Liblikatuba. Lucinda Riley

      Lucinda Riley

       Liblikatuba

      Originaali tiitel:

      Lucinda Riley

      The Butterfly Room

      Pan Macmillan

      2019

      Toimetanud ja korrektuuri lugenud Krista Nurm

      Kujundanud Britt Urbla Keller

      Copyright © Lucinda Riley, 2019

      Illustratsioonid: © Pan Macmillan, 2019

      © Tõlge eesti keelde. Faina Laksberg, 2021

      ISBN 978-9985-3-5069-0

      e-ISBN 9789985352014

      Kirjastus Varrak

      Tallinn, 2021

      www.varrak.ee

      www.facebook.com/kirjastusvarrak

      Trükikoda OÜ Greif

      Armastusega minu ämmale Valeriele

      Posy

      Admiral

      (Vanessa Atalanta)

      SUFFOLK, SOUTHWOLD, ADMIRAL HOUSE

      Juuni 1943

      „Pea meeles, kullake, et sa oled haldjas, hõljud härmalõngast tiibadel tasakesi aasa kohal, valmis ohvri oma siidist võrku püüdma. Vaata!” sosistas ta mulle kõrva. „Seal ta ongi, päris lehe serva peal. Mine nüüd, lenda!”

      Nagu ta oli mind õpetanud, sulgesin paariks sekundiks silmad ja tõusin kikivarvule, kujutades ette, kuidas mu pisikesed jalad maapinnalt lahkuvad. Seejärel tundsin issi peopesa, mis hella tõuke andis. Silmad avanud, keskendusin hüatsintsinisele tiivapaarile ja lendasin kaks lühikest sammu, mis mul tuli läbida selleks, et heita võrk budleiapõõsa haprale võrsele, kus parasjagu istus nõmme-tähniksinitiib.

      Õhupuhang, mille sihtmärgile maandunud võrk tekitas, hoiatas tähniksinitiiba, kes avas tiivad ja valmistus põgenema. Aga oli juba hilja, sest mina, Haldjate printsess Posy, olin ta kinni püüdnud. Muidugi ei tahtnud keegi talle liiga teha, ainult korraks ära viia, et Võlurahva kuningas Lawrence – kes oli ühtlasi minu isa – saaks teda uurida ning pärast suure kausitäie parima nektari nautimist väljas jälle vabaks lasta.

      „Minu Posy on nii tark tüdruk!” lausus issi, kui ma endale läbi lehestiku tema juurde tagasiteed rajasin ja võrgu uhkelt talle ulatasin. Ta laskus kükakile, et meie uhked ja rõõmsad pilgud – kõik väitsid, et meie silmad on sarnased – saaksid kohtuda.

      Vaatasin, kuidas tema pea kummardub uurima liblikat, kes püsis hiirvaikselt, tibatillukesed jalad valge võrkvangla külge klammerdunud. Issi juuksed olid tumeda mahagoni värvi ning õli, millega ta neid silus, pani need päikese käes läikima samamoodi nagu pika söögilaua pärast seda, kui Daisy oli lauda poleerinud. Ja tema juuksed lõhnasid imehästi – issi ja kindlustunde järgi, sest minu jaoks tähendas ta kodu ja ma armastasin teda üle kõige mõlemas maailmas, nii inimeste kui ka haldjate omas. Loomulikult armastasin ma ka maman’i, aga ehkki maman oli peaaegu kogu aeg kodus, ei tundnud ma teda enda meelest sama hästi nagu issit. Maman püsis sageli oma toas, sest teda vaevas miski, mida kutsutakse migreeniks, aga ka siis, kui tal seda parasjagu polnud, näis ta alati olevat liiga hõivatud, et minu seltsis aega veeta.

      „Ta on täiesti vapustav, mu kallis tüdruk!” lausus issi pilku tõstes. „Sellel rannikul tõeline haruldus ning pole kahtlust, et ka väärikat päritolu,” lisas ta.

      „Ehk on ta isegi liblikaprints?” küsisin.

      „Seda võib ta vabalt olla,” nõustus issi. „Me peame teda kohtlema ülisuure austusega, sest tema kuninglik seisus nõuab seda.”

      „Lawrence, Posy … lõunale!” hüüdis hääl lehestiku tagant. Issi ajas end sirgu, et saaks budleiapõõsa kohal kõrgudes üle muru Admiral House’i terrassi poole lehvitada.

      „Tuleme, kallis!” hõikas ta üpris valjult, sest olime päris kaugel. Nägin, kuidas ta silmanurkadesse tekkis naeratus, mille põhjuseks oli tema abikaasa: minu ema ja Võlurahva kuninganna, kuigi need seda ise ei teadnud. See mäng oli vaid issi ja minu omavaheline saladus.

      Kõndisime käsikäes üle muru, tundes äsja niidetud rohu vaevu tabatavat lõhna, mis minul seostus õnnepäevadega aias: maman’i ja issi sõpradega, kõigil šampanjaklaas ühes ja kriketikurikas teises käes, pallimütsud ja vihin kriketiväljakul, mille issi oli just nendeks puhkudeks ilusaks püganud …

      Et sõja alguse järel jäi selliseid õnnelikke päevi aina vähemaks, näisid mälestused neist veelgi väärtuslikumana. Sõda oli issi lonkama pannud, mistõttu kõndida tuli hästi aeglaselt, aga mulle see sobis, sest ma teadsin, et siis on ta kauem ainult minu päralt. Praegu oli tema tervis tunduvalt parem kui kohe pärast haiglast koju jõudmist. Siis istus ta ratastoolis nagu vanainimene ning ka tema silmad näisid hallina. Aga kuna maman ja Daisy issi eest kenasti hoolitsesid ning ka mina talle juturaamatuid ette lugedes end pingutasin, hakkas ta kiiresti taastuma. Viimasel ajal ei vajanud ta jalutades isegi keppi ja kasutas seda ainult meie krundilt kaugemale minnes.

      „Lippa nüüd sisse, Posy, ning pese käed ja nägu puhtaks. Ütle emale, et ma viin meie külalise tema uude koju, et ta saaks end sisse seada,” issi osutas liblikavõrguga terrassile viiva trepi poole.

      „Jah, issi,” laususin, kui ta end ümber pööras, üle muru sammus ja lõpuks kõrge pukspuuheki vahelt silmist kadus. Ta suundus kollastest liivakivitellistest torniga uhke suvekoja poole, mis kujutas endast täiuslikku muinasjutulossi ning oli haldjarahva ja nende liblikatest sõprade elupaik. Ning seal veetis issi tõesti palju aega. Üksi. Iga kord, kui maman palus mul kutsuda issi lõunat sööma, tohtisin piiluda vaid suvekoja välisukse taga paiknevasse pisikesse ümmargusse ruumi – seal oli väga pime ja lõhnas kopitanud sokkide järele.

      Allkorruse toas hoidis issi nõndanimetatud välivarustust: tennisereketeid läbisegi kriketivaiade ja poripritsmeliste kummikutega. Mind ei kutsutud kunagi üles trepist, mis keerles ja keerles, kuni jõudis päris tippu (ma teadsin seda, sest ronisin kord salaja astmeid mööda üles, kui maman oli issi majja telefoni juurde kutsunud). Mind ootas ees suur pettumus, sest avastasin, et issi oli mind trepimademel tervitava suure tammepuust ukse lukku pannud. Ehkki keerasin käepidet nii kõvasti, nagu mu väikesed käed jaksasid, ei andnud see järele. Teadsin, et erinevalt selle all paiknevast toast on ruumis palju aknaid, sest need olid väljastpoolt näha. Suvekoda meenutas mulle veidi Southwoldi tuletorni, ainult et hästi ereda valguse asemel oli sellele pähe pandud kuldne kroon.

      Terrassitrepist üles minnes silmitsesin õnnelikult ohates peamaja kauneid helepunastest tellistest seinu ja rippoa laimiroheliste köitraagudega palistatud kõrgete lükandakende rivi. Märkasin, et vana sepisrauast laud, kunagine must värv nüüd juba pigem roheliseks muutunud, oli terrassile lõunasöögiks valmis seatud. Lauamatte ja veeklaase oli ainult kolm, mis tähendas, et lõunat söömegi vaid meie kolmekesi, mis oli väga ebaharilik. Mõtlesin, kui tore oleks nii maman’i kui ka issi tähelepanu ainult endale saada. Külalistuppa viiva laia ukse kaudu majja astunud, siksakitasin siiddamastiga kaetud diivanite vahel, mis ääristasid hiigelsuurt marmorisse kapseldatud kaminat – see oli nii suur, et eelmisel aastal oli jõuluvanal õnnestunud sealt isegi läikiv punane jalgratas alla suruda –, ning kalpsasin siis mööda koridoride rägastikku allkorruse WC-sse. Ukse enda järel kinni pannud, pidin suure hõbedase kraani lahtikeeramiseks appi võtma mõlemad käed, mis ma seejärel korralikult puhtaks pesin. Tõusin kikivarvule, et vaadata oma peegelpilti ja kontrollida, ega nägu määrdunud pole. Maman oli välimuse suhtes väga kriitiline – issi sõnul tuli see tema prantsuse päritolust – ja häda meile