Jumalatega võidu. Tähelepanuväärne lugu riskist. Peter L. Bernstein

liikumise, mis muutis radikaalselt Wall Streeti, ettevõtete finantseerimist ja äriotsuseid kogu maailmas ning selle mõju on tunda veel tänapäevalgi.

      Kogu minu räägitav lugu on algusest lõpuni tähistatud pideva pingega nende vahel, kes väidavad, et parimad otsused tuginevad minevikumustritel põhinevale kvantifitseerimisele ja arvudele, ning nende vahel, kelle otsused põhinevad eri tugevusega subjektiivsematel veendumustel ebakindlast tulevikust. Seda vaidlust pole kunagi lahendada suudetud.

      Küsimus taandub sellele, mil määral inimene arvab, et minevik tuleviku ära määrab. Me ei saa tulevikku kvantifitseerida, sest see pole teada, kuid oleme õppinud kasutama arve, et minevikus toimunut hoolikalt uurida. Kuid mil määral peaksime lootma, et minevikumustrid räägivad meile, mida tulevik toob? Mis loeb rohkem riskiga silmitsi seistes: kas faktid sellisena, nagu neid näeme, või subjektiivne usk sellesse, mis ajatühemikus varjul on? Kas riskijuhtimine on teadus või kunst? Kas meil on üldse võimalik täpselt öelda, kus nende kahe lähenemise vaheline piir jookseb?

      Üks asi on koostada matemaatiline mudel, mis näib selgitavat kõike. Kuid seistes silmitsi igapäevaelu katsumustega, kus pidevalt katsetatakse ja eksitakse, võib faktide mitmetähenduslikkus või inimliku südametukse jõud mudeli jalamaid minema pühkida. Meie seast lahkunud Fischer Black, nüüdisaegse rahanduse vallas teed rajanud teoreetik, kes kolis MITist Wall Streetile, sõnas järgmist: „Turud tunduvad Hudsoni jõe kallastelt vaadatuna palju vähem tõhusad kui Charlesi jõe kallastelt.“6 7

      Aja jooksul on mineviku vaatlemisel põhineva kvantifitseerimise ja subjektiivsete veendumustasemete vastuolu omandanud sügavama tähenduse. Tänapäevane matemaatikast lähtuv riskijuhtimine sisaldab dehumaniseeriva ja ennasthävitava tehnoloogia sugemeid. Nobeli preemia laureaat Kenneth Arrow on hoiatanud: „[Ä]hmasusepilvede järel lohisevad meie teadmised sellest, kuidas asjad ühiskonnas või looduses toimivad. Kindlusse uskumine on toonud kaasa tohutult häda ja õnnetust.“8 On võimalik, et minevikust vabaks murdmise käigus on meist saanud uue usundi – ahnuse – orjad; usundi, mis on sama lepitamatu, piirav ja meelevaldne kui varasemad.

      Meie elu kubiseb arvudest, kuid mõnikord läheb meil meelest, et arvud on pelgalt tööriistad. Neil pole hinge ja neist võib tõepoolest saada fetiš. Paljud meie kõige kriitilisematest otsustest teevad ära arvutid, riistapuud, mis õgivad arve kui aplad koletised ja nõuavad, et neid toidetaks järjest suurema koguse arvudega, et need läbi närida, ära seedida ja taas välja sülitada.

      Et hinnata, mil määral on tänapäevased riskidega toimetulemise meetodid kas kasulikud või ohtlikud, peame teadma tervet lugu, alates päris algusest. Peame teadma, miks minevikus elanud inimesed proovisid – või ei proovinud – riski taltsutada, kuidas nad seda ülesannet täita püüdsid, millised mõtteviisid ja keelekasutus nende kogemustest esile kerkis ning kuidas seostus nende tegevus teiste suurte ja väikeste sündmustega, et kultuuri kulgu muuta. Selline perspektiiv aitab meil paremini mõista, kus asume ja milline võib olla meie suund.

      Teel räägime tihti õnnemängudest, mida saab kasutada palju enamaks kui ruletiratta keerutamiseks. Paljud kõige keerukamad riskijuhtimise ja otsuste tegemisega seotud ideed on arenenud välja kõige lapsikumate mängude analüüsimisest. Selleks, et vääriliselt hinnata, mida hasartmängurlus ja investeerimine riski kohta paljastavad, ei pea olema mängur ega isegi mitte investor.

      Täringud ja ruletiratas koos aktsia- ja võlakirjaturuga on riski uurimiseks loomulik labor, sest neid on võimalik väga lihtsalt kvantifitseerida: nad räägivad arvude keelt. Nad paljastavad ka väga palju meie enda kohta. Kui hoiame ruletirattal väikest valget põrkavat kuuli jälgides hinge kinni ja kui oma maaklerile aktsiate ostmiseks või müümiseks helistame, tuksub meie süda arvude rütmis. Nii on see kõigi tähtsate tulemuste korral, mis juhusest sõltuvad.

      Sõna „risk“ tuleneb itaaliakeelsest sõnast risicare, mis tähendab „julgema“. Selles mõttes on risk pigem valikuvõimalus, mitte saatus. Asjad, mida julgeme teha ja mis sõltuvad sellest, kui suur on meie valikuvabadus, ongi need, millest jutustab riski lugu. Ja see lugu aitab meil määratleda, mida tähendab olla inimene.

      KUNI 1200: ALGED

      1

      Kreeka tuuled ja täringute roll

      Miks on riskide meisterlik juhtimine niivõrd nüüdisaegne idee? Miks ootas inimkond renessansile eelnenud mitmeid tuhandeid aastaid, et lõhkuda riskide mõõtmise ja kontrollimise teel seisnud tõkked?

