Inimkond. Paljutõotav ajalugu. Rutger Bregman

section>

      Rutger Bregman

       Inimkond. Paljutõotav ajalugu

      Originaali tiitel:

      Rutger Bregman

      De meeste mensen deugen

      De Correspondent

      2019

      Tõlgitud väljaandest:

      Rutger Bregman

      Humankind: A Hopeful History

      Bloomsbury Publishing

      2020

      Toimetanud Leino Pahtma

      Korrektuuri lugenud Eda Posti

      Copyright © 2019 by Rutger Bregman

      DE MEESTE MENSEN DEUGEN originated on The Correspondent, unbreaking news

      www.thecorrespondent.com

      Infographics by De Correspondent. All rights reserved including the rights of reproduction in whole or in part in any form

      © Tõlge eesti keelde. Tõnis Värnik, 2021

      ISBN 978-9985-3-5191-8

      e-ISBN 9789985352144

      Kirjastus Varrak

      Tallinn, 2021

      www.varrak.ee

      www.facebook.com/kirjastusvarrak

      Trükikoda OÜ Greif

      Minu vanematele

      „Inimene muutub paremaks, kui näitad talle, missugune ta on.”

       Anton Tšehhov (1860–1904)

      Proloog

      Teise maailmasõja künnisel seisis Briti armee juhtkond silmitsi eksistentsiaalset laadi ohuga. Londonit ähvardas surmaoht. Kellegi Winston Churchilli sõnul kujutas linn enesest „maailma suurimat märklauda, kes nagu hiigelsuur rasvane lehm, nagu väärtuslik rasvane lehm on pandud ketti, et meelitada kohale röövloomi”.¹

      Röövloom oli loomulikult Adolf Hitler oma sõjamasinaga. Kui Suurbritannia rahvas peaks tema pommitajate terrori all murduma, on see riigi lõpp. „Liiklus jääb seisma, kodutud hüüavad appi, linnast saab põrgu,” väljendas oma kartusi üks Briti kindral.² Miljonid tsiviilelanikud kaotavad elu kurnatusest ja sõjavägi ei saa isegi sõdida, sest tal on käed tööd täis hüsteerilise rahvamassi ohjeldamisega. Churchilli ennustust mööda põgeneb linnast vähemalt kolm-neli miljonit inimest.

      Igaüks, kellel oli tahtmist saada ülevaade kõikidest jubedustest, mis valla pääsevad, oli vaja lugeda kõigest üht raamatut: „Psychologie des foules” – „Masside psühholoogia” –, mille autor oli toonase aja mõjukaim teadlane, prantslane Gustave Le Bon. Hitler luges raamatu kaanest kaaneni läbi. Sama tegid Mussolini, Stalin, Churchill ja Roosevelt.

      Le Boni raamat kirjeldab näide näitelt, kuidas inimesed reageerivad kriisile. Peaaegu sedamaid, kirjutab autor, „laskub inimene tsivilisatsiooniredelil mitu astet allapoole”.³ Puhkevad paanika ja vägivald ning tuleb ilmsiks meie, inimeste, tõeline olemus.

      19. oktoobril 1939 informeeris Hitler oma väejuhte Saksamaa rünnakukavatsusest. „Teatud hetkel rakendatakse Luftwaffe andma halastamatut lööki Briti kaitsetahte südame vastu,” kuulutas füürer.⁴

      Suurbritannias tundsid kõik, kuidas kell tiksub. Kaaluti võimalust kaevata Londonisse terve maa-aluste varjendite võrgustik, aga lõpuks heideti see kõrvale, kuna kardeti, et hirmust halvatud inimesed ei tulegi sealt enam kunagi välja. Viimaks toodi linna lähikonda mõned psühhiaatria välihaiglad, et anda abi ohvrite esimesele lainele.

      Ja siis see algaski.

      7. septembril 1940 ületasid esimesed Saksa pommitajad La Manche’i. Ilus ilm oli meelitanud palju londonlasi tänavaile, nii et kui sireenid kell 16.43 üürgama hakkasid, pöördusid kõigi pilgud taevasse.

      See septembripäev läheb ajalukku kui must laupäev, millega algas nn Blitz. Järgmise üheksa kuu jooksul heideti üksnes Londonile üle 80 000 pommi. Terved kvartalid pühiti maapinnalt. Pealinnas sai kas kannatada või hävis miljon hoonet ja kogu Suurbritannias kaotas elu üle 40 000 inimese.

      Kuidas siis britid reageerisid? Mis juhtus, kui maad kuude kaupa pommitati? Kas inimesi haaras hüsteerika? Kas nad käitusid nagu loomad?

      Lubage alustada pealtnägija, kanadalasest psühhiaatri kirjeldusega.

      Oktoobris 1940 sõitis doktor John MacCurdy Londoni kaguosas ühte eriti rängalt kannatada saanud linnaossa. Sellest oli järele jäänud kõigest pommilehtrite ja varemete rägastik. Kui kusagil peaks põrgu lahti pääsema, siis just siin.

      Ja mida siis doktor pärast õhuhäire lõppu nägi? „Poisikesed mängisid kõnniteel edasi, kaupmehed kauplesid edasi, politseinikud suunasid liiklust majesteetliku tüdimusega edasi ning jalgratturid eirasid edasi nii surmaohtu kui ka liikluseeskirju. Mitte keegi, nii palju kui mina ulatusin nägema, ei heitnud isegi korraks pilku taevasse.”⁵

      Kui kõikidel Blitzi puudutavatel kirjeldustel on üldse midagi ühist, siis just see, et räägitakse kummalisest meelerahust, mis neil kuudel Londonit haaras. Briti abielupaari nende köögis küsitlenud Ameerika ajakirjanik märgib, kuidas mõlemad rüüpasid rahulikult teed isegi siis, kui aknaklaasid raamis klirisesid. Kas nad siis ei karda, tahtis ajakirjanik teada. „Oh ei,” kõlas vastus. „Kui karta, siis mis kasu meil sellest oleks?”⁶

      Ilmselt ei olnud Hitler taibanud võtta arvesse üht brittide iseloomulikku joont. Nende paindumatut ülahuult. Põlglikult iroonilist huumorimeelt, nagu seda ilmutasid poeomanikud, kes paigutasid oma purustatud kaupluse ette sildi „AVATUD VEEL ROHKEM KUI TAVALISELT”. Või kõrtsmik, kes keset hävingut pani välja reklaami „AKNAID MEIL ENAM EI OLE, AGA MEIE JOOGID ON ENDISELT HEAD. ASTUGE SISSE JA VEENDUGE”.⁷

      Britid talusid Saksa õhurünnakuid paljuski samuti kui rongi hilinemist. Kindlasti oli see pahandav, aga kokkuvõttes siiski talutav. Tegelikult sõitsid rongid edasi ka Blitzi ajal ja Hitleri taktika ei jätnud Briti majandusele märkimisväärset jälge. Palju suuremat kahju tekitas Briti sõjamasinale teine ülestõusmispüha aprillis 1941, kui kõikidel oli puhkepäev.⁸

      Mõni nädal pärast Saksa pommirünnakute algust kirjutati uudistes nendest samal viisil nagu ilmastki: „Õhtu tuleb väga Blitzine.”⁹ Ameeriklasest vaatleja sõnul „tüdinesid inglased sellest veelgi kiiremini kui muudest asjadest ja mitte keegi ei lähe enam varjule”.¹⁰

      Ja pommitamise vaimsed mõjud? Mis sai miljonitest vaimsete häiretega inimestest, kelle eest asjatundjad olid hoiatanud? Kummalisel kombel polnud neid kusagil näha. Muidugi oli kurbust ja viha ning ränka kaotusvalu kallite inimeste kaotusest. Psühhiaatriapalatid jäidki aga tühjaks. Ning mitte üksnes seda. Vähenes alkoholism. Enesetappe oli vähem kui rahuajal. Pärast sõja lõppu õhkasid paljud britid tagasi Blitzi aegu, kui kõik aitasid üksteist ja mitte kedagi ei huvitanud sinu poliitilised vaated või kas sa oled rikas või vaene.¹¹

      „Blitz tugevdas Briti ühiskonda mitmel viisil,” kirjutab üks Briti ajaloolane. „Hitlerile mõjus see kainestavalt.”¹²

      Pärast seda, kui tunnustatud massipsühholoogi Gustave Le Boni teooria pandi proovile, ei saanud seda enam kuidagi tõele vastavaks pidada. Kriis ei toonud esile inimeste halvemaid jooni, vaid nende parimad küljed. Kui üldse midagi, siis tõusid britid tsivilisatsiooniredelil paar astet. „Tavainimeste südikus, huumorimeel ja sõbralikkus õudusunenäo tunnustega olukorras,” tunnistab üks Ameerika ajakirjanik oma päevikus, „on jätkuvalt hämmastavad.”¹³

      Saksa