui Eva ja Irina olid oodanud. Kui tüdrukud viimaks mõistavad, kes on kes selles vene süžees, võib taganemiseks juba hilja olla…
„Minu väga ilus eksiil Eestis“ on kauaoodatud teine tulemine 13 kuud tagasi trükivalgust näinud ja laineid löönud raamatule „Minu ilus eksiil Eestis”. Autor Joćo Lopes Marques arutleb siin Eestile omaste fenomenide üle, nagu kaubanduskeskuste populaarsus, massiemigreerumine Austraaliasse, chihuahua’d Luis Vuittoni kottides, noorte tööpuudus ning paranormaalsed nähtused. Müsteerium üha suureneb ega anna asu: autor ei tea ikka veel, mis teda Kalamajas hoiab. Joćo Lopes Marques on ajakirjanik ja stsenarist, kes on sündinud Lissabonis 1971. aasta augustis ja resideerib 2004. aasta maist Eestis. Endalegi üllatuseks on ta siin elades kirjutanud romaanid „Iberiana“, „Terra Java“ ja „Mees, kes tahtis olla Lindbergh“, millest viimane on juba avaldatud ka eesti keeles.
Teekond püramiidide maale on olnud teekond unistuste, aga ka iseenda juurde. See tee sai alguse, kui inglise filoloogia viimase kursuse tudengina reisibüroos töötades Egiptusesse jõudsin, aga see võis ka alata juba lapsepõlveunistustes igavesest suvest, Tutanhamoni kuldehetest ja kummalistest rahvariietest. Eluteekond siinpool maakera on kestnud viis aastat, õlg õla kõrval abikaasa Mohamediga, egiptlasega, moslemiga, saatjateks meie lapsed Nadiin ja Omar. Eestlasena egiptlaste seas, moslemina moslemite hulgas kutsun nüüd teidki selle tegeliku elu loori taha piiluma, kuhu ise kunagi nii väga kiigata tahtsin, et kummutada eelarvamused ja avardada maailma veelgi.
“Praktikaaruanne” on tegeliku elu sündmustel põhinev pöörane retk läbi 1990. aastate Eesti ajalehe- ja raadiotoimetuste. Minajutustaja kirjeldab oma meeleheitlikke ponnistusi uurivaks ajakirjanikuks saamisel ning sel ajal, kui ta otsib vastust küsimusele, miks kõik ikkagi nii läks nagu ta läks, joonistub tema jutustusest välja ainulaadne pilt ühest olulisest muutuste ajastust Eesti Vabariigis. See kõik kokku on korraga nii ülimalt naljakas kui ka lohutamatult kurb. “Praktikaaruanne” on kiires tempos lugemine, mis peaks paeluma nii neid, kes armastavad Dovlatovit, kui ka neid, keda huvitab, mis ikkagi päriselt toimub ühe ajakirjandusväljaande toimetuses.