      Neile küsimustele ei ole võimalik lihtsaid vastuseid anda. Aga meil on alustuseks olemas mingi aimdus. Hasartmängud – riskimise kõige tõelisem kehastus – on olnud populaarne ajaviide ja tihtiesinev sõltuvus sellest ajast saadik, kui ajalugu üles tähendama hakati. Pascali ja Fermat’ revolutsiooniline läbimurre tõenäosusteooria valdkonnas oli inspireeritud õnnemängust, mitte tulevikuvisioonidest ega mõnest sügavamõttelisest küsimusest kapitalismi olemuse kohta. Ometigi olid inimesed kuni selle hetkeni läbi aegade kihla vedanud ja mänge mänginud, ilma et kasutanuks ühtki tõenäosuse hindamise süsteemi, mis tänapäeval võitude ja kaotuste suurust määrab. Riskimine kui tegevus oli vaba, riskijuhtimise teooria seda ei kammitsenud.

      Hasartmängud on alati inimesi lummanud, sest need korraldavad meile saatusega sellise vastasseisu, kus piire pole. Astume sellesse heidutavasse lahingusse, sest oleme veendunud, et meil on võimas liitlane: õnnejumalanna astub meie ja saatuse (või tõenäosuse) vahele, et võit meile tuua. Meisterlik inimloomuse uurija Adam Smith defineeris motivatsiooni mõiste järgmiselt: „Ülihea arvamus, mida enamik inimesi omab oma võimetest [ja] nende absurdne usk omaenda heasse saatusesse.“9 Kuigi Smith teadis väga hästi, et inimeste kalduvus riske võtta on majanduslike edusammude tõukejõud, kartis ta, et ühiskond kannataks, kui see kalduvus amokki jookseks. Sestap hoidis ta hoolikalt tasakaalu moraalitunde ja vaba turu kasumi vahel. Sada kuuskümmend aastat hiljem nõustus temaga teine väljapaistev Inglise majandusteadlane John Maynard Keynes: „Kui riigi kapitali arendamine muutub kasiino tegevuse kõrvaltooteks, siis on töö halvasti tehtud.“10

      Ent maailm oleks üks igav koht, kui inimestel puuduks auahnus ja usk oma heasse õnne. Keynes pidi tunnistama, et „Kui inimloomusest tulenevalt poleks tekkinud kiusatust kasutada juhust … siis poleks ainult külmale arvestusele tuginedes tehtud kuigi palju investeeringuid.“11 Keegi ei võta riske ootusega, et neil ei lähe õnneks. Kui Nõukogude Liidus püüti valitsuse käskude ja planeerimise abil määramatust kaotada, lämmatas see sotsiaalse ja majandusliku progressi.

      Hasartmängud on inimolendeid aastatuhandeid kütkestanud. Neid on mängitud kõikjal alates ühiskonna põhjakihtidest kuni kõige lugupeetavamate ringkondadeni.

      Samal ajal kui Kristus ristil kannatas, heitsid Pontius Pilatuse sõdurid tema rüü peale liisku. Rooma keiser Marcus Aureliust saatis regulaarselt tema isiklik krupjee. Sandwichi krahv leiutas omanimelise suupiste, et ta ei peaks söömiseks hasartmängulauast lahkuma. George Washington korraldas Ameerika revolutsiooni ajal oma telgis mänge.12 Hasartmängude mängimine on Metsiku Lääne sünonüüm. Ning „Luck Be a Lady Tonight“ on üks kõige meeldejäävamaid laule muusikalist „Guys and Dolls“, mis räägib paadunud hasartmängijast ja tema illegaalsest täringumängust.

      Vanim teadaolev hasartmäng oli täringumäng, mida mängiti astragaalide ehk luutäringutega.13 See tänapäevase täringu varajane eelkäija oli lamba või hirve kontsluu, mis on tihke, luuüdita ja nii kõva, et seda on peaaegu võimatu hävitada. Astragaale on leitud arheoloogilistel kaevamistel mitmel pool

6

Allikas: isiklik vestlus.

7

Charlesi jõgi voolab Massachusettsi osariigis ja selle kaldal asub Massachusettsi tehnoloogiainstituudi (MIT) kampus. Hudsoni jõgi voolab New Yorgi läänepiiril. Wall Street päris Hudsonini ei ulatu, vaid piirneb ühest otsast East Riveri nime kandva siselahega, seega tehniliselt korrektsem oleks East Riveri ja Charlesi võrdlus. (Toimetaja märkus.)

8

Kenneth J. Arrow artikkel „I Know a Hawk from a Handsaw“ raamatust „Eminent Economists: Their Life Philosophies“ (1992), lk 46.

9

Tsiteeritud Ignatian ja Smith (1976), lk 80. Tsitaat pärineb teose „Uurimus riikide rikkuse iseloomust ja põhjustest“ I raamatu X peatükist. [Eesti keelde tõlkinud Mart Trummal, kirjastus Ilmamaa (2005). (Toimetaja märkus.)]

10

John Maynard Keynes, „Hõive, intressi ja raha üldteooria“. Eesti keelde tõlkinud Alari Purju, kirjastus Ilmamaa (2018), lk 172.

11

Keynes, „Hõive, intressi ja raha üldteooria“, lk 162.

12

Terve lõik pärineb Boleni uurimusest „Gambling: Historical Highlights and Trends and Their Implications for Contemporary Society“ W. R. Eadingtoni 1976. ilmunud raamatus „Gambling and Society: Interdisciplinary Studies on the Subject of Gambling“.

13

Kõige selle kohta saab lugeda suurepärast taustainfot Florence Nightingale Davidi 1962. aastal ilmunud teosest „Games, Gods ja Gambling“, lk 2–21